Meie vennasrahvaste uskumused paramaailma kohta pärinevad iidsetest teadmiste allikatest, milleks on tänapäeval muu hulgas telekas ja ajalehed.

Illustratsioon: Toom Tragel

Illustratsioon: Toom Tragel

Soomeugrilased tunduvad salapärased. Meie mõtted kulgevad ulamisi, pikkade nõiduslike laulude lõpututes kordustes. Soomeugrilaste unenäolise vaikimise harjumus ei tule mõtete selgel mõistmisel samuti kasuks. On palju asju, mis tekitavad kahtluse, et soomeugrilased ei taha kellelegi öelda, mida nad teavad. Moodsas maailmas on aga salateadmiste vastu suur huvi. Millised siis ikkagi on soome-ugri saladused? Kuidas valada meie ürgne hõimutarkus ajakohasesse uue vaimsuse vormi? Püüan nüüd sellele müsteeriumile natuke valgust heita.

Plangud, ajalehed ja telekas

Olen jalutanud palju Komimaa pealinna Sõktõvkari tänavatel. Veel kümme aastat tagasi olid kõik sealsed aiad ja postid täis pakkumisi uue vaimsuse vastutusalalt.

Viimastel aastatel on neid kuulutusi avalikus ruumis vähe näha. Ma ei tea täpselt selle haihtumise põhjust, aga pole võimatu, et linnavõim on sildikleepimise reegleid karmistanud. Kui vaadata ringi kohalikes raamatupoodides, vahtida telekat või sirvida ajalehti, pole sensitiivid ega fengshuilased komide seast kuhugi kadunud.

Kuulutustes (nii ajalehtedes kui ka plankudel) lubatakse arusaadavate teenuste (tervise-, armastuse- või ärimaagia) kõrval ka krüptilisemat laadi abi, nagu „kõigi negatiivsete programmide eemaldamine”.

Lisaks teenustele vahendavad ajalehed ka inimeste spirituaalseid kogemusi. Näiteks arutati komi vabariiklikes lehtedes 2009. aastal Ižma rajoonis taevast alla sadanud tulekera üle, mida kohalikud pidasid ufoks või (sündmuse tunnistajaks olnud õigeusu preestri innustusel) maailmalõpu märgiks. Ufonautide ja apokalüpsise saabumist kajastas ka rajooni administratsiooni ametlik internetilehekülg. Aastate jooksul on piirkonnas sadanud taevast mitmeid imekivisid. Ettevõtlikud komid panid ühe nendest Tunguusi meteoriidi killu pähe internetioksjonile, küsides selle imeviguri eest 2,5 miljonit dollarit. Olgu see tegelikult siis pealegi tükk ufot, aga äri on äri. Ufo ei müü, Tunguusi meteoriit müüb. (Muide, selle petuskeemi paljastasidki ufoloogid.)

Kui ajaleht ongi soomeugrilastele olemuslikult esoteeriline meedium, siis televiisori vastu see ikkagi ei saa. Olen sõdinud komi memmedega korduvalt oraakellikult tõde kuulutava teleri teemal. Telekas ütleb neile aeg-ajalt, et eestlased on pahad, ja mind peetakse seega NATO surmaingliks. Oma naha päästmiseks olen siis püüdnud memmede iidolit hämarusega varjutada, soovitades neil vähem telekat vaadata. Tolku on sellest olnud küll olematult, sest eks televiisorist näidatakse ka seal maal selgeltnägijate tuleproove.

Kui ajaleht ongi soomeugrilastele olemuslikult esoteeriline meedium, siis televiisori vastu see ikkagi ei saa. Olen sõdinud komi memmedega korduvalt oraakellikult tõde kuulutava teleri teemal.

Omaette lugu on veel see, et nõukogude aja lõpus hakati edastama psühhoterapeut Anatoli Kašpirovski teleraviseansse. Kašpirovski ravis televiisorihüpnoosiga tuhandeid ja ilmselt isegi miljoneid inimesi kõikvõimalikest haigustest terveks. Metsaneenetsi kirjanik Juri Vella on kirjutanud Kašpirovskist jutukese „Teleseanss”. Selles loos vahib üks metsaneenetsi pere püstkojas Kašpirovskit. Sisse astub šamaan, kes asub televiisori kaudu Kašpirovskiga võitlusse. Terapeut ja šamaan vaatavad mõnda aega läbi ekraani teineteisega vaikides tõtt. Lõpuks hakkab Kašpirovski nutma ja saade katkestatakse.

See võib olla üks viis, kuidas soomeugrilaste meelest esoteerilised ja põlised vaimsed praktikad kohtuda saavad – ausas võitluses. Tõsiasi on aga see, et soomeugrilaste seas tänapäeval levivas salateaduses on palju igasugust kribu-krabu. Suur osa nendest asjadest on levinud üle kogu maakera. Kõik kohad on täis nõidasid, igal pool saab maagilist abi, müstiline maailmalõpp varitseb meid igal sammul. Nendes kuulutustes ja reportaažides pole ma tavaliselt täheldanud mingit erilist soome-ugri koloriiti. Samas pole soome-ugri mõtteruumist raske leida ka sisuliselt globaalse haardega, ent kohalikul maailmapildil põhinevaid mõtisklusi.

Planetaarne mõtlemine ja noosfääriline isiksus

Näiteks mari visionäär, kirjanik ja filosoof Aleksander Zenkin lähtub põhitõest, et marid on Euroopa viimased paganad, ning peab mari usundit jõuks, mille abiga päästa meie planeet. Mari maailmapilt on prototüüp kõigi soomeugrilaste ja kogu maailma rahvaste vaimsuse uuendamiseks. Zenkini järgi on soomeugrilaste isiksusetüüp noosfääriline. See tähendab, et soomeugrilased peavad maailma hingestatuks ja meil jääb üle ainult veenda teisi rahvaid meie absoluutselt tõeses ja ainuõiges suhtumises loodusesse. Iga soomeugrilane (kelle algkujuks on marid) on Maailma Õpetaja, teiste rahvaste vanaisa, kogu oleva vend, kelle kohustus on pöörata kõik rahvad meie usku.

Maailma tervendamist tuleb alustada aga iseendast. Paraku ei vasta me ka ise oma ideaalidele, seega peab esmalt töötama enda kallal. Selleks et tekitada nn noosfäärilise eliidi tuumik, tuleb alustada üldhariduskoolide reformiga. Lastes tuleb kujundada keskkonnahoidlik suhtumine loodusesse ja sellelt platvormilt saab vormida kõrgkultuuriliselt eetilised isiksused, kes suudavad päästa hukule suunduva maailma. Sellel eesmärgil tuleb võtta kogu koolihariduse aluseks iidne arusaam kogu oleva hingestatusest. Seda arusaama peab kinnistama kõrgel tasandil õpe loodus-, täppis- ja humanitaarteaduse valdkondades. Niimoodi õnnestub tasapisi kogu inimkond soome-ugri usku suunata.

Pärast seda, kui soome-ugri saladused on maailmale avatud, tuleb viia muudatused sisse kõikidesse maailma konstitutsioonidesse. Igale poole tuleb lisada säte, et inimene on osa elusast planeedist ja kosmosest. Seejärel tuleb vastavalt korrigeerida ka jooksva seadusandluse hoiakuid. Nii õnnestub meil salamisi, ent juriidiliselt korrektsel viisil juurutada soome-ugri usund kõikjal. Mari animismist saab tuleviku kultuur.

Soome-ugri paramaailm pole iseenesest peidetud. Saladuslikkuse aura tekib sellest, et soomeugrilased ei räägi oma usust palju.

Zenkin kinnitab, et planetaarse mõtlemise ja noosfääriliste isiksuste kujundamise vajaduse üle on arutanud paljud teadlased. Soome-ugri saladuste levitamisel peab ta taktikalistel kaalutlustel mõttekaks kasutada teadusliku ökoloogia kattevarju. Kogu Zenkini jutt on teaduslikkusest läbi imbunud, „noosfäär” on näiteks Vladimir Vernadski (tsaariaegse Moskva ülikooli mineraloogiaprofessori ja hiljem Ukraina teaduste akadeemia esimese presidendina tegutsenud teadlase) esitatud mõiste, millega ta tähistas hoopis inimmõistuse loodud sfääri meie planeedi ümber (tehnikaseadmed, rajatised ja inimtegevusest hõlmatud looduse osa – toim.). Juri Lotman on tunnistanud noosfääri funktsionaalset sarnasust semiosfääriga, pidades viimase eripäraks abstraktset laadi. Lisaks viitab Zenkin oma käsitlustes veel paljudele teistele uurijatele ja filosoofidele. Seega tuleb öelda, et Zenkini arutlustel on soliidne tunnetuslik alus ning see põimub teaduse saavutustega igal sammul.

Soome-ugri usku võib muidugi põhjendada ja levitada Zenkini pakutud viisil. Mulle tundub siiski, et soome-ugri maailmataju saladuslikkus on teistsugune. Soome-ugri paramaailm pole iseenesest peidetud. Saladuslikkuse aura tekib sellest, et soomeugrilased ei räägi oma usust palju.

Animistlik kõhklus

Soomeugrilased ei arva, et kõike tuleb rääkida otse ja tõde täpselt sõnastada. Soome-ugri tarkus on hämar ja selle ühiskondlik avaldumisviis ähmane. Ent me ei pea oma teadmisi ka salapärasteks. Meie tunded on liiga lihtsad, et neile erilisuse aura anda ja neid varjudesse peita. Aga seetõttu paljud soome-ugri mõtteebemeid ei märkagi.

Üks komi jahimees küsis, kui mööda rada metsaonni poole vantsisime: „Kas tead, et puud annavad jõudu?” See mõte tundus imelik, see ei sobinud kokku mu senise muljega komi animismi stiilist. Tavaliselt ei lõpeta komid pikalt kestnud vaikust jutuga puude salaväest. Pärast mõningast kaalumist vastasin, et ei tea (tegelikult on sellist asja kuulnud ju igaüks). Selle peale teatas kergelt segadusse jäänud kütt: „Mina ka ei tea, aga lehes kirjutati.”

Puud ei oma mu sõbra jaoks mingit nõiduslikku hingust. Tema suhe metsaga on pragmaatiline ja oportunistlik. Kui puudel ongi energeetiline nimbus, siis see ei sega kedagi. Ja kui soome-ugri esoteerika motiveerib linnainimesi loodust armastama ja planeeti päästma, siis on ju kõik hästi.