Kuidas pääseda skrollimisest? Mis näitab tagasiteed reaalsusesse? Lõpuks on meil vastused.
Nutisõltuvus on äraleierdatud teema. Kõik räägivad sellest, kuid on jõuetud probleemi suhtes midagi ette võtma või enda käitumist muutma – mina kaasa arvatud. Kõik nipid, trikid ja lahendused näivad ajutised, sest mingil põhjusel (või isegi vabandusel) on taas mõnd rakendust vaja, mis tirib su ikka ja jälle tagasi maatriksisse. Olgu selleks töökoha Slack, joonlauaäpp või telo taskulamp, millega keldrist moosipurke otsida. See seadeldis on nii pagana kasulikuks tehtud, et vahel tundub ainus viis kimbatusest vabanemiseks see jõkke visata.
Aga oota! Võib-olla ei ole vaja midagi nii drastilist teha. Usun, et olen lõpuks jõudnud lahenduseni, kuidas enda nutisõltuvus lõplikult seljatada, kusjuures selle meetodiga võid oma nutiseadme alles jätta. Aga enne kui selleni jõuan, tahan rääkida oma kalorivaese loo.
See seadeldis on nii pagana kasulikuks tehtud, et vahel tundub ainus viis kimbatusest vabanemiseks see jõkke visata.
Eelmise aasta lõpus juhtus minuga midagi traagilist. Imelabidas käes, kaevasin ma, nagu ikka, sihitult interneti sopas. Kulutasin aega, täites oma n-ö digitaalse teorendi kvooti. Tavaliselt annab keha endast märku ning mul hakkab infoküllusest kas füüsiliselt paha või käivitub seesmine daimon, kaitsehääl, kes käsib kas jalutama minna või utsitab lõpuks oma eluga midagi tarka peale hakkama. Aga seekord oli täielik vaikus. Olin jõudnud faasi, kus mul oli oma digitaalsetest harjumustest täiesti ükskõik. Samuti ei tahtnud ma kuulda midagi digitaalsest joogast, veebi-wellness’ist ega nutipaastust. Ei mingit vastupanu, ei mingit takistust. Olin vaid mina ja mu siledal klaasil liuglev näpp, millega oleks võinud uisutada kasvõi maailma lõppu. Ma olin peaaegu et alla andnud. Kogusin kokku oma viimased tahtejõuvarud ja asusin asja analüüsima, et midagi muuta.
Varane pattulangemine
Juba kuskil 8-aastase poisina mängisin sugulaste juures südaööni piraaditud „Leisure Suit Larry 7: Love for Saili”. Mängust ettekujutuse andmiseks olgu öeldud, et sealseks kursoriks oli kondoom. Kas olin ammu enne nutiajastut hukule määratud? Ei saa väita, et ma poleks varem midagi muuta proovinud. Olen küll ja korduvalt. Näiteks seitse aastat tagasi kustutasin oma Facebooki konto. See oli radikaalne ning isegi ebaratsionaalne otsus, mis sündis Pärnu bussijaamas Tihemetsa bussi oodates.
Toona kuulasin spirituaalset gurut, kes muuhulgas suutis telefoni teel oma naisklientides orgasme esile kutsuda, nende tšakraid avada. Jah, see oli ülimalt kahtlane, aga midagi selles Chris Bale’i – jep, see oli tema nimi – jutus mõjus veenvalt. Lühidalt oli ta sõnum, et sa raiskad oma eluenergiat, ja Facebook saigi kustutatud. Algas mu digitaalne pimeajastu. Kontota olek jõudis kesta vaid paar aastat, kui juba tekkis vajadus Marketplace’i kasutada, tõenäoliselt oli põhjuseks soov osta või müüa mõni sangpomm. Öeldakse ju – terves kehas terve vaim. Ka sangpommil oli tegelikult vaimu virgutamise ja enesedistsiplineerimise koha pealt täita äärmiselt oluline roll. Või nii ma vähemalt uskusin. „Simple & Sinister” – nii oli kava nimi. Alles nüüd, mõned aastad hiljem mõistsin, et äkki oli seegi lihtlabane murdumine. Enesepettus. Ma oleks võinud sama hästi osta.ee-d kasutada.
Olin vaid mina ja mu siledal klaasil liuglev näpp, millega oleks võinud uisutada kasvõi maailma lõppu.
Kui mitu korda olin neelanud sinist tabletti? Sadu? Ei-ei, mitte see bänd. Tuhandeid? Üks väheseid asju, mis mind mu rännakul nutivabaduse puiesteele aitas, ja siiamaani aitab, oli ScreenZen, millega saab äppidele ajalisi piiranguid panna. Ent see pole veel see päris lahendus, selleni me alles jõuame.
ScreenZeni toel kasutan Instagrami vaid kolm korda päevas, enne Insta avamist pean lihtsalt 30 sekundit ootama. Äpp palub mul teha selle aja jooksul sisse-välja hingamist, kusjuures kohe, kui telefoni kinni paned või tab’i vahetad, pead alustama algusest – Instagrami avamine muutub omamoodi zen-praktikaks, nii õõvastavalt kui see ka ei kõla. Mõnikord ma ei viitsi hingamisega jännata ja leian 30 sekundiks asendustegevuse. Näiteks segan mett tee sisse, eemaldan määrdunud padjapüüri või jalutan külmkapini, määrin leivakäärule klotsi võid ja pistan selle pintslisse. Pärast kolmandat avamiskorda lukustub Instagrami pildipalee ülejäänud päevaks. ScreenZeni piirangute muutmiseks peab ootama suisa 60 sekundit, enamasti muutun aga selle aja jooksul liiga kärsituks, mis tähendab, et need jäävadki jõusse.
Olen püüdnud asendada hommikust telefonis passimist raamatulugemisega. Ei ole õnnestunud.
Olen püüdnud asendada hommikust telefonis passimist raamatulugemisega. Ei ole õnnestunud. Olen püüdnud kiusatustest vabanemiseks eri meetoditel mediteerida, teinud tööd paheliste samskara’tega (vaimsete jälgedega – toim.), kusjuures, taimer või mediteerimisäpp on ju samuti telefonis. Mediteerimisjärgsel hetkel ei suuda ma tihti kiusatusele vastu panna ja juba põrnitsen Redditit, kus keegi saja viiekümnendat korda mõne elulise teema üle pead vaevab – nt kuidas olla enesekindel. Tahaks teada küll. Muidugi klikin selle teema peale, saades absoluutselt null uut teadmist. Ka mediteerimine pole seega suutnud mu telefonikasutust vähendada, nutijõud on olnud tugevam. Olen kaalunud ka nuppudega telefoni, aga kuna mul on nii palju nõudmisi lisafunktsioonidele (nt WhatsApp ja Messenger), hakkas see vaimusilmas meenutama üha rohkem halba nutitelefoni. Ent siis jõudis minuni see.
Loodetud pääsetee
Ideaalse telefoni lukustuskarbi leidmine ei olnud sugugi nii lihtne, kui võinuks arvata. Sellele eelnes põhjalik uurimistöö. Võrdlesin erinevaid kastikesi ja nende funktsioone ning avastasin, et kõige paremaid brände isegi ei saadeta Euroopasse. Iseäranis Eestis oli tajuda lukustuskarpide põuda – tarneajad olid pikad ning valik kesine. Lõpuks tellisin endale Saksa Amazonist iDiskki. Mulle meeldis, et see on telefonisuurune ning seega lihtsalt kaasaskantav. Mõned kasutajad küll hoiatasid, et iDiskk mõjub hapralt ja plastiliselt, kuid vaatamata sellele vajutasin päästikule. Aega oli kulunud juba liiga palju.
Ideaalse telefoni lukustuskarbi leidmine ei olnud sugugi nii lihtne, kui võinuks arvata.
Paar päeva hiljem saabuski tõotatud karp. Valge, habras ja plastiline, nagu amazonlased olid hoiatanud. Tegin kohe testiõhtu, panin telefoni mõneks tunniks lukku ning püüdsin „Ulyssest” lugeda, heites vahel vargsi pilgu karbikesele. Pärast kaht tundi (ja kaht lehekülge) laegas avanes. Karp sai küll oma tööga hakkama, aga selle aura polnud päris õige ja puudu jäi ka usaldusväärsusest. Tagatipuks oli see äärmiselt kole ning sinna olid disainitud suured augud, et kõnedele vastata. Mina aga soovisin telefoni oma teadvusest täielikult eemaldada.
Umbes samal ajal kuulsin kellestki, kes hoidis lukustuskarbis kanepivarusid, et oma tarbimist vähendada. Juba samal päeval olevat ta karbi pooleks kiskunud. Enda karpi vaadates mõistsin, et äkkraevuhoole see kindlasti vastu ei peaks. Pettumuse kibe maik suus, otsustasin karbi peale seda ainsamat kasutuskorda tagasi saata, kuhugi kõledasse elutusse Amazoni lattu Horn-Bad Meinbergis. Järgnes kaks nädalat juurdlemist. Vabadel hetkedel, nii tööl kui ka kemmergus, rullisin Saksa Amazonis edasi. No ei suutnud ära otsustada. Nüüd vähemalt olid mul tekkinud karbile eelistused. Teadsin, et see peab olema tugev ja vastupidav. Nagu Haaland. Disaingi võiks olla enam-vähem kena, aknalaual hea välja näha. Nii jõudsin Vaydeerini. Tellisin kohe kaks tükki, nii endale kui ka elukaaslasele. Vaydeer on täitsa kena. Must karbike, sinna tuleb sisestada kaks AA-patareid. Taimeri võib sättida lausa 365 päeva peale, aga päris aastaks ma telefoni veel lukustada ei mallanud.
Karp sai küll oma tööga hakkama, aga selle aura polnud päris õige ja puudu jäi ka usaldusväärsusest.
Karbis leidus kirjake kelleltki, kes nimetab end Vaydeeri loojaks. Seal on ka tema pilt, kuskil mäenõlval, matkariietes, nägu habetunud. Vaba! Geneerilises kirjakeses tänab ta karbi ostjat, väites, et ta on maailmarändur ja väiketootja, kes soovib inimestega karbi kaudu oma vabadustunnetust jagada. Midagi sellist. Ent ei ole vaja olla detektiiv, et mõista, et nii pilt kui ka tekst olid AI loodud. Tema silmad olid veidralt kõõrdi ning tootmise juured ulatusid, nagu ikka, Shenzheni.
Kokku on mul karp olnud ligi neli kuud ja ma pean ütlema, et see tõesti toimib. Nüüdseks olen kasutanud seda suurepärast seadeldist juba umbes neli korda (kolimine tuli vahele ja tööasjad vajasid tegemist). Mõlemal karbil on peal kerge tolmukiht ning nad seisavad tühjana riiulil. Ühte koguneb vaikselt ka juba igasugu teisi jubinaid – USB-pulgad, võtmehoidjad, kirjaklambrid ja helkurid, üksikud trukid, täringud jne. Ma olen kindel, et ükspäev see telefon sinna regulaarselt ka jõuab. Selleks pole ju vaja muud kui lihtsalt toimivat süsteemi ja veenvaid põhjendusi, miks ta sinna panna. Seniks aga jääb mu karp lahti.
Joosep Ehasalu soovitab vaadata filmi “Sasha’s Hell”.
