Juttu tuleb sellest, kuidas filmides nähtu mõjutab kuulsaid kunstikohti päriseluski üles otsima, aga ka sellest, et kunstikogemus ja reaalne erinevad teineteisest alati. Turistid võivad ju tobedavõitu olla, aga külastada Roomat ilma Colosseumi nägemata oleks sama hea kui külastada Hundisilmat ilma Savisaart nägemata.

Klassikaline turistikas – Kaupo Meiel Roomas mingite varemete ja mingite kujude taustal. Foto: erakogu

Rooma Püha Peetruse basiilikasse sisenevad katkematu jadana turistid, kes tõstavad juba ukselävel silme ette telefoni ja asuvad pildistama lage, sambaid, põrandat ning samasuguseid turiste nagu nad isegi. Kui jumal on olemas, peab teda saama pildistada.

Trevi purskkaevu juures võtab ameerika tütarlaps sisse poosi – käed külgedel küünarnukist kõverdatud, peopesad ülespoole pluss naeratus. Poiss-sõber teeb pildi. Tüdruk vaatab, ei sobi. Natuke purskkaevu poole – käed harjunud asendisse, harjunud naeratus näole ja klõps. Ei sobi. Uuesti. Sobib. Nüüd kahekesi. Sobib. Edasi.

Jälgisin neid ja kümneid-kümneid teisi turiste ning mõtlesin, kas nad üldse midagi otse oma silmadega vaatasidki või klõpsisid ainult pilte. Või kas ongi suuremat vahet? Käidud-nähtud-tõestus-check. Tänu turismimagnetitele saame kogemuse nii magnetist kui ka turistidest.

Miraaž ja betoon

Juulikuises Roomas oli palav. Juba hommikul tagus päike jahedaks konditsioneeritud hotellist väljuvale eesti turistile kahe rusikaga lagipähe. Kell lähenes kümnele, õhutemperatuur neljakümnele. Kui olin pärast seitset päeva igaveses linnas veetmist kodumaale jõudnud, lugesin, et arenenum osa Euroopast, Itaalia sealhulgas, ägas kuumalaine all. Kuumalaine nimi oli Lucifer, mis tähendab, et sel korral võib seal valitsenud ilmaolusid täiesti õigustatult põrgukuumuseks nimetada.

Muidugi teavad ilmatargad ilmarändurid, et kesksuvel Itaaliasse minna tähendab ise endale ebamugavusi otsida. Ilm on lämmatavalt palav, olgu siis tänu Luciferile või kellelegi teisele, ja rahvast, samasuguseid turiste nagu sa ise, on jube palju. Aga mis sa ära teed, suvepuhkust talvel võtta oleks veidi nadi, pealegi tuleb kuskilt oma D-vitamiin kätte ju saada, kui Eestis vihma sajab ja ilusaks lähevad ilmad alles siis, kui on aeg taas tööle minna. Kui järjekindel päevitamine mõnes Egiptuse või Türgi kuurordis suuremat ei paku, on päikese käes ühtede varemete juurest teiste juurde jalutamine meeldiva ühendamine kasulikuga – keha ahmib vitamiine ja vaim kogemusi, mis on kannustatud lapsest peale pähe tambitud mõtteterast, et oma silm on kuningas.

Olles senise elu jooksul päris palju raamatuid lugenud, filme vaadanud ning pildialbumeid lehitsenud, on paratamatult tekkinud soov näha oma silmaga ära paigad, mis on kuulsaks kirjutatud või filmitud. Viimati Pariisis külastasin just selle pärast kohvikut, kus võeti üles „Amélie”, ja kohvikut, kus jäädvustati „Väärituid tõpraid”.

Legendaarsete, Suure Oma Looga paikade populaarsus põhinebki peamiselt sellel, et oma silm olla kuningas. Isegi kui oled ainult korra ja võib-olla suurte kannatuste hinnaga „La Dolce Vita” ära vaadanud, tekitab see ometi vastupandamatu soovi Trevi purskkaevu lähedalt näha, et muuta kunstikogemus millekski tõelisemaks. Aga kunstikogemus erineb reaalsest kogemusest märkimisväärselt.

Kui Marcello ja Sylvia said end segamatult selle tõesti äärmiselt kauni purskkaevu vees kasta, siis päriselus on kogu Trevi ümbrus tihedalt täis linna külastajaid, abiellujaid, hangeldajaid, kergekaalulisi skeemitajaid ning korravalvureid, kes läbilõikavalt vilistavad, kui keegi üritab Sylviat või Marcellot järele tegema hakata.

Kunst on kunst ja elu on elu, aga ikkagi, kui saad vahendava kunsti kogemusele oma silma või käega tajutud vahetu tunde lisada, muutub pilt terviklikuks. Põhimõtteliselt valad miraaži betooni.

Kõiki ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde kappavaid turiste ei utsita tagant muidugi varasemad kultuurikogemused, kindlasti põhineb suur osa turistimagnetite populaarsusest nende järjekindlal kinnistamisel turismimagnetitena. Täpselt nagu mõned tuntud inimesed on tuntud selle pärast, et nad on tuntud, on mõni koht tuntud selle pärast, et see on tuntud.

Turist-tarbija jaoks tähendab see sundust näha ära see, mis tuleb ära näha, tarbida ära see, mis on vaja ära tarbida. Trevi purskkaev – check. Caracalla termid – check. See koht, kus paavst elab – check. Hispaania väljak – check. See kirik, see kirik ja see kirik – check; ja see väljak ja see väljak ja siis see väljak, kus on kolm purskkaevu – check. Homme vaatame varemeid.

Klassikaline turistikas 2 – Kaupo Meiel Roomas Goethe monumendi taustal. Foto: erakogu

Leegion

Asjatundjaid, kes oskavad Vana-Rooma varemeid vaadates iga kivihunniku juures pikalt kõneleda, milline hoone selle asemel kunagi kõrgus ja mida vanad roomlased seal täpselt tegid, muidugi leidub, aga neid on väga vähe. Rooma külastajate suuremal massil hakkab umbes neljanda-viienda sambafragmendi juures igav ning ühed varemed sulanduvad mõtteis kokku teistega. Kuningas väsib kiiresti.

Väikese vahelduse varemetesse võivad siiski tuua valevaremed ehk kunstlikult loodud muistised, nagu neid näeb näiteks villa Torlonias, aga õhtu saabudes restoranis Eesti hindadest veidi odavamat pitsat süües ja tublisti odavamat veini juues tulevad lõppenud päevast meelde eelkõige tänavaäärsed küpsete viljadega apelsinipuud, roheliste papagoide sädin ja see tüüp, kelle seljas oli kotitäis kotte ja kes ühe ridiküli tänavale kaotas ning kellele sa siis selle võltsitud Pradaga järele jooksid, et see talle tagastada, et tal elus ikka hästi läheks.

Rooma lähistel, väikese bussi- või rongisõidu kaugusel leidub paikasid, mis on sama olulise ajalooga kui pealinn ise ja sama maalilised või isegi maalilisemad kui keskus, kuid turiste jõuab sinna harva. Via Appia Antical võib üsna rahulikult jalutada või kohvikus istuda ning sealsetes Püha Sebastiani katakombides ning samale pühakule pühendatud basiilikas saab põhjaliku ja elamusliku laksu nii antiik- kui ka kristlikust kultuurist, aga ei pea enekakeppide vahel laveerima, et Jeesuse jalajälgi näha, vaid võib ise enekakepiga vehkida, ilma et keegi pihta saaks.

Kaasaegsele kunstile pühendatud võrratu Galleria Nazionale d’Arte Moderna e Contemporanea, mille püsiekspositsioon teatab, et „aeg on liigestest lahti”, võlus läbimõelduse, vaikuse, jahedusega, kujutades endast suursugust kummardust uutele ja vanadele meistritele, kelle töid oli vaatamas korraga vähem inimesi, kui neid seisis armastatud suveniirinäo Bocca della Verità järjekorras.

Paaritunnise rongisõidu kaugusel Roomast asub Viterbo, maalilisest maalilisem linn, mille keskaegne osa on äärmiselt hästi säilinud, purskkaevud purskavad, väikseid kohvikuid ja restorane on palju, aga turiste napilt. Rahu, vaikus ja ajalugu, kõik on olemas.

Kuid ometi, kuigi vaikseid, ilusaid, olulisi kohti on rohkem kui rahvarohkeid ja kohustuslikke ning need võivad südame soojaks teha, ei maksa jutlustama hakata, et ainult lollid trügivad Colosseumi ja mõistlik inimene läheb hoopis teatud väikelinna või galeriisse. Siit oleks juba ainult üks samm tõdemuseni, et „ma käisin Colosseumis juba enne seda, kui see oli cool”.

Colosseum, maailma kuulsaim ahervare, on parim näide tarbimiskohustusega turismindusest. Käia Roomas ja mitte külastada Colosseumi on umbes sama hea kui käia Hundisilmal ja mitte külastada Edgar Savisaart. Meeletu tunglemine ja pikk saba, mis küll liigub kiiresti, igat sorti inimesi, kes pildistavad end ja sõpru nii ning naa, on seal vast kõige rohkem. Just Colosseum pakub kõige parema elamuse turistiks olemisest.

Vaatamisväärsused moodustuvadki võrdsetes osades ajaloolisest tähtsusest ja inimeste huvist. Külastaja kingib endale ühekorraga nii olulise paiga külastamise kui ka sadade inimeste, kes seda paika külastavad, kogemuse. Mu koduses pildiarhiivis on näiteks Eiffeli tornist vähem fotosid kui torni piletijärjekorras seisvast rahvahulgast.

Nüüdki meenuvad mulle Roomast esimese hooga samasugused turistid nagu ma isegi, varemed vähem, skulptuurid ja altarimaalid veelgi vähem. Ehk meenun minagi teistele turistidele. Mitte üksikisikuna, vaid osana tervikust. Ma olen turist ja Leegion on mu nimi, sest meid on palju. Rooma – check!

Kaupo Meiel on eesti kirjanik, kriitik, toimetaja, kolumnist, õhtujuht, Facebooki-persoon ja aluspesumodell, kes elab ja töötab paljude Eesti linnade nüüdisaegsetes kontorites. 2017. aastal ilmus tema raamat „Lühistu koosolek” (kirjastus Post Factum), mis paistab silma ilusa kaanepildiga. Üks väheseid eestlasi, kes on Itaalias kaks korda ühe päeva jooksul rongist maha jäänud. Tunneb isiklikult Jan Kausi ja Jüri Kolki. Armastab kasse ja süüa teha.