Valitsus on vahetunud ja elu sotsiaalmeedias jälle üksluiseks muutunud – see annab koos pandeemia jätkumisega laialt aega igavikuliste teemadega tegelemiseks ja inimloomuse põhjatusse olemusse süüvimiseks.

Selline tunne valdab vähemalt üht inimest kesknädala hommikul, kellel õnnestus üle pika aja teatris käia ja kogeda, et elus on oluline ikkagi teadlikkus oma tunnetemaailmas toimuvast. Tegudes ja käitumises mängivad tunded sageli palju suuremat rolli kui sõnad, mida inimene iseenda ja maailma kohta lausub. Väärt kunst on see, mis aitab tõsta inimese teadlikkust iseendast ja vaat et kõige suurema vaimupimeduse essents on suutmatus ennast reflekteerida ja analüüsida. Ja sellest vaimupimedusest saavad alguse liialdamata pea kõik ühiskonna hädad alates ökosüsteemide hävitamisest ja lõpetades inimeste üksteise vaenamisega. Aga ometigi pole meil enamasti tavaks nendel teemadel avalikult rääkida ning nendega tegelemine on meie materialistlikus ühiskonnas pigem viiendajärguline.  

Sellegipoolest on huvitav, et miks on tunded nii paljude inimeste jaoks niivõrd tabulised – miski, mille eest on vaja põgeneda, mida alatasa alla suruda või lõpmatult kinni mätsida – rügamise, tarbimise, reisimise, prassimise või millega iganes. Meie elu kipuvad dikteerima ühelt poolt hirm kannatuste ees ning teisalt nadinguhimu. Nende järgi tantsimine orjastab vaimu. Sellest tihnikust väljapääsu otsimine on küll üksildane teekond, aga parem siis juba õppida sellele kannatusele silma vaatama kui selle eest lõputult põgeneda ning surma palge ees nentida, et polegi nagu õieti osatud elada ega armastada. Milliseks võiks kujuneda aga meie elu, kui õpiksime harima iseennast nagu aeda – olema iseenese aednik, umbrohukatkuja ja kastja? Võib-olla on see siiski kõige olulisem asi üldse. Ja kui ma kohtan teist inimest, kes seda samuti oluliseks peab, tärkab mus alati lootus.

Kommentaar on ajendatud Von Krahli teatri uuslavastusest “Aed”, mille kohta vaata lisainfot siit.