Kuigi kohaliku ööelu kroonikates ei ole just palju peosarju, mis ajahambale üle kümne aasta vastu oleks pidanud, leiab sealt Bashmenti ja Mutant Disco kõrvalt Beats From The Vaulti – tumedale elektroonilisele muusikale keskendunud ürituse, mille üks algne käimatõmbaja, praegune peakorraldaja ning sama žanri järgi kulgeva live-festivali Body Machine Body ohjaja on Anders Melts, mees, kes on tuntud ka eksperimentaalse industriaalbändi Forgotten Sunrise vokalisti ning Raadio 2 saate „Röntgen” juhina.

Beats From The Vaulti ja Body Machine Body peakorraldaja Anders Melts märgib, et paljud esmakordselt peole sattujad imestavad, et selline pidu olemaski on. Foto: Kadri Sammel

Enne aga, kui Meltsi juhatusel Beats From The Vaulti ja Body Machine Body ajaloole ning neist hargnevale skeenele pilgu viskame, tuleks paika panna, mida kujutab endast üldse see niinimetatud tume elektrooniline muusika. Kuigi rangeid piire endale peale ei panda ning Vaulti kodulehe andmetel „võivad end seal kõrvuti hästi tunda nii techno-mees kui metalhead”, on fookusesse seatud enamasti sellised žanrid nagu EBM ehk electronic body music, industrial, süntpopp, electroclash, techno body music, darkwave, techno, futurepop, rhythmic noise, breakcore jne. Muusikastiilid on teadagi juba ammu oma Schengeni püsti pannud, piirid erinevate žanrite vahel on hägusemad kui kunagi varem ning põhimõtteliselt võib igale peole minnes öelda, et päris tume ju. BFTV eripäraks on aga see, et seal segunevad karm industriaalne kõla, rohkelt müra, palju sünti, eksperimenteerimine, moondatud vokaalid, õudusfilmilikud helikardinad ning muskliga biidid.

Piltlikult öeldes võiks niimoodi kõlada hedonism ning visuaalis kerkib silme ette düstoopias aset leidev pidu, kus metallitehases toimuva reivi taustal keevitavad töölised kokku viimaseid hilja peale jäänud konstruktsioone, higi tilgub ning laest rippuvad ketid liiguvad aegluubis, aeg-ajalt tossupilve kadudes.

Stardipakett: internetikohvik, tossumasin ja grupp turiste

Anders Meltsist, kes ei võimalda esmakordsel kohtumisel oma tätoveeringute, tumedate hobusesabasse seotud juuste ning musta riietusega ilmselt pikalt mõistatada, millise muusika järgijaga tegemist võiks olla, mingit pingutatud diipi ei kiirga ning jutuga alustades on selge, et mees teab, mida mees räägib, ja seda teeb ta õhinaga.

Kuigi enne Beats From The Vaultiga alustamist mängis ta pidudel hoopis breakbeat’i ning trip hop’i, kõrgus ka tema pea kohal death ja black metal’i vaimustus.

„Alguses ei teinud ma neil elektroonilise muusika alastiilidel üldse vahet. Mina ja mu juba targemad sõbrad Tristan Priimägi, Anti Aaver, Kert alias DJ Star Trek ja teised olime tegelikult ju kõik metal’i-vennad ja sealt alles avastasime nii indie, shoegaze’i kui ka elektroonika. Väga huvitav oli hakata eristama, mis on techno, mis trance, acid ja jungle. Selles võib käe südamele panna, et me Tristaniga oleme death ja black metal’i koha pealt väga olulised inimesed, kes omal ajal ikkagi esimesed reliisid siia tõid, sest vanemad toetasid meie huvisid ja viitsisid meie tellimusi täita. Kirjutasime neile mingeid vigaseid Soome raadiost kuuldud nimesid ja nad vaatasid siis kohapeal, et mingid soolikatega plaadid,” meenutab Melts judiseva häälega.

Beats From The Vaultile pandi aga nurgakivi vana kunstiakadeemia keldris asunud ning omal ajal ühe esimese internetikohviku tiitlit kandnud paigas Enter.

„See oli pisike koht, kuhu mahtus maksimaalselt sada inimest. Sees oli baarilett ja sellest kahel pool 3–4 arvutiboksi, eriti vana kool. Programmiga tegelesid Lemmy (Margus Pikner – M.M.) ja Lõvi (Margus Lõvi alias DJ Ivõl – M.M.), kes mõtlesid, et miks mitte hakata seal pidusid ja filmiõhtuid korraldama. Seal näidati veel vanu õudukaid. Lemmy ise oli ilge Motörheadi fänn, nii et sealt ta endale selle nime külge saigi (viide Motörheadi liidrile Ian Fraser Kilmisterile, kes on samuti tuntud nime Lemmy all – M.M.). Väga äge tüüp. Pigem just selline metal’i-mees, aga ühel hetkel käis tal mingi plõks ära, ma ei tea isegi millest, ning järsku oli ta omadega täiesti industrial’i, noise’i, dark ambient’i ja muu taolise teemas. Kuna ma mängisin algselt teistsugust asja, ei olnud mul tol ajal seda muusikat eriti palju, ja nii olid Lõvi ja Lemmy rohkem selline residentide tiim,” räägib Melts.

Nimevalikule andis tõuke Controlled Bleedingu album „Songs From the Vault” ja esimesele plakatile, mida tehti kokku vähemalt tuhat ning millega tapetseeriti täis terve Tallinn, tundus sobivat hästi pilt Andersi emale kuulunud kuuekümnendatest pärit Moskvat tutvustavast raamatust, mis kujutas kiivriga ehitusmeest, kelle taustal oli koitmas Lasnamäe moodi linnak. Pilet oli tol ajal 25 krooni. Mehe sõnade kohaselt olevat Enteri kõrval hotellis viibinud tol õhtul kamp ungarlasi või tšehhe, kes järsku peole sisse lendasid. Puudus normaalne ventilatsioon, mistõttu ei saanud väga palju tossu sisse lasta, ning nii suunatigi tossumasin uksest välja bussipeatuse poole ning keldri aknale oli vaja panna ka vilkur. „Ma pakun, et umbes 10–15 inimest oli seal üldse muusika pärast,” kirjeldab Melts värvikalt seda, kuidas esimene pidu maha sai peetud. Oletatavasti toimus see aastal 1998, kuid täpne info selle kohta puudub ning seda ei reeda ei asjaosaliste mälud ega ka flaier, millelt võib leida ainult alguskellaaja ning kuupäeva.

Melts nendib siiski, et alguses ta sellisest muusikast väga aru ei saanud: „Otsidki kogu aeg mingeid kirjusid asju, kuid ajaga hakkad minimalistlikumast muusikast just palju rohkem leidma. Techno’st, ambient’ist või power noise’ist, kus võib-olla teadlikult loodud rütmi polegi, aga võnge tekitab ikka mingi rütmi, ja kui sa oled selle sees, on see hullult lahe ning tantsitav.”

Mõni aeg pärast esimest pidu otsustas Lemmy Beats From The Vaulti In The Steel Roomiks ümber ristida ning nii töötas see 1999. aasta lõpuni, kuni mehe elutee saabuva millenniumi koidikul ootamatult otsa sai, millega seoses jäi soiku ka üritus.

Paar aastat hiljem proovis Melts koos praeguse World Clinicu ninamehe Aivar Meosega sarnasele sarjale Depeche Mode’i baaris elu sisse puhuda, kuid see kulmineerus aknast sisse ronivate inimeste ning seltskonnaga, kelle jaoks muusika oli ilmselt viimane asi, mille pärast kohale sai tuldud.

„Oli selline tunne, et kellele sa ikka teed seda üritust, kui kedagi kohale ei tule. Oli umbes kolm tuttavat, kes taolist asja kuulavad, ja ongi kõik,” kommenteerib Melts tumedamale muusikale pühendunud ringkonna suurusjärke. „Praegugi on selline tulihingeline seltskond väga väike, kes on nõus vabalt teise riiki oma lemmikbändi vaatama sõitma. Enamik on ikka nii, et kui sa pead minema Tallinnast Tartusse või Tartust Pärnusse, siis on juba liiga kaugel ning ei otsita võimalust minemiseks, vaid põhjuseid väljavabandamiseks. Rääkimata sellest, kui Tartus on klubis Rock & Roll mingi üritus, siis see on juba liiga kesklinnast väljas ja ka sinna ei viitsita minna. See on nagu peas kinni inimestel.”

Beats From The Vaulti iseloom peegeldub ka nende plakatites. Autor: Rene13

Sukad käes ja lateks seljas

Sellegipoolest jõudis Melts lõpuks ikkagi ringiga Beats From The Vaultini tagasi, kui 2003. aastal võttis temaga ühendust eesti tolleaegse gootiportaali ja hilisema industry.ee asutaja Sergei alias Sotsirh, kes veenis teda, et taolist üritust on ikkagi vaja ja huvilisi on. Nimi In The Steel Room langes ära, kuna Andersi arvates oli see pigem ikkagi Lemmy oma, ning nii naastigi ürituse algse nime juurde. Esimene reinkarnatsioon toimus Sakala tänaval asuvas kohas Teine Kodu ning korraldajate suureks üllatuseks oli platsis ligi sada inimest: „Meil oli mõlemal nii, et mis mõttes. Mõni aasta on mööda läinud ja kas nüüd on tõesti mingi seltskond, kes sellisele üritusele tuleb? Isegi baaritöötajad ise tantsisid ja kõigile meeldis ka veel.”

Nii jäigi plaan, et edaspidi hakkab üritus toimuma iga kahe kuu tagant. Tollaseid pidusid meenutades märgib Melts, et päris palju käis kohal alaealisi ning pärast veel räägiti, et kõik joovad oma alkoholi ja seksivad laua peal. Kommentaarid olid stiilis „andke andeks palun, mis seltskond see on?”, sest keegi polnud varem selliste inimestega kokku puutunud. Kritiseerijate „rõõmuks” ei puudunud peolt ka rõngastatud, tätoveeritud ning lateksisse riietatud inimesed, kellest osa saabus juba täies peoehtes, teised vahetasid oma igapäevase mina välja alles kohapeal. „Siis olid inimesed ikka palju hullemad kui praegu. Praegu on see kõik pea kadunud. Nüüd on BFTV pealtnäha suhteliselt tavaline pidu ja rahvas ei ole enam üldse selline, nagu ta siis oli. Mõnes mõttes oli see musta riietunud kirev seltskond palju huvitavam. Praegu näeb veel välismaal selliseid. Ma saan aru, et see on selline libe teema ka, sest on kaks võimalust: sa oled kas maitsekas või ilge tont. Enamiku puhul ongi nii, et kui maitset ei ole, siis tulebki mingi järjekordne tüüp, kes on ema sukad kätte tõmmanud, silmad ära värvinud või ämblikuvõrgu näkku joonistanud,” naerab Melts. „Samal ajal on meie üleüldine tänavapilt praegu kirjum ehk võib-olla on see kõik vaid vaataja silmis ning lihtsalt tundub, et muru oli rohelisem. Aeg ei ole sama lihtsalt.”

Aastal 2004 läksid isiklikel põhjustel lahku ka Meltsi ning Sotsirhi teed ning sellest ajast saati on esimene neist üritust üksi korraldanud, niimoodi hoogsalt iga kahe kuu tagant. Kuigi sündmus on liikunud aastate jooksul trajektooril Rockstar’s-Võit-Rockstar’s, on see nüüd viimasesse pidama jäänud, tehes vahepeal erivisiite ka Tartusse ning Pärnusse. Vahele pole aga viimase dekaadi jooksul jäänud mitte ühtegi pidu.

Külastajad Anu Saagimist Tommy Cashini

Pöördudes tagasi Andersi väite juurde, nagu dark electro skeene esindajad oleks siinmail ohustatud liikide hulgas, tekib küsimus, kus peidavad end siis Eesti rivethead’id (elektro-industriaalse muusikaskeenega seostatav subkultuur, kelle stiilis kohtab nii militaristlikku kui pungile omast esteetikat – M.M.) ja eespool mainitud lateksikandjad ning kas inimesed käivad Beats From The Vaultil üldse muusika pärast?

„Enam-vähem. Pilet pole seal kunagi väga kallis olnud ning alati on pluss, et tänavalt tuleb igasugu uudistajaid. Anu Saagim käis näiteks ükskord, nii et vahepeal kohe üllatud, kes seal sees on. Kõikvõimalikud tüübid, kelle puhul sa ei arvakski, et selline muusika tegelikult huvitab. Paar korda tagasi oli Tommy Cash, kes tuli lausa vaimustusest mind isiklikult kiitma ja tänama. See on paljude puhul nii, et taolist muusikat pole isegi kuuldud ning esimese hooga tekibki mõte, et siuke pidu ongi olemas päriselt?! Sellest ei tea kunagi, mida oodata. DJdega on ka nii, et nende maitsed on nii erinevad, aga ma sätin nad teadlikult sedamoodi mängima, et oleks veel eriti erinevad,” ütleb Melts.

„Inimesed käivad antud üritusel pigem seetõttu, et nad tahavad natuke vaheldust, kuigi kodus ei pruugi nad sellist muusikat üldse kuulatagi. Mingi vanema generatsiooni seltskond on veel jäänud, aga tihtipeale ajavad nad terve peo vältel backstage’is juttu ning sealt lahkutakse alles hommikul kell kuus,” lisab ta.

Kuigi Eestis tundub kõnealune skeene üsnagi virelevat, toob Melts vastukaaluks näite Saksamaal Leipzigis toimuvalt Wave-Gotik-Treffenilt, mille puhul on tegemist ühe maailma suurima tumeda elektroonika ja kunsti festivaliga, mis siiamaani gootiroki, EBMi, industrial’i ja teiste sarnaste stiilidega seotud subkultuure kohale meelitab: „Kui ma seal 2002. aastal käisin, oli see ka mu enda jaoks ikka kultuurišokk. Läksin sinna, nagu ma olen, vana kooli telk kaasas, lühikesed püksid ja plätud jalas, ja siis vaatasin, et seal on indiviide, kes on ainult nahas, lateksis ja keti otsas. Samas oli äge näha kümneid tuhandeid inimesi musta riietatuna. Vot siis oli küll ikka vau ja tundsid ilget ühtsustunnet. Seal on üle linna umbes kümmekond lava ning veidi on tülikas küll, kui tahad trammiga ühest linna otsast teise jõuda, sest see võtab umbes kolmveerand tundi, nii et selle aja jooksul magad juba mingid artistid maha.”

Lisaks mainib ta, et Wave-Gotik-Treffenilt leiab endale midagi iga tumedama muusika austaja: „On üldse imelik vaadata, kuidas dark’i-skeene enda alla nii palju erinevaid žanre haarab. Vahel mõtled küll, et kuidas näiteks dark folk ja teiselt poolt mingi pinnapealne tilulilutümm üldse ühe katuse all saavad olla.”

Keha, masin, keha

Nagu artikli alguses mainitud, ei piirdu Meltsi ampluaa ainult Beats From The Vaultiga, mis on peaasjalikult ainult DJ-üritus, kus avatund on pühendatud alati mõne legendaarse või muidu kultusartisti tutvustamisele. Kuna liikvel on aga ka lugematu arv väärt live-artiste, tekkiski idee üritusest, kus rõhk on live’idel. Nii sai 2009. aastal alguse esimene tumedale muusikale keskendunud Body Machine Body, mille nimi tuleneb taani artisti Leæther Stripi samanimelisest loost. Melts rõhutab muidugi, et festivali korraldamine on üsnagi närvesööv ettevõtmine, aga miski sisimas sunnib seda ikka ja jälle tegema.

„Hästi tore on küll, et BMBl on tekkinud juba üsnagi andunud publik Soomest, kes ostab piletid ära juba enne, kui ükski artistki välja on kuulutatud. Lisaks kohtab üritusel tihtipeale inimesi ka Rootsist, Venemaalt ja Lätist. Soomes tuleb näiteks laserite kasutamiseks luba küsida ning peod lõppevad juba kell pool kolm,” naerab Melts asjade üle, mida soomlased Eesti puhul imestavad. „Selles mõttes on pärast ürituse lõppu jumala hea tunne,” tõdeb Anders, „et tulidki need artistid siia, keda me ise tahtsime, ja ei peagi neid kuhugi kaugemale vaatama sõitma.”

Kulda leiab ka siit

Uurin festivalikorraldajalt ning juba kaheksa aastat eespool mainitud žanritele keskendunud raadiosaadet „Röntgen” vedanud Meltsilt, kuidas on lood tumedat elektroonikat meisterdavate tegijatega siinmail ning saan vastuseks, et mõningaid huvitavamaid on: „Ühel päeval avastasin tänu sõbrale sellise artisti nagu Oudeis. Ta teeb ambient’i, techno-asju ja ka noise’imat techno’t. Mul kukkus karp lahti, et päriselt oled Eestist või? Tal oli SoundCloudis 69 lugu, iga päev lisandub, mis tundub jumala palju, ja siis tekkiski küsimus, miks ma temast midagi ei tea. Lõpuks tuli välja, et ikkagi kaudselt tean, sest ta tegi enne sellist asja nagu APJ, mille andis välja Trash (plaadifirma ja blogi Trash Can Dance omanik Gert Moser; mees, kelle käes Anders nägi esimest korda kassetti, kuhu oli kirjutatud Front 242, belgia EBMi ja industrial’i pioneeride kollektiiv – M.M.), aga see ei kõla samamoodi. Chopper (Jarmo Nuutre – M.M.) teeb igasuguseid asju – mõnikord paremat, mõnikord keskpärasemat kraami. Tema Blood Pavilion ja Skull Trading on lahedad, aga ta teeb vist natuke liiga palju, kõik ei saagi kullast olla. Cly/Suva on ka õudselt laheda käekirjaga tüüp,” toob Melts välja oma kohalikud lemmikud.

„Röntgeni” teemale liikudes uurin Meltsilt lõpuks, miks ta sellega lõpparve otsustas teha, sest augusti lõpus jõudis eetrisse raadiosaate viimane osa. „Üks põhjus oli, et mul ei olnud selle jaoks väga aega, teine aga, et tahaks rohkem ise muusikat teha, mitte saadet koostada ja selle peale aega kulutada. Ma näen, et see on mulle kohustuseks saanud, ja mulle ei meeldi see. Kui tulevikus tuleb mõni särav idee seoses raadioga, siis kätt ma kindlasti ette ei pane, aga praegu tundus see samm ainuõige. Aga kaheksa aastat jah, polekski uskunud – ma arvasin, et seda on vähem. Olen jälginud kogu aeg ikkagi aktiivselt kõike, mis selles skeenes toimub, ja hakanud sellest juba kuuldud saundist ja ainult tegemise pärast tehtud asjadest omamoodi väsima. Otse loomulikult on ka uute asjade seas pärleid, aga selleks, et neid leida ja näiteks saatesse otsida, paned ilmatuma aja magama mööda kõikvõimalikku sodi surfates,” möönab Melts kokkuvõtteks.

Järgmine Beats From The Vault toimub 10. oktoobril Rockstar’sis ning Body Machine Body festival 7. novembril kultuuriklubis Kelm.