Esoteerikast on saanud kaubandusharu, mille äriedu sõltub inimeste usust üleloomulikesse jõududesse.

Karikatuur: Priit Koppel

Maagia ja tulerituaalid on mulle alati väga meeldinud. Kui käisin põhikoolis, olime klassikaaslastega Harry Potteri raamatutest nii sisse võetud, et riietasime end mardipäeval õigete nõidade-võlurite kombel mustadesse prügikottidesse ning käisime mööda Tartu Variku linnaosa ringi, küsides mööduvatelt inimestelt püüdliku briti aktsendiga, et vabandage, kas te teate, kus on platvorm üheksa ja kolmveerand. Enamik pimedal tänaval jalutajatest ei saanud aru, mida see lastekari tahab, või kes küsimust mõistis, juhatas meid heal juhul bussipeatusesse.

Veidi hiljem teismelistena kasutasime kaksikõe ja parima sõbrannaga ära õhtut, mil ema ega väikevendi polnud kodus, ning viisime läbi nõidumisrituaali. Eesmärk oli loomulikult leida armastus. Kirjutasime paberi peale oma ideaalmehe tunnused ja põletasime selle küünlaleegis ära (õieti viskasime lipiku kraanikaussi, kui leegid liiga kõrgeks läksid). Minu õde kirjutas korraliku nimekirja omadusi, mis tema mehel peaksid olema. Mina ja sõbranna ei osanud midagi konkreetset soovida ning kirjutasime „ah pohhui, aidsivaba”. Õde on nüüd õnnelik pereema ning meie otsime jätkuvalt oma õnne aeg-ajalt Berliini või Budapesti vabakutseliseks kunstnikuks-kirjanikuks kolides. Aga aidsi pole jäänud!

Seetõttu ei pane ma imeks, et poolvääriskivide väidetav võlujõud nii paljudel inimestel silmad särama ja rahakotirauad lõtvuma paneb. Tore on uskuda, et maagia on olemas, ning isiklikud rituaalid loovad häid emotsioone. Aga esoteerilise ebateaduse leviku mastaap Eestis on täiesti uskumatu. Näiteks lugesin maal vanaema juures ajakirja Tiiu, mis rääkis ühes oma suvenumbris Saaremaa naisest, kes aevastas tänu mäekristalli, malahhiidi ja tiigrisilma raviväele kasvaja oma kurgust välja. Artikli kõrval välja toodud onkoloogi kommentaar, et selline asi pole võimalik, loo põhiväidet muidugi ei kõigutanud.

Eestis vohab vaimsete õpetuste Tootsi peenar, kust igaüks võib valida selle, mis meeldib. Varem luterlik riik lakkas Nõukogude okupatsiooni ajal jumalasse uskumast ning lasi end pärast taasiseseisvumist Jenkki nätsu ja siniste teksade meelitusel lapsendada kapitalistlikul vabaturumajanduse ideoloogial, mis tähendab, et ka usuturg pidi hakkama end ise reguleerima. Nüüd elame tänu sellele vaimses keskkonnas, kus on võimalik panna ühele Loitsukelleri riiulile kokku Rein Raua Tallinna Ülikoolis avaldatud monograafia „Mis on kultuur?” (2013) ning ajakirja Mari välja antud raamat „SINU HOROSKOOP 2017”, mis on pakendatud koos Lindvall’si kohvipakiga, nende vahel rida raamatuid pealkirjadega „Surmajärgse elu tõendid”, „Kristalliteraapia” ja „Eduplaneerija 2017”.

Kui sisemise teejuhi valikut reguleerib turg, usub tõenäoliselt igaüks sellesse, mida rahakott võimaldab. Nii võib soetada endale energiablokeeringuid avava vms kristallpendli isikukultuslikust Marilyn Kerro esoteerikapoest Mecca 35 € eest või siis kulusid optimeerida ja minna hoopis vanasse heasse geneeriliste eksootikatarvete kauplusesse Universaal Universum, kus sama ese maksab 4 €. Kotitäie ruunikive, mille hind on UUs 19.90 €, saab Kerro poest ebajumalanna isikliku õnnistusega soetada 80 € eest – sama rahaga saaks Narvas kuuks korteri üürida. Poolvääriskive saab Loitsukelleris kätte juba paari euroga, Meccas tuleb näiteks lasuriiditüki eest käia välja 8 € ning turmaliinikäntsakas maksab 20 €. Aga Mecca kivikesi käib Igor Mang oma kätega sügamas, olen tunnistaja. Ühel hämaral novembriõhtul poodi sisse astudes nägin uksel esmalt suurt musta koera, kes osutus järgmisel hetkel Mangi isiklikuks peniks. Astroloogi ennast üritas Mecca poemüüja parasjagu Moskvasse meelitada, et „Selgeltnägijate tuleproovi” seltskonnaga kohvikus kokku saada.

Plakat: deir.ee

Aga see pole veel kõik! Nimetatud esoteerikapoodide ukseläved on tihedalt täis plakateid, mis reklaamivad erinevaid koolitusi, teenuseid ja kursuseid. Näiteks võib ühelt mootorratta seljas istuva naise pildiga plakatilt Loitsukelleris lugeda „VABANEMINE ehk teadvuse vabastamine negatiivsetest mõjutustest”, mida lubatakse teha kuni 360 € eest. Selle raha eest saaks Tallinnas kuu aega korterit üürida. Või osta lennupileti Bangkoki. Teiste teenuste seas pakutakse ka näiteks oma sisemise minaga sideme loomist 30 € eest ning iseendaga ühtsuse leidmist kuni 120 € eest.

Seejuures ei kiputa eriti selgitama, kuidas nimetatud protsessid toimivad. Ettevõtted on koondunud kas ühe guru ümber – näiteks nimetatud vabanemiskursust juhib väidetavalt Venemaal 15 aastat oma oskuseid lihvinud teadjamees – või võimaliku tarbija pilku püütakse selliste hüüdlausetega nagu „Eduka ja terve inimese mõttemaailma saladused!”. (Huvitav!) Koolitusel räägitavat kirjeldatakse umbmääraselt, näiteks et „saad oma võimetest teadlikuks, muutud veelgi võimekamaks, saad teada oma tõelised elu eesmärgid ja õpid looma suurepäraseid suhteid teistega”. (Tahan!) Üks kõige ilmekam näide tähenduste ähmasusest, mis mulle esoteerikateenuste pakkujate kodulehtedel silma jäi, oli tunnihinnaga 40 € pakutav kodu energiavälja analüüs, mida tehakse pendli ja teiste „bilokatsiooniliste” infoedastajatega. Vihjeks, kui guugeldada seda sõna, on ainsaks tulemuseks seesama koduleht. Nii juhtub ka tekstist leitud sõnapaariga „formuleudiline energia”, mida tuleb just lehel kasutatud käändes otsida, et Google üldse midagi tuvastaks. Need pakkumised ei tekita rohkem usaldusväärsust kui Harry Potteri loitsude selgeksõppimine.

Nende lehekülgede sirvimine ja värviliste kivisahtlite vaatamine esoteerikapoodides jätab mind täiesti külmaks. Mitte selles mõttes, et ma tõmbaksin vee peale kõigele, mis jääb väljapoole ratsionaalselt seletatavat maailma, kindlasti mitte, me oleme kõik rändurid oma sisekosmoses jne, vaid kui me nagunii elame kapitalistlikus ühiskonnas, siis ma ei imesta sugugi, et kaubaks on läinud ka inimeste lootus seoses üleloomulike jõududega.