Mul oli hiljuti ühe sõbraga arutelu tunnete ja mõtete seotusest ning maailma tõesena tajumisest, mille käigus nentisime, et maailmavaatelistes vastasseisudes ja debattides tuuakse sageli esile oma ratsionaalsust ning sestap justkui vääramatut teadmist sellest, mis on tõde, samal ajal kui tundelisus on miski, mida heidetakse ette mõistmatule vastasele ning millega antakse mõista, et teine on kitsarinnaline, aga ka kontrollimatu.

Helen Tammemäe. Foto: Ken Mürk

Aga tunded mängivad siiski iga inimese maailmapildi kujunemisel olulist rolli. Määravaks saab, mis emotsioonid teda selles elus tegutsedes varem – enamasti juba lapsepõlves – vallanud on. Kas ta on kogenud, et maailm on turvaline, mõistlik, võimalusi täis või, vastupidi, ohtlik, ettearvamatu ja lootusetu – ning kõik tema reageeringud, käitumismustrid ja mõttekonstruktsioonid võrsuvad sellelt pinnalt. Nii koonduvadki sarnase elukogemusega inimesed ühistesse maailmavaatelistesse kogukondadesse, ent ohtlik on see, kui oma sellist paigutumist ühte või teise gruppi hakatakse pidama ainuõigeks elamis- ja mõtlemisviisiks. Kui seda hakatakse pidama tõepäraseks ainuüksi põhjusel, et see tundub isikliku kogemuse pinnalt õige.

Sotsiaalmeedia algoritmide rägastikes seigeldes ei anna me endale kuigi tihti aru, et meid kõnetavad sõnumid, mis sobivad meile, ehk me tahame saada kinnitust sellele, mida me juba teame – või, lubage, ma parandan, mida me juba tunneme. Kui me tunneme, et meiega ei arvestata ja meist ei hoolita, ei kõneta meid presidendi või peaministri jutt sellest, et Eesti majandusel läheb paremini kui kunagi varem, lihtsalt kõigini see ei jõua, vaid me oleme altid protestisõnumitele, mille tonaalsuse valime omakorda sageli sõltuvalt oma haritusest ja maitse-eelistustest. Ühtedele on vaja lihtsaid – kui mitte öelda, et lausa labaseid – loosungeid ja kujundeid, teised eelistavad peenelt rafineeritud mõttelõngu veeretada ja väljendada oma frustratsiooni küüniliste remarkidega, aga seda, et mõlema algimpulss on sama inimlik ilma- või kõrvalejäetuse tunne, on pooltel sageli keeruline tunnistada ning seega ka raske omavahel ühisosa leida ja koos lahendusi otsida.

Teistpidi ei mõista eelmisi need, kelle jaoks turvatunne on alati olemas olnud, nad peavad seda millekski, mis on iseenesest antud, ja kes on selle kaotanud, on selles ise süüdi. Nemad loomulikult kaitsevad status quo’t ja põlgavad kõiki, kes olemasolevaga rahul ei ole, sest see hakkab kõigutama nende positsiooni ning sellest võrsuvad hirm ja ebakindlus, mille ähvardav ja pead segi ajav mõju väljendub tihti argumentatsioonis, et olemasolev on ainus ja parim võimalik lahendus. Ikka apelleeritakse oma mõistuspärasusele ja süüdistatakse teisi emotsionaalses ülesköetuses. Ja nii tulistatakse igalt rindelt vastastikku krehvtiseid repliike, postitusi, säutse ja kommentaare. Olemata suutelised süüvima vastaspoole seisukohtade tagamaadesse, kutsutakse vastase elimineerimiseks üles haarama tõrvikuid ja veekahureid.

Kui tulla tagasi selle juurde, et tunded mõjutavad inimese mõtteid ja tegusid rohkem, kui seda endale võib-olla tunnistada tahetakse, aitaks nii individuaalset kui ka ühiskondlikku tasakaalu saavutada inimloomuse tundelisuse laiem teadvustamine ja sellega rohkem arvestamine. Selle mehhanismi on juba ära tabanud nii reklaamitööstus kui ka infotehnoloogiahiiud, kes mängivad meie alateadvusega juba nii oskuslikult, et me vaevu seda märkame, ning mille muu kui tunnete peal tehakse tänapäeval ka suuresti poliitikat. Seda enam on vajalik ära tabada, mis hetkest meist saavad kasulikud idioodid kellegi teise orkestreeritud mängus. Ma rõhutan, et see juhtub rohkemal või vähemal määral kõigiga ning alalõpmata. Keegi ei saa olla kõiges ekspert ja väga sage on see, et inimene, kes teab millestki midagi, hakkab tundma, et ta on selle pärast üleüldiselt kõige kohta teadja. Seda ilmestavad hästi arvukad arvamusliidrid, kelle sõnavõtud igal võimalikul teemal ummistavad leheveerge olenemata sellest, kui põhjalikud on nende kokkupuuted arvatava valdkonnaga. See, kui millegi kohta tekib tugev tunne, ei tähenda veel, et selle põhjal tehtud järeldus oleks adekvaatne. Aga sisuliselt kehtib sama ka kõigi ülejäänute kohta, kes sotsiaalmeedias tegutsevad ning seal sõna võtavad ja levitavad. Tasub järele mõelda, kas on vaja iga oma reaktsiooni maru tõsiselt võtta, selle pinnalt seisukoht kujundada ja seda ilmtingimata levitama hakata või on mõistlik suunata seda tähelepanu ja jõudu hoopis sisekaemusesse – esmalt oma kerkivate tunnete märkamisse ning seejärel selle mure või ärrituse algpõhjuste mõistmisse ning arusaama, et ehk on vähemalt pool lahendusest peidus meis endas. Mida rahulikum on meie meel, seda selgemini suudame näha vaadeldava erinevaid detaile ja tahke, seda enam on võimalik mõista asjade tõelist olemust ning seda asjakohasemaid lahendusi oskame elus ettetulevatele probleemidele välja pakkuda, olgu nendeks siis ühiskondlik ebavõrdsus, keskkonnakriis või üleilmne haiguspuhang.

Helen Tammemäe, peatoimetaja