21-aastased režissööridest vennad Romet ja Raul Esko teevad filme nagu kirjut koera: sisse läheb igasugust pudi ja välja tuleb kange kleepuv jurakas.

Romet ja Raul Esko. Foto: erakogu

2020. aasta suve esimene pool. Istun loiult arvuti taga, kui kuskilt määramatust kanalist viskab ette üheminutilise filmi „Ninja kaksikud teisest dimensioonist”. Kaks valgesse riietatud noort kutti madistavad üleelusuuruses toidukausis. See on üks mitmest Eesti Filmi Instituudi digikultuuri teema-aasta 2020 käigus valminud üheminutilisest lühifilmist. Nähtu äratab huvi ja suundun vennaste Eskode (samuti Esko Brothers või lihtsalt EskoBros) Vimeo ja Instagrami lehele. Seda, mida näen, polegi nii vähe. Popkultuuri iseennast refereerivast magusast lögast läbiimbunud sketšid, videokesed ja treilerid, märulifilmide paroodiad ja retromaanilised disainielemendid ning, mis tähtsaim, dünaamiline ja punnitamata mõjuv filmikeel, rämpsfilmi austajate lemmik ehk dubleeritud dialoog ning palju muudki. Tunda on, et vendadel Eskodel on va touch’i.

Kui elust saab multikas

Kohtume vennastega soojal augustipäeval paremat sorti Tallinna kohvikus, neil on espressod juba tellitud ja nad joonistavad midagi oma iPadides. Nende võõra silmis tagasihoidlik olek ja heatahtlik silmavaade võivad jätta mulje muretutest teismelistest, kelle samm on pehme ja süda kerge. Ometigi on tegemist karastunud Tai poksi, K1 ja klassikalise poksi meistritega, kes on olnud aastaid võitlusringis nuudiandmise mõlemas otsas. Võistlusspordile on nad andnud oma elust tubli seitse aastat ja nad on olnud oma kategoorias ka Eesti meistrid. Elu jõudis aga pärast keskkooli teelahkmele, kus tuli otsustada, kas valida professionaali tee kakleja või filmitegijana. Persepeks (populaarsest märulikomöödiast „Kick-Ass” inspireeritud keelemäng, mida Eskod kasutavad – A.T.) on väga palju aega ja pühendumist nõudev ala, mis kulutab keha kiirelt ja püsivalt. Eskod said aru, et see pole miski, millele nad pikas perspektiivis pühenduda tahaksid. Elus oli juba parajalt molli saadud ja kui sellest kogemusest oli võimalik midagi kaasa võtta, siis selleks oli areenil käimisega arenenud visa hing.

Eskode võõra silmis tagasihoidlik olek ja heatahtlik silmavaade võivad jätta mulje muretutest teismelistest, kelle samm on pehme ja süda kerge.

Raul ja Romet Esko. Foto: Sven-Sander Paas

Kerime aga ajalinti pisut tagasi. Kui Eskod olid kümnesed, said nad päris enda MacBooki, milles oli foto- ja videorakendus Photo Booth. See pisike veebikaamera sai nende uueks semuks, millega lollusi filmida. Varsti said nad oma esimese käsikaamera, mis võimaldas koos sõpradega juba dünaamilisemaid märulifilme lavastada. Nad tegid lühikaid ja sketše – enne 2018. aastal BFMi astumist oma 20 tükki – ning lisaks suurel hulgal katsetusi. Lapsepõlves, kui vanemad viibisid pikemaid perioode tööl, täitsid nende päevi sagedasti Cartoon Network ja Hollywoodi filmid. Neil on ajusagarate süvavagudes lugematute tundide jagu Cartoon Networki sisu ja Eskod näevadki maailma endi sõnul tihti justkui multikana. Kui Valdur Mikita kõneleb oma sünesteetilisest maailmatajust, siis Eskod tunnetavad ümbrust filmosteetiliselt. Nende jaoks on filmide puhul oluline lahedusindeks, mis ei tähenda aga, et film peab olema kuidagi pealiskaudne. Intelligentne lahedus. Film võib olla žanrifilm, aga sellele saab alati vindi peale keerata. Lisaks meeldib neile võtta läbikäiatud elemente ja lasta need seejärel enda nägemuse järgi läbi blenderi, saades tulemuseks neoonvärvides kiire montaaži.

Filmiajaloo klassikud – Eisensteinist Bergmanini ja Euroopa kino laiemalt – ilmutasid end alles filmikoolis, kus Raul õpib filmikunstnikuks ja Romet operaatoriks. Nad ei hakanud režii eriala sisseastumiskatsetele isegi minema, sest eeldasid, et sinna oodatakse vanemaid inimesi, kel on rohkem kogemust ja eluolule „sügavam” vaade. Endi sõnul olid nad lihtsalt kaks tüüpi, kes tegid oma totakaid videoid ja teadsid juba niikuinii, milliseid filme nad luua tahavad. Pigem oli oluline ühe valdkonna põhjalik tundmaõppimine, mis aitaks hiljem kaasa ka lavastuslikus protsessis. Raul oli näiteks just filmikunstnikuks BFMi kursuseprojektile „Lenini õmblusmasinad”, mis on Toomas Liivi novelli „Õmblusmasinad” filmiadaptsioon 1976. aasta ENSVst. Filmikoolis sai ka selgeks, et seal oli inimesi, kes olid erudeeritumad ja diibimad, aga polnud ise veel eriti katsetanud, võtnud kaamerat ja suundunud kuhugi, et teha põlve otsas omaenda filmi. 2018. aastal valmis Eskodel esimene pikem film „Kõik koletised on väljamõeldud”, kus kolm sõpra sõidavad suvel lumeinimest otsima. Tänu proovimisele oli neil mingi käekiri juba välja arenenud. Nad teavad, mis neile meeldib ja mis võiks olla lahe. Kuigi käekiri muutub ajas, loodavad nad, et see võimendub ja destilleerub.

Rain Rannu „Ameerika suvest” inspireerituna käisid nad 2019. aastal USAs St. Louisis raamatuid müümas salaplaaniga samal ajal ka lühifilm teha. Aga nad ei osanud arvata, et va raamatumüük neid nii sügavale urgu tirib: „Inimesed kaovad sellesse raamatumüügi süsteemi ära, elavad mingis mullis, mida pole päriselt olemas.” Nad ütlevad kui ühest suust, et neid ajupesti raamatumüügimasinateks. Loomulikult pandi nad ka eraldi elama, et nad ei hakkaks üksteise moraali õõnestama. Ketti aitas peal hoida lootus oma film ära teha. Seal on tippmüügimehed, kes on justkui ülimalt edukad, aga tegelikult koputad kolm kuud kuus päeva nädalas ja kolmteist tundi päevas ustele ning on päevi, mil sa ei müü ühtegi raamatut. Päris miinusesse nad ei jäänud, teenisid natuke taskuraha, et osta uus objektiiv ja arvuti. Lõpus oli neil viis päeva vaba aega ja siis valmis energiajookide toel poolulmeline lühikas „Space Pussy 5000”. Ameerika suve nimetavad nad oma elu raskeimaks kogemuseks.

Jõin kvassi, jäin täiesti sassi

Vennad Eskod on tugeva meelelahutusliku käekirjaga: natuke märulit, tsipa nalja, palju toitu, veidi efekte ja hulganisti soojust. Eriti paistab nende siiani veel lühikesest filmograafiast silma aga dokumentaalfilm nende 2019. aastal varalahkunud parimast sõbrast Brandon-Enrico Lebbinist ehk räppar Mängupoi$$ Kärust, keda peeti nn Soundcloudi räpi tõusvaks täheks. Kuna Eskod olid Brandon-Enrico surma ajal USAs, otsustasid nad teha mälestusfilmi „Välguga löödud”, milles nad püüavad aru saada nii endast kui ka kadunud sõbrast. See on südamlik ja nutikalt jutustatud tagasivaade ühisele lapsepõlvele ning võimalikele deemonitele, mis Brandoni ümber tiirlesid. Film sai BFMis parima montaaži auhinna ja loodetavasti näeb seda tänavusel PÖFF Shortsil. Mängupoi$$ Käru muusika ja Eskode filmid on kui üksteise peeglid erinevates meediumites.

Paroodilise reaktsioonifilmina valmis neil „Kapten Anti-Dieet mees: maagilise smuuti saladus”, mille idee lähtus ümbritseva dieediideoloogia kurnavusest, mis hakkas juba sõprussuhteid segama ja elus liiga palju ruumi võtma. Filmis on seatud vastakuti kaks pühendunud leeri: friikad-ja-ketšup vs. supersmuuti vennaskond. Filmi süžee on mõõdukalt idiootlik ja sellisena naljakas ning ilmestab selgelt vennaste head käsitööoskust filmiproffidena. Küllap tuleb ka mitmekihilisus nende vahendatavas muretus lustimises ajaga järele.

Eskod ise ütlevad, et kõikidel nende filmidel on väike sõnum või moraal ühiskonnale. „Anti-Dieet mehe” puhul soovisidki nad eriti juustust moraali, mis irvitaks teatavas mõttes nii toitumise kui ka filmi enda üle. Kuna dialoogid on nimme mööda ja nihkesse dubleeritud, lisab see kõigele juba ette võõristavat efekti.

Filmid, mis tulevad filmikoolidest ja pretendeerivad autorifilmile, on tihti ülepingutatud, me ei pea keskenduma ajatutele teemadele,” sõnavad vennad.

Eskod kirjutavad oma stsenaariume koos ja vaheldumisi, võidu ideid sisse toppides, kaotades mingil hetkel ka ise järje, kus omadega ollakse. „Me oleme nagu kaks eri pead, mis koos luua üritavad. Oluline on filmi energia, mitte niivõrd „puhas” teostus. Oleme alles noored ega peaks veel tegema filme surmast ja igavikust,” sõnavad nad viimast maitsvat espressotilka kurgust alla lastes. „Filmid, mis tulevad filmikoolidest ja pretendeerivad autorifilmile, on tihti ülepingutatud, me ei pea keskenduma ajatutele teemadele.”

Unistus uuest maailmast ja angaarist

„Kui lõpetame filmikooli, siis ostame pileti Los Angelesse ja vaatame, mis seal saab. Kindlat plaani ei ole, aga teame, et peame minema. Mitte kooli, aga tahame platsile saada, seal õppida. Kui õnnestub, siis tuleks mõne aasta pärast juba kogenenumana Eestisse tagasi. Võime alustada kas või kohvipoistena ja siis vaikselt edasi vaadata.” Selline näeb välja Eskode viisaastakuplaan. Teistkordne uude maailma minek, kus saada teised triibulised, ja kojutulek, et siin oma produktsioonifirma avada. Ideaalses maailmas oleks neil oma stuudio ja pirakas angaar. Provotseerin natuke nende noorusele omast idealismi ja ütlen, et kodumaal toob leivakääru lauale eelkõige ju reklaamfilm, et kas nad hakkavad vajaduse korral Keskerakonna reklaame tegema. Seda nad siiski ei sooviks, asjad, mis ei käivita, on ikka raisatud aeg. Vabadust peab olema, mitte tuima tellimuste täitmist. Erinevad oskused on neil olemas ja nad ei näe, et miski võiks neid rajalt kõrvale juhtida – peale platsitöö on ju käpas elementaarne järeltootmine ja nad hoolitsevad ise ka oma filmide graafilise disaini eest.

BFMis süstib neile indu ka möödunud aastal Beeta-Etioopiast rääkiva ogara filmiga „Jeesus juhatab sind kiirteele” lagedale tulnud õppejõud Miguel Llansó. „Miguelil on sära silmis ja me nägime, et tema on see õige tüüp. Miguelil on mõnus Hollywoodi-vastane hoiak, mis on lahe. Enne filmikooli oli Hollywood olnud meie jaoks põhiline, aga koolis avanes suurem ja laiem maailm. Miguel tegi kohe selgeks, et Netflix on jura.” Llansó ise on öelnud, et ainult EskoBros suudab iga kolme päeva tagant ühe filmi teha.

Ühe suure ja põhilise unistusena elus soovivad nad teha täispika filmi kaksikuna elamise kogemusest. Filmi, mis muudaks maailma.

Ühe suure ja põhilise unistusena elus soovivad nad teha täispika filmi kaksikuna elamise kogemusest. Filmi, mis muudaks maailma. Ühe pealkirjavariandina on praegu laual „Topelt turbo”. Nad tunnevad puudust heast kaksikute filmist, kuigi Spike Jonze’i „Adaptation” ja David Cronenbergi „Dead Ringers” on otsa lahti teinud. Neile ei meeldi üldiselt filmid, kus üks näitleja mängib mõlemat rolli – see pole see! „Me elame kaksikutena paralleelselt, see on intiimne. Vahel on tunne, et sa pole üks, vaid oled koos vennaga üksus. Meile tundub, et mittekaksik ei suuda seda kogemust mõista, aga võib-olla filmi kaudu oleks see võimalik. Teiste kaksikutega rääkimise põhjal ilmnevad sarnased mustrid. Olla kaksik on nii meie õnnistus kui ka deemon. Sagedasti on nii, et kui oleme eraldi, siis me pole tervik.”

EskoBrosi loominguga saab tutvuda nende Vimeo kanalil aadressil vimeo.com/eskobros.