Järgmisel laupäeval, 6. oktoobril astub tumemuusika festivalil Body Machine Body nii live’i kui ka DJ-setiga üles New Yorgist pärit, ent hetkel Berliinis resideeriv muusik Oliver Chesler aka The Horrorist.

The Horrorist. Foto: press

90ndate lõpust artistina tegutsenud ning 2004. aastal oma süsimusta huumorit täis reivihümniga „One Night In NYC” end ilmselt igaveseks muusikaajalukku kirjutanud The Horroristi looming on eriliselt tugeva käekirjaga, mida iseloomustavad kehamuusika biitidega karastatud techno, analoogmasinad, hardcore’i ja gabber’i biidid ning spoken-word’i pajatused, mida nõrganärvilistele ei soovita, kuid mida tegelikult pigem keel põses suhtumisena võtma peaks. Poliitkorrektsusest, tema aasta lõpus ilmuvast uuest kauamängivast ning EBMi renessansist me Oliveriga rääkisimegi.

Oled öelnud, et nimi Horrorist pandi sulle ühes New Yorgi baaris, kus sa kõiki pidevalt hulluks ajasid. Sellest tulenevalt küsin, milline Oliver väiksena oli? Ajas ta samamoodi kõiki hulluks ning andis köögilaual etteasteid?

Kindlasti olin ma alati pisut hullumeelne. Veetsin palju aega ühe New Yorgi lähedal asuva mäe otsas mootorrattaga sõites. 70ndatel olid seal politseipatrullid, nii et öösel ilma kiivrita sõitmine oli üks mu lemmik ajaveetmisviise.

Su lood on enamasti autobiograafilised. Oled sa kunagi millegi isikliku avalikkuse ette toomist kahetsenud?

Kuni viimase ajani polnud sellega mingeid probleeme, kuid tundub, et seoses Facebooki ja poliitkorrektsuse esiletõusuga tõlgendavad inimesed mu muusikat valesti ning näevad selles isiklikke solvanguid. Enne kui ma selgitan, tahaksin öelda, et looming peaks olema ideede suhtes vaba koht. Samuti arvan, et kunstnik ei peaks oma loomingut kaitsma. Keegi ei arva, et Martin Scorsese on gangster, kuna ta neist filme teeb. Ta teeb lihtsalt filme ja mina muusikat. Suur osa mu loomingust on metafooriline. Loos „13 Dobermans” esindavad dobermannid näiteks mu sõpru, kes mind teismelisena kaitsesid. Teised lood, nagu näiteks „One Night In NYC”, on ühelt poolt lihtsalt jutustused, teisalt fantaasia, kus ma kehastan kõiki tegelasi. Isegi, kui ma antud lugu sellisel kujul ei oleks teinud, ei peaks selle sisu kellelegi korda minema, sest see on lihtsalt jutt. Osalt midagi, mida ma tol ajal juhtumas nägin ning osalt see, mida ma just seletasin.

Mäletad sa seda aega, kui „One Night In NYC” edetabelite tippu jõudis?

Elasin siis New Yorgis ja see tõusis esikohale Saksamaal, mille peale mu sealsed sõbrad helistasid ja sellest teada andsid. Ma ei saanud enne aru, kui populaarne see lugu on, kui ma veidi hiljem tol aastal tuurile läksin.

Mis on kõige veidram asi, mis su kontserdi ajal juhtunud on?

Maltal tahtis üks tüüp mu kõrvaklapid ära varastada. Ta krabas need endale ja hakkas minema kõndima. Probleem oli selles, et need olid tehnika külge kinnitatud, mille ta kõik koos endaga kaasa tõmbas. Pidime esinemise pooleli jätma, kõik maast üles korjama ja uuesti alustama.

Sa oled väga produktiivne artist. On sul olnud perioode, kus oled mõelnud, et ookei, nüüd on mul pikemat puhkust vaja?

Vahepeal ei käi ma paar nädalat stuudios, aga siis lõpetan muusikalise energiasööstuga ja teen kolm lugu nädalas. Mõnikord tahan ma aga produtseerida midagi väga spetsiifilist, nagu näiteks lugu „Take This Step”, ja see võtab kolm nädalat.

Sa oled tihti nimetanud oma mõjutajateks sellised bände nagu Depeche Mode, Front 242 jne. Millised teised aspektid peale muusika sind artisti ja isiksusena kujundanud on?

Kõik. Mu lapsepõlv, suhted, poliitika ja linnad, kus ma elanud olen.

Mõeldes The Horroristile, tuleb paljudel ilmselt silme ette su signatuurkiiver. Mis lugu sellega on?

Keegi ütles mulle kunagi, et kui nad lähevad kontserdile, tahavad nad näha midagi, mida nad ise teha ei saa. Mulle meeldib mängida eetika ja esteetikaga.

Oled sa avastanud muusikas mingeid hiljutisi fenomene, mis sulle eriti huvitavad on tundunud ja mida sa ka ise katsetada tahaksid?

Viimasel ajal mitte. Ma tahan end lihtsalt sundida tegema väljakutset pakkuvat muusikat veelgi väljakutset pakkuvamatel teemadel.

EBM ja industriaalne muusika on praegu rohkem avalikkuse tähelepanu all kui kunagi varem. Miks see sinu arvates nii on? Oled sa oma 20-aastase karjääri jooksul publikus või skeenes mingit erilist nihet märganud?

Ma arvan, et EBM ja industrial jäid 80ndatel liiga vara techno-revolutsiooni varju. See oli nii
loominguline žanr, kus kõik bändid olid üksteisest niivõrd erinevad. See pidi alati tagasi tulema ja nüüd on see aeg käes.

Su järgmine album ilmub plaadifirma aufnahme + wiedergabe alt. Mis on esimesed mõtted, mida sa selle kirjeldamiseks öelda oskaksid?

See on album, mida olen tahtnud teha ajast, kui olin 17. Muideks, see on tõeline EBMi ja industrial’i plaat. Mul ei olnud toona lihtsalt oskuseid. Ma ei jõua ära oodata, et kõik seda kuuleksid.

Su lugudes on päris palju seksi ja narkootikume. On mõni vihane lapsevanem sulle kunagi kirjutanud, et oled nende võsukestele halvaks eeskujuks?

Mängisin kunagi Los Angeleses ning üks tüdruk palus minult ja mu vennalt oma aluspesule autogrammi. Postitasin need fotod oma veebilehele ning tema ema helistas mulle ja ähvardas mind kohtuasjaga. Ütlesin talle, et kõik, mida ta tegema peab, on lihtsalt küsima ja võtan need hea meelega maha. Tuletasin talle ka meelde, et ta võiks olla parem lapsevanem ning õpetama oma tütreid mitte selliseid asju paluma.

Sa oled analoogimees. Mis su kõige rariteetsem masin on ning kust sa selle saanud oled?

Mu kõige rariteetsem masin on Electrocomp-101. Neid on üle maailma umbes 2000 ning enamik neist toodeti koolidele USA kirderannikul. Mu isa oli Fairleigh Dickinsoni Ülikoolis professor ja kui nad muusikaosakonna sulgesid, tõi ta selle mulle koju.

Su lugude atmosfäär meenutab mulle omajagu moodsa aja vendade Grimmide muinasjutte. Mida sa oma lugudest kõige sobivamaks unelooks pead?

„Darkling Lullaby’d”.

Berlin on praegu EBMi peamine ideedekatel. Millised teised riigid, mida sa viimasel ajal külastanud oled selles vallas su tähelepanu on pälvinud ja miks?

Ida-Euroopa…Venemaa, Ukraina, Poola. Miks? Ma ei ole kindel…see muusika ja selle esteetika sobivad nendesse kohtadesse hästi.

Jättes kõrvale Depeche Mode’i ja su teise eeskuju Leonard Coheni, siis kes su nooremad iidolid on?

Yello.

Kui Horrorist peaks kunagi pensionile minema, siis mis elu ta elaks?

Ilma naabriteta järvemajas, abielus, laste, kasside ja koertega. Muusikat teeksin muidugi endiselt ka.

Kõlakas räägib, et sul on kaks kassi – Niniku ja Tiffy. Kuidas neile su muusika meeldib?

Nad passivad kogu aeg juures, mil iganes ma ukse lahti jätan, nii et ma arvan, et oma mõtetes nad reivivad.

Body Machine Body Facebookis.