„PuitAIT” on Müürilehe uus veerg, mis toob teieni puitarhitektuuri uuenduslikumad tahud ning põimib omavahel arhitektuuri, inseneeria, tööstuse ja infotehnoloogia.

Eesti esimene parameetrilist tehnikat kasutades konstrueeritud puitinstallatsioon „Keha ehitus”, mis koosneb ligi 236 erinevast tükist ja 450 erisugusest tapist. Foto: Tõnu Tunnel

Inimesed on kaotanud usu arhitektuuri kui elukeskkonna parandajasse[1] ja lootus seoses selle võimalikkusega on vähenenud ennekõike viimase viiekümne aasta jooksul[2]. Sellise suhtumise tekkimisele on aidanud kaasa 1950–60ndate linnaplaneeringute tulemusel loodud monoliitsed ja ebainimlikud elukeskkonnad, mis meid siiani ümbritsevad. Või Eesti nüüdisarhitektuur – kapitalistlikku riigisüsteemi peegeldavad klaastornid ning valglinnastumise tulemusel põldudele kerkivad küprokmajad… Kus või mis on kohalik ehituskultuur?

Puit on peamine kohalik taastuv loodusressurss, mis on aga tänapäeva linlastele kaugeks jäänud. Eesti suuremates linnades leidub õnneks veel asumeid, kus on säilinud sajandeid vana puitarhitektuur. Hoolimata sellest, et uued puithooned moodustavad kohalikus arhitektuuris marginaalse osa, ei võta me metsa praegu maha vähem kui varem. Tegelikkuses eksporditakse kogu mahasaetud puidust 91%, mis ei lähe energiatootmiseks või kütteks, välismaale[3] – palkmajad Alpides, saunamajad Kesk-Euroopa tagahoovides, Oslo ooperimaja interjöör. Eestist on saanud tööstur, kes jagab ressursse odavalt laiali, aga ei loo lisaväärtust. Me ei tegele ökonoomsema uuendusliku disainikeele otsimisega, mis võiks luua kohalikule puidule oma identiteedi ning tõsta seeläbi ka ekspordiks mineva kauba hinda.

Kuidas tuua puitarhitektuur olemuslikult tagasi meie ehituskultuuri, et luua inimlikumat, kvaliteetsemat linna- ning looduslähedasemat elukeskkonda?

Digiühiskonnal ja nüüdisarhitektuuril on midagi ühist

Arhitektuur liigub suunas, kus narratiivne (arhitekt-insener-tööstur) disainiprotsess amortiseerub.[4] Töökäik, kus arhitekti kavandatud vorm ja kontseptsioon antakse üle insenerile, kes lahendab tehnilise poole, misjärel luuakse tootmisjoonised ja tööprojekt, pole kaugeltki ideaalne. Disaini osa lüüakse sellise asjade käigu puhul liiga vara lukku ja hilisemad muudatused – nt konstruktsiooni vajadustest või ehitusprotsessist tulenevad parandused – ei pruugi olla enam algse vormikontseptsiooniga sedavõrd põimitud. Keskkonnatehnoloogia spetsialistide varajane disainiprotsessi kaasamine pakub palju paremaid võimalusi puitarhitektuuri uuenduslike lahenduste väljatöötamiseks.

Õnneks on tänapäevases arhitektuuris üha enam kasutusel praktika, kus kõik osapooled arhitektist tootjani töötavad ühe 3D-mudeliga.[5] See muudab eespool kirjeldatud nn lineaarse protsessi „silmussüsteemiks” ja loob eelduse keskkonnasõbralikuma parima võimaliku ruumi kavandamiseks. Arvutis tehtavad parandused ja muudatused jõuavad kõikide osapoolteni samal ajal, mis omakorda aitab sõeluda välja kõige ökonoomsema ja energiasäästlikuma lahenduse. Nn parameetrilises arhitektuuris palju kasutatav loomeprotsess, kus ühe parameetri muutmine sätib automaatselt ümber ka kogu muu lahenduse, annab võimaluse hallata kiiremini ja kergemini üha keerukamaks muutuvat geomeetriat.

Arvutilembusest on saanud ajapikku eestlaste rahvuslik tundemärk. See lubab arvata, et eestlastele võiks digikoostöö ehk isegi meeldida. Eesti puidutöösturite kasutatav tehnikapark alates automatiseeritud tööpinkidest kuni mitmeteljeliste CNC-freesideni (CNC (Computer Numeric Control) on arvutipõhine masinate juhtimissüsteem, mis võimaldab digitaalsed koordinaadid füüsilisteks lõigeteks muuta – toim.) on muljetavaldav. Nii nagu aitavad kaasa ka Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna aastatepikkune puidust väikevormide kavandamise tava ja eesti inseneride puithoonete ning -konstruktsioonide projekteerimise kogemus.

Kõik elemendid, mis on puitarhitektuuri innovatsiooniks vajalikud, paistavad Eestis olemas olevat. Tundub, et puudu on pelgalt usust, et võiksime ise ühes riigis ja korraga lisaväärtusega puittooteid, -hooneid ja -keskkonda kavandada ning toota. Ühise laua taga tegutsedes võiksime näiteks jõuda uudse palkmajani, mis põhineks traditsioonidel, aga kannaks juba uut vormi. Nii võiks loota, et neid uutmoodi puitmaju jääks ka rohkem kodumaale ja lekiks ehk linnatänavatelegi.

Kui suudaksime viia oma digimeelsuse kokku kohaliku toorainega, võiksime luua uuendusliku ja omanäolise Eesti puitarhitektuuri kaudu inimsõbralikumaid elukeskkondi. Rääkimata võimalusest tõsta kohaliku puitmaterjali väärtust ja majandada eestlastele nii olulisena näivaid metsasid tunduvalt ökonoomsemalt.


[1] Bingler, Steven; Pedersen, Martin C. 2014.How to Rebuild Architecture. – The New York Times, 15.12.
[2] Väide videost „Bjarke Ingels: Advice to the Young”, 7:10.
[3] 2014. aastal eksporditi 90,8% puidumassist. Allikas: Puuinfo.
[4] Väide Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengusarjas üles astunud inseneri Jan Knippersi loengust 03.12.2015.
[5] Nt CAD-programmid.