Üha digitaalsemaks muutuvas arhitektuurimaailmas pole tehnilised oskused ehitamisel enam esmatähtsad. Konstruktsiooniarvutused on simuleeritavad, teadustöö kontsentreerunud pigem materjalidele ning aina olulisemaks peetakse ehitiste sotsiaalset funktsiooni – viimaks on tekkinud vajadus feminiinse lähenemise järele ka ehituspraktikas.

Kristina Schinegger. Foto: Florian Hafele

Eelmise aasta üheks olulisimaks arhitektuurisündmuseks on loetud uurimistöö „Nähtamatud arhitektid”, mis toob päevavalgele 20. sajandi 48 olulist, kuid tunnustamata naisarhitekti.[1] Hiljuti Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas esinenud Kristina Schinegger (36), tunnustatud Austria arhitektuuribüroo SOMA kaasasutaja, auhindu pälvinud noor naisarhitekt, kolme Euroopa ülikooli õppejõud ning kahe lapse ema, räägib selle sajandi arhitektuurist, kus meeskolleegid on jäämas rohkelt soositud naisarhitektide varju.

Sa rajasid Viinis kolme meeskolleegiga oma arhitektuuribüroo ning teil on õnnestunud saada kümne lühikese aasta jooksul digitaalse disaini teerajajaks rahvusvahelistel näitustel (FRAC „Naturalizing Architecture”) ja õppejõududena Euroopa juhtivates disainiülikoolides (Bartlett UCL, Innsbrucki ülikool, Viini tehnikaülikool) ning olete jõudnud ehitada märkimisväärseid hooneid (Expo „Theme Pavilion” Lõuna-Koreas, mobiilne kunstipaviljon „White noise” Salzburgis). Milline on sinu positsioon teie büroos?

Minu jaoks on arhitektuur meeskonnatöö. Tean, et tihti astub avalikkuse ette üks nägu, kuigi tema taga seisab terve meeskond. Me ei jaota kontorisiseselt rolle, nagu suurbüroodes tihti tehakse – raamatupidaja, disainer-arhitekt, kliendihaldur jne. Arhitektuuris on teadmised nendest positsioonidest olulised ja naised suudavad kõikide nende ülesannetega hakkama saada. Tegelikult on see isegi tähtsam kui poodiumil projekti seletamine.

Nii akadeemilises ringis kui ka igapäevases bürootöös on rohkelt naissoost juhtfiguure, kuid äri poolel domineerivad siiski mehed. Austrias on rohkelt kohtunikke, professoreid, erakondade juhte, kes on naised, mistõttu võiks arvata, et siin on olukord ka arhitektuuris parem, kuid ehitusplatsil näeme siiski ainult mehi. Näiteks praegu töötab meie juures väga ambitsioonikas noor naisarhitekt, kelle me saadame alati ka ehitusplatsile, et ta mõjuks tõsiseltvõetavamalt. Tema suur huvi on õppida ka äri tehnilist poolt ning arendada oskust klientide ja partneritega läbirääkimisi pidada.

Mis võiksid olla naisarhitekti eelised?

Tänapäeva maailmas on piirid nais- ja meesarhitektide vahel üpriski hägustunud. Näiteks tundub, et teen vahel ratsionaalsemaid otsuseid kui mu meeskolleegid, ja õnneks jääb naiste suureks eeliseks siiski nn multitasking. Oma igapäevatöös võtame me mitmeid erinevaid rolle ja kohustusi alates intervjuude andmisest kuni rahaasjade ja kõigi muude pisidetailidega tegelemiseni välja, kuid see võib olla ka üks põhjuseid, miks naised jäävad suures plaanis pigem varju.

Viini rakenduskunsti ülikoolis õppides sain ma kunagi geomeetriatunnis halvema hinde kui mu kursusekaaslane lihtsalt seetõttu, et olen tüdruk. Uskudes, et vastasin sama hästi kui meessoost õpilane, sain oma professorilt tagasisidet, et on ju teaduslikult tõestatud, et naistel on halvem ruumitaju. Olles sellise uuendusmeelse ülikooli õppejõu vastusest šokeeritud, esitasin sellekohase kaebuse. Minu arvates tulenevad erialased oskused siiski isikust, mitte soost.

Naiste panus valdkonna kõikides osades on absoluutselt vajalik, kuid meie nõrgaks küljeks on konfliktide lahendamine. Meestel läheb see palju lihtsamalt, nad suudavad ühel hetkel üksteisega agressiivselt võistelda ning järgmisel sõbralikult koos õlut jooma minna.

Selle asemel et üritada võtta üle meeste käitumismalle või olla neist paremad, võiksime pakkuda välja uudseid lahendusi. Demokraatlikum ja läbipaistvam süsteem võiks viia ühtlasemate palkadeni, mille puhul on kõikide sissetulek avalik ja tulemuspõhine.

Kust see kõik alguse on saanud? Kas viga on juba haridussüsteemis?

Jah, võib öelda küll, et Austrias on naised tehnilistel aladel vähem haritud, ja seetõttu ei tunne nad ennast nende puhul ka väga kindlalt. Traditsiooniliselt peetakse naisi tundlikemaks, mistõttu nad tegelevad tihti sisekujunduse ja materjalide valimisega. Kuid nüüdisdigitaalarhitektuuris on diskursus muutumas ja erialane innovatsioon on tihti materjaliteadusel põhinev ning see võiks anda omakorda naistele suure eelise.

Kas eksperimentaalne arvutipõhine (vähem tehnilistel eelteadmistel põhinev) ning uudismaterjalidele pühenduv digitaalarhitektuur on loonud uued võimalused feminiinsemaks ehituspraktikaks?

Võib-olla. Praegu on digitaalse maailma suurimad pioneerid ja diskursuse edasiviijad arhitektuuris just naised – Neri Oxman, Iris van Herpen, Julia Köerner jne. Innovaatilise arhitektuuri viljelejate ring on tegelikkuses väga väike ning õnneks stereotüüpidel sinna asja ei ole.

Teisalt võid sa olla nii eksperimentaalne, kui tahad, kuid tõelised probleemid algavad alles siis, kui sa ehitusplatsile jõuad ja midagi ehitama hakkad. Näiteks Koreas („Thematic Pavilion”, Expo 2012, Lõuna-Korea, SOMA architects) olin koosolekutel alati ainuke naine, kuid seal oli ka teine probleem. Idamaade kultuuris on nimelt vanusel väga tähtis roll (Kristina oli 33, kui hoone valmis – S.P.) ja just see tegi arutelud vanemate inimestega pea võimatuks.

Samamoodi juhtus kord kohtumisel kliendi ja ehitusspetsialistidega, et ruumi sisenes mees, kes vaatas mulle otsa ja palus mul püsti tõusta ning ruumist lahkuda, öeldes, et mul on vaja kindlasti meilidele vastata vms. Ta arvas, et olen sekretär.

Kui mõelda korea naisarhitektidele, mis on peaaegu olematu nähtus, siis ka neil on sellega probleeme. Neil on justkui kaks äärmust: nad kas tahaksid olla silmapaistvad, olulised ja karmikäelised lasteta karjäärinaised või, vastupidi, jääda rasedaks ning lugeda oma karjäär sellega lõppenuks. Arvan, et paljude naiste probleem on see, et neile meeldib liialt olla ainuke naine pildil, ja sellest saab nende peamine fookus, mis on väga kurb.

Lääne ülikoolides, kus ma praegu õpetan, ei ole see muidugi enam nii. Teema on nii oluliseks puhutud, et nüüd pean ma näiteks ise kõikjale jõudma. Meie büroost, kus on veel peale minu kolm asutajat, kutsutakse alati mind loengut pidama, intervjuud andma, kooli esindama olenemata sellest, kes antud projekti kallal rohkem töötas.

Ehk sinuga on siis juhtunud hoopis midagi vastupidist, oled saanud n-ö esindusnäoks ja sinu meeskolleege on hakatud diskrimineerima?

Võib nii öelda jah, sest kõik tahavad naisesinejat. Digitaalse disaini kultuur on väga tundlik teema ja kuraatorite ning ülikoolide esindajate jaoks on äärmiselt tähtis saada ühepalju mees- ja naiskõnelejaid. See tundub olevat diskursusesisene probleem ja selle rõhutamist peetakse oluliseks.

Arhitektuur on väga kirglik eriala. Unetud ööd, võistluste tähtajad, ebastabiilne sissetulek – näib mõeldamatu kasvatada lapsi ja töötada samaaegselt, ometi oled sa seda suutnud. Paljud on laste saamise edasi lükanud, paljud üldse loobunud. Miks?

Põhimõtteliselt on kaks võimalust: kas kasvatad lapsed üles enne ja alustad siis oma karjääriga või, vastupidi, saavutad erialastes tegemistes mingi positsiooni ja siis kasvatad üles järglased.

Arvan, et kõik on võimalik, aga oluline on meeles pidada, et laste saamine muudab esimesel paaril aastal töö intensiivsust, kuid sellise keskmise intensiivsusega ei saa kindlasti uut karjääri alustada. Arhitektuuris on vaja alati mitut asja korraga teha. Raske on kujutada ette olukorda, kus lood kodus isoleerituna ühiskonnale tähenduslikke projekte. Seega, võttes ette kümme erinevat asja, on suurem tõenäosus, et vähemalt üks neist õnnestub. Teisalt, kui su büroo on juba toimiv ja kasvatad samal ajal lapsi, on arhitektuur väga sobilik eriala, kuhu perekondlikke teadmisi kaasata. Lapsed muudavad vanemaid ja nii saavad meist paremad ülemused, paremad aja planeerijad, paremini organiseeritud inimesed. Samas oled ka ise sisemiselt rahulikum. Vähemalt minuga oli see nii ja praegu töötan intensiivsemalt kui kunagi varem.

Mis su elus veel pärast pere loomist muutunud on?

Hakkasin ühiskondlikest teemadest rohkem huvituma. See võib tunduda banaalne, aga sa tahad, et su lapsed kasvaksid üles paremas ühiskonnas. Sinust saab vähem egoistlik inimene ja hoolid rohkem oma sotsiaalsest panusest. Minu meelest muudavad lapsed arhitekti paremaks ja pakuvad uut perspektiivi.

Austrias näiteks on võimalik lapsed tasuta lasteaeda panna alates kuuendast elukuust. Riik soovib, et emad pöörduksid tagasi tööpostile. Lasteaed on avatud seitsmest seitsmeni, seega saab lapsevanem töötada ka täiskohaga, kui ta seda soovib. Oluline on märkida ka seda, et tööle naasmine ei ole suunatud ainult emale, vaid mõlemale lapsevanemale.

Siinkohal on veel paremaid näiteid Norrast, kus on täiesti mõistetav, et lapse saanud arhitekt, kes vähendab kontoris töökoormust, ei pea seetõttu oma positsiooni muutma. See on miski, mis pole Austrias nii hästi arenenud, sest praegu ei saaks sa olla näiteks poole kohaga projektijuht.

Selleks aga, et muuta naiste õigusi, peaksime keskenduma meestele. Kui me anname meestele võimaluse töötada poole kohaga, minna kell kolm koju ja säilitada positsioon liidrina, aitab see ka neil rohkem perele pühenduda. Seega, selle asemel et vaadata probleemidele naiste vaatenurgast, peaks väärtustama ühiskonnas hoopis rohkem isaks olemist. Ka sellega saab alustada juba varakult – kooliteel võiksid tüdrukud omandada rohkem tehnilisi teadmisi ja selle asemel et saata mehi sõjaväkke, võiksime pakkuda neile välja sotsiaalsemaid alternatiive.

Sinu õpingute ajal moodustasid õpilastest poole tüdrukud. Mis on neist praeguseks saanud?

Ma tean, et praegu on Austrias arhitektuuri õppimas näiteks rohkem naisüliõpilasi kui mehi. On päris üllatav, et tegelikult on see muutumas väga naiste domineeritud erialaks. Olen muidugi kuulnud ka väga šokeerivaid kuulujutte, et ülikoolid lausa kardavad naiste ülekaalu arhitektuuris. Trendid on muidugi samuti muutunud – liigutakse järjest enam sotsiaalselt jätkusuutlikuma ja hoolivama ehituskunsti suunas.[2]

Minu ülikooliaegsetest kaasõpilastest on enamik ikkagi tööl projekti- ja disainer-arhitektidena. Meestest paljud on loonud oma firmad, kuid kahjuks on naised võtnud vähem riske ja töötavad enamasti kellegi teise heaks.


[1] AD Editorial Team 2015. Architecture’s Most Inspiring Leaders, Projects & People in 2015. – ArchDaily, 17.12.
[2] Viide 2016. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali kuraatori Alejandro Aravena samasisulisele teemapüstitusele.