Kuidas seletada esteetilist kogemust ajutegevuse kaudu? Miks mõjub kitš ühele eemaletõukavalt ja teisele kaunilt? Kuidas mõjutavad meie tajukogemust sümmeetria (või selle puudumine) looduses ja perspektiiv (või selle puudumine) kunstis?

Pilt 1. Vasakul: ca 1 cm2 ajupinda primaarsest visuaalkorteksist. Paremal: orientatsioonitundlike neuronite jaotus selsamal ajupinnal.

Tuntud ameerika neuroloog ja jutuvestja Vilayanur Ramachandran teatas umbes viisteist aastat tagasi, et ta on avastanud „kunsti tõelise olemuse” ning viisi, kuidas seletada kõike esteetilist ajutegevuse kaudu[1]. Nimelt on visuaalsed objektid salvestatud ajju karikatuuridena ning mida rohkem meenutab vaadeldav stereotüüpi, seda õnnelikum ja rahulolevam on vaatleja. Mõned mõtteerksamad neuroloogid on muu hulgas ka väitnud, et surma pole olemas[2] ja unenägudega saab vähki ravida[3], mistõttu ma loodan, et kohusetundlik lugeja pigem muigab sellise seisukoha peale. Ramachandran on rohkem ühe-mehe-arvamusfestival kui teoreetik – lihtne ja loosunglik seletus mahub TEDi loengu viieteistkümne minuti sisse ning paneb inimesed rääkima, mitte ei paku adekvaatset raamistikku, mis seletaks kunsti ja esteetikat ajutegevusest lähtudes. See kõik ei tähenda samas, et Ramachandran täielikult eksib.

Pilt 2. Objektipõhine nägemine: vaata pilti tagurpidi, et aru saada, mis fotol valesti on.

Maailm, nagu me kõik lapsest saadik teame, ei ole meile vahetult kättesaadav. Seega tuleb konstrueerida maailmast mudel, luua ajus enda isiklik ja kättesaadav versioon. Visuaalse maailma puhul algab konstrueerimine primitiividest: värvid, erineva orientatsiooniga jooned, ruumi osad (üleval, all, vasakul jne). Ajus on eraldi „osakond”, mis tegeleb ainult visuaalsete primitiivide tunnetamisega, näiteks eksisteerivad neuronid, mis töötavad ainult siis, kui silm liigub üle rohelisest joonest, mis on 45-kraadise orientatsiooniga (pilt 1). Ehk selleks et üldse midagi näha, peab see kõigepealt vastama teatud tingimustele. Meie silmad ei näe ultraviolettvalgust või kosmilist radiatsiooni, sest lihtsustatult öeldes polnud Aafrika savannis sellega midagi kasulikku peale hakata. Samamoodi ei kuule me sagedusi, mis on madalamad kui 40 Hz ja kõrgemad kui 20 kHz. Printsiip on sama, nendel sagedustel ei juhtu looduses eriti midagi, mis oleks inimese jaoks oluline. Konnad ei näe vertikaalseid jooni, mis liiguvad horisontaalselt, kuna vihmauss ei liigu püstises asendis.

Ajul, nagu kõikidel inimkeha organitel, on konkreetne ja spetsiifiline ülesanne – arvutada kiiresti ja efektiivselt, mis järgmisena juhtuma hakkab. Savannis rohu sees kõndides tuleb ruttu otsustada, kas võsas jookseb lõvi või gasell. Kuigi pindmiselt on see mõttekäik lihtne, on neuroarvutuslikult tegemist keerulise hierarhilise protsessiga, mille puhul on sekundi murdosad elulise tähtsusega. Seega jääb kõik ebaoluline kõrvale ja arusaamine tuleb automaatselt, ilma et me visuaalsetest arvutusmehhanismidest kuidagi teadlikud oleksime. Probleemis „gasell vs. lõvi” on tegelikult peidus kolm üsna lihtsat, isegi triviaalset neuroarvutuslikku printsiipi, mille seletusjõud on samas kunstiajaloo ja -teooria mõistes üllatavalt suur. Esiteks, me näeme maailma objektide – lõvi ja gasell – tasandil, mitte värvisageduste või orientatsioonikraadidena. Teiseks, visuaalsed objektid on sellise arvutuse tulemus, millele meil ei ole teadlikku ligipääsu ja mille üle puudub kontroll. Ning kolmandaks, mida vähem infot, seda parem.

Lihtsaim on alustada objektidest. Vaadake pildilt passifotot, mis on tagurpidi pööratud (pilt 2). Suurem osa inimestest ei suuda isegi pärast minutitepikkust uurimist aru saada, kui fundamentaalselt valesti on sellel fotol nägu kujutatud. Pöörake ajaleht teistpidi ja näete, kuivõrd automaatne on nägemine: tagurpidi detailid – suu ja silmad – ei jõua meile teadlikult kohale, kuna kesknärvisüsteemi jaoks on oluline tunda ära nägu tervikuna ja võimalikult kiiresti. Pöörates silmad ja suu näos ringi, aitame me hoopis arvutuse kiirendamisele kaasa. Siit on ainult üks samm esteetilise objektini, mis on esmasel tasandil lihtsalt kiirelt arvutatav.

Pilt 3. Mida sümmeetrilisem on nägu, seda ilusamaks inimesed seda peavad.

Nägude kontekstis tähendab esteetiline sümmeetrilist. Kui paluda inimestel hinnata tundmatuid nägusid, siis visuaalne sümmeetria ennustab väga täpselt, kui kauniks keskmine vaataja peab võõrast nägu (pilt 3, [4]). Sümmeetria tähendab aga visuaalse objekti puhul lihtsalt infovaesust – näo parem pool on samasugune kui vasak (pilt 3) ehk kui katta pool nägu kinni, on meil ikka sama palju infot kui tervet nägu nähes. Lihtsaid objekte on kiirem arvutada ja nende tähendus on selgem. Pildil 4A on klassikaline dooria sammastega Kreeka tempel, mis on sümmeetriline mitmel erineval tasandil: kapiitlid on sümmeetrilised ümber oma telje, arhitraav on sümmeetriline nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt jne. Kõrvaloleval pildil 4B olen ma asendanud ühe sammastest teises stiilis tugijalaga. Ükstapuha kui esteetiliseks me uut sammast iseseisvana, n-ö templiväliselt, ka ei hindaks, selge on, et arvutuslikult on uuendatud templi kujul kohe tegemist keerulisema objektiga. Samamoodi olen ma kindel, et küsitluse käigus peaks enamik inimesi originaali uuendatud hoonest esteetilisemaks. Sümmeetriliste objektide atraktiivsus ei piirdu nägude ja klassikalise arhitektuuriga. Psühholoogid leidsid juba eelmise sajandi keskel, et inimesed peavad sümmeetriat ilusaks pea igasuguse visuaalse objekti juures, alustades täiesti abstraktsetest ja kunstlikest vormidest ning lõpetades enamiku looduses leiduvate mustritega, nagu liblikate tiivad, lumehelbed ja pilveformatsioonid taevas[5]. Jällegi, arvestades, et aju esmane ülesanne on kõike ümbritsevat võimalikult kiiresti tõlgendada, ei ole sümmeetria universaalne hindamine üllatav.

Pilt 4. (A) Dooria sammastega klassikaline Kreeka tempel ja (B) täiendus templi kavandisse.

„Esteetiline”, „atraktiivne” ja „kunstiline” ei ole aga teps mitte sünonüümid. Pildil 5 on punane päikseloojang merekaldal, esiplaanil ujub luigepaar horisondi suunas. Kas see on ilus pilt? Kas see on kaunis kunst? Minu esmane reaktsioon sellist pilti nähes on vaevaline äng ja ma arvan, et paljud ei soovi sellist taiest oma kodu seinale. Samas on huvitav küsida, miks me seda kitšiks peame, miks mu vanaemal selline pilt köögis rippus või kas ma heitusin päikseloojangust merekaldal kümneaastaselt samamoodi? Vastus nendele küsimustele peitub loogikas, millega me visuaalseid objekte arvutame või konstrueerimine, ning selles, kuidas teadlikkus protsessist mõjutab hinnangut visuaalsele objektile.

Pilt 5. Päikseloojang. Foto: allswalls.com

Suure osa inimajaloost on visuaalne kunst püüelnud üha realistlikuma kujutise suunas. Enne fotot ja videot oli kujutav kunst ainuke viis vahendada kõike nähtavat, mida vaataja ise ei olnud kogenud: sõjad, imeteod, loodusvaated, kohutav majasuurune kalmaar ja nelikümmend naist haaremis. Seetõttu muutus oluliseks, et vaadeldav tunduks usutav, nagu päris, järgiks visuaalset struktuuri ja optilisi reegleid, millega me iga päev kokku puutume. Selle loogika täpne tabamine osutus üllatavalt raskeks. Üks tuntuim näide on perspektiivi kasutuselevõtt renessansiaja Itaalias.

Pilt 6. Püha Pauluse katedraal Londonis, 1614, tundmatu autor. Foto: Wikimedia Commons

Me oleme perspektiivis piltidega nii harjunud, et perspektiivieelne kunst tundub nagu postinterneti esteetikat järgiv kontseptuaaltaies. Pildil number 6 on Londoni Püha Pauluse katedraal oma keskaegses vormis, mille on maalinud tundmatu autor. Eriti huvitavaks teeb pildi selle loomisaeg 1614 ehk peaaegu kaks sajandit pärast perspektiivi kasutuselevõttu Lõuna-Euroopas. Autor on perspektiivis pilte selgelt näinud ja omalt poolt tõsiselt üritanud, kuid välja on tulnud üsna naljakas pseudoperspektiiv, nihkes 2,5D-maailm, kus diagonaalid ei kohtu ja kiriku üks sein tundub teisest neli korda suurem. Vormid on nii veidrad, et tulemus on tahtmatu kubism 17. sajandi algusest.

Võrrelge siinkohal pildiga number 7, mis on Piero della Francesca perspektiiviorgia 1450ndatest. Alles pärast mõningat vaatlemist selgub, et pildil on kujutatud üht olulisimat hetke inimkonna ajaloos, vähemalt kaasaegse vaataja jaoks, kus maailma lunastaja Jeesus Kristus kohtub prokuraator Pilatusega. Kõik see on täiesti teisejärguline kümnete sammaste, tahvlite ja alkoovide kõrval, mille ainuke funktsioon on perspektiivis maalimise oskust demonstreerida. Kontrast kahe pildi vahel näitab üsna ilmekalt, kuivõrd väheteadlik on inimene olnud kunstiajaloo vältel reeglitest, mille alusel visuaalne maailm ajus kokku pannakse. Kuigi meil on kaks silma, on ajus konstrueeritud maailm ikkagi kolmemõõtmeline, sest adekvaatsete otsuste tegemine ruumi ja liikumise kohta vajab kolmandat dimensiooni. See tähendab, et kahemõõtmelisele pildile konstrueerib aju kolmanda mõõtme juurde ainult visuaalse statistika põhjal, vahetult me kolmandat mõõdet kuidagi tunnetada ei saa. Ehk postrealistlikud stilistilised arengud, nagu pointillism või kubism, on võimalikud alles pärast arusaamist sellest, kuidas inimoptika konstrueerib värvi, valgust ja kontuure.

Pilt 7. Kristuse piitsutamine. Piero della Francesca, ca 1455–1470. Foto: Wikimedia Commons

Kõik see viib meid keerulise küsimuse juurde: mis on kunstiline osa visuaalsest esteetikast ja kas see sõltub samuti lihtsatest neuroarvutuslikest printsiipidest? On vaieldamatu, et ilma neuroniteta, mis diagonaalidele reageerivad, oleks kujutav kunst fundamentaalselt teistsugune, kuid see ei seleta kuidagi, miks inimestele Kazimir Malevitši jooni meeldib vaadata. Miks on seesama pilt päikseloojangust ühe jaoks kitš ja teisele klassika ning miks vabadussamba toppimine Kreeka templisse (pilt 4) on palju lähemal nüüdisaegsele arusaamale visuaalsest kunstist kui Piero della Francesca perspektiivis piitsutamine. Seletus peitub inimese võimes visuaalseid objekte konstrueerida, kasutades lisaks visuaalsele ka muid sisendeid. Ehk teisisõnu kasutatakse peale silmadest tuleva info visuaali loomiseks ajus ka kõike muud, mis kiirendab objekti konstrueerimist ja vähendab salvestamiseks vajalikku infohulka. Kui tulla tagasi modifitseeritud Kreeka templi juurde, siis me võime seda lõpmatult erinevatel viisidel muuta või täiendada, kuid ainult mingi osa neist muudatustest tunduks meile loominguline, kunstiline või visuaalselt tähenduslik. Kui asendada sammas porgandiga, oleks see kümneaastasele naljakas ja loominguline, täiskasvanule ilmselt mitte.

Pilt 8. Abstraktsed visuaalsed objektid tehisnärvivõrgus, mille sisendiks on internetiporno ja mille ennustusväärtus on kõrge.

Meie hinnang visuaalsele esteetikale on seotud selgelt loomingulisusega ehk sellega, kas visuaalse objekti konstrueerimisel on kasutatud ka teisi, mittevisuaalseid objekte, mis muudavad selle tähendust või on üllatusväärtusega, kui kasutada arvutuslikku terminoloogiat. Üllatusväärtuslikkus on osa viisist, kuidas aju talletab informatsiooni seoses juba salvestatud objektidega. Ehk teisisõnu eeldame me sümmeetrilise objekti, nagu Kreeka tempel, puhul, et kõik sambad on ühesugused, ja kui selgub, et pole, siis tajutav üllatusväärtus tuleneb uue samba seosest mingi olemasoleva kujutisega meie ajus, milleks võib olla närvidele käiv objekt Tallinna kesklinnas või siis porgand. See side defineerib paljuski meie hinnangu sellest, kui kunstiline on esteetika, sõltumata vahetu visuaalse vormi meeldivusest. Punane leekiv pilt päikseloojangust ja luikedest (pilt 5) ei ole kitš seetõttu, et meile justkui ei meeldiks luiged ja päike, vaid põhjusel, et niisuguse seose üllatusväärtus on nullilähedane. Punase päikseloojanguga pilte oleme me teatud vanuseks ilmselgelt liiga palju näinud. Lisaks tähendab kahe objekti vahelise seose loomine ka seda, et summaarne infohulk mõlema objekti salvestamiseks ajus väheneb ehk, jällegi, me võidame arvutuskiiruses ning edaspidi igat punast päikseloojangut nähes läheb mõte kahjuks luigepaari peale.

Olles defineerinud visuaalsete objektide arvutamise mehhanismi ning seostamisloogika, on vaid üks samm viia need printsiibid arvutisse ja vaadata, milline võiks olla tehisintellekti konstrueeritud esteetika. Lisaks tekib võimalus nihutada tehislikult esteetika piire ja parameetreid ehk uurida, milline on diagonaalipuuduliku konna nägemus ilusast maailmast, või proovida modelleerida, milline võiks olla esteetiline objekt, kui ainuke visuaal meie elus oleks internetiporno (pilt 8).

Mõneti on neuroteadus esteetika seletamisega samasuguses seisus nagu Püha Pauluse katedraali maalija, kes oli aru saanud, et perspektiiv on adekvaatsem ja kasulikum viis ruumi kujutamiseks kui lihtsalt pildi peal kõige üksteise otsa kuhjamine. Samamoodi on neuroteaduslik lähenemine visuaalkunstile ja -esteetikale, nii palju kui seda üldse on, praegu pigem katsetav ja süsteemitu, mistõttu senised tulemused on kas kitsalt tehnilised või karikatuurselt rumalad. Lisaks on enamik neuroteadlasi arvamusel, et Parkinson ja Alzheimer on kriitilisemad probleemid kui Art Basel Miami Beachil. Kuid see ei tähenda, et varem või hiljem ei jõuaks me adekvaatse teooriani sellest, kuidas kesknärvisüsteem esteetilist kogemust konstrueerib.


[1] Ramachandran, V. S.; Hirstein, W. 1999. The Science of Art: A Neurological Theory of Aesthetic Experience. – Journal of Consciousness Studies, 6, nr 6–7, lk 15–51.
[2] Alexander, E. 2012. Proof of Heaven: A Neurosurgeon’s Near-Death Experience and Journey into the Afterlife.
[3] Childs, O. 2014. Don’t believe the hype – 10 persistent cancer myths debunked. – Cancer Research UK.
[4] Enquist, M.; Arak, A. 1994. Symmetry, beauty and evolution. – Nature, nr 372 (6502), lk 169–172.
[5] Gombrich, E. H. 1984. The sense of order: a study in the psychology of decorative art. London: Phaidon.

Viited piltidele:

Pilt 1: Husson, T. R.; Mallik, A. K.; Zhang, J. X.; Issa, N. P. 2007. Functional Imaging of Primary Visual Cortex Using Flavoprotein Autofluorescence. – Journal of Neuroscience, nr 27 (32), lk 8665–8675.
Pilt 2: Little, A. C.; Jones, B. C. 2003. Evidence against perceptual bias views for symmetry preferences in human faces. – Proceedings of the Royal Society B: Biological Sciences, nr 270 (1526), lk 1759–1763.
Pilt 3: Perrett, D. I.; Burt, D. M.; Penton-Voak, I. S.; Lee, K. J.; Rowland, D. A.; Edwards, R. 1999. Symmetry and human facial attractiveness. – Evol. Hum. Behav., nr 20, lk 295–307.
Pilt 8: Mahadeokar, J.; Farfade, S.; Ramesh Kamat, A.; Kappeler, A. Open nsfw model. – github.com/yahoo/open_nsfw.

Kristjan Kalm on Cambridge’i ülikooli neuroteadlane ja õppejõud.