II pensionisambast (ehk otsesõnu oma tuleviku arvelt) väljavõetud rahaga saab teha – ja tehaksegi – erinevaid asju, sh mõndagi kasulikku, kuid mis saab paarikümne aasta pärast, kui ühtäkki jääb korraga väga palju inimesi väga vaeseks?
Ei saa muidugi öelda, et raha kunagi väga ebaoluline teema oleks, aga praegu paistab see me meediapilti vaadates ikka päris läbiv olevat. Elektrienergia rekordiliselt kallis börsihind, kiire inflatsioon ja diislikütuse aktsiisiarutelu, filmitööstuse suretamine riigitasandil, Tallinna rattateedele ja sedakaudu keskkonda kallatavad üüratult kallid värvikogused jne jne. Aga esmajoones saavad õigustatult tähelepanu väga paljude kodanike II pensionisambast (ehk otsesõnu tuleviku arvelt) tarbimisse suunatud rahavood.
Mõistagi on tegemist keerulise teemaga. Kes meist ei oleks mõnel oma eluetapil olnud väga, väga vaene. Niisiis kes ei teaks, kui väsitav on olla vaene. Arvatavasti on veelgi väsitavam olla võlgu, seega võib ju lausa positiivseks lugeda pankade teateid sellest, kuidas väikelaenude tagasimaksmine on lähinädalal kordades tõusnud. Samavõrd ei saa kuidagi kehvasti vaadata sellelegi, et tõusuteel on ka uute, sedakorda kodulaenude taotlemine, juhul kui näiteks pensionisambast laekus kohe pangaarvele sissemakse summa. Tehakse tehinguid, ostetakse aktsiaid, investeeritakse – raamatupoeketid teatavad kogunisti investeerimisraamatute buumist.
Eks me kõik teeme palgapäeval suuremaid oste, vahel suuremaidki kui mõistlik oleks, sest pangaarvel on suurem summa kui harilikult, psühholoogiliselt kutsub selline olukord niikuinii tarbima. Seepärast ongi meil tarvis oma aju manipuleerida, sest aju tahab enne kauge tuleviku planeerimist igasugu muid kogemusi, palju kiiremaid dopamiinisööste. Seepärast on mõistlik säästmiseks mõeldud summa silme eest ära kanda! Eriti palju lihtsamaks teeb säästmise ju aga see, kui see summa on meil ära kantud kuhugi, kus meil ei ole talle lihtsat või kohest ligipääsu (kui II sammast enam pole, siis ehk III sammas, aga muidugi ka investeerimis- või säästukontod).
Eelkõige tekitab muret ikka see, mis saab edasi. Ei ole siiski kuigi tõenäoline, et kõik või arvestatav osa neist, kes pensioniraha oma arvele said, selle investeerimisega oma tulevikku kindlustaksid. Seejuures ei taha ma öelda, et oleks kuidagi minu või kellegi teise asi, mida keegi üksikisikuna oma pensionisäästudega teeb – selle teadliku vääreeldusega sai ju üks isamaaline populistide kamp omajagu krediiti, justkui oleks jutt vabadusest ja justkui tahaks „pensionireformi” vastased (sh näiteks praktiliselt kõik rahandus- ja majandusinimesed väljaspool „reformist” otse kasu lõikavatest huvigruppidest) üksikisikult seda vabadust ära võtta.
Muret tekitab see just kollektiivsel tasandil. Mis saab siis, kui kunagi mitte väga kauges tulevikus – näiteks paarikümne aasta pärast – on ühtaegu hästi järsku hästi palju inimesi, kes üleöö jäävad väga, väga vaeseks, veel kõvasti vaesemaks sellest, mis on praegu, mis oli nädal tagasi. Sest on väga tõenäoline, et ka paarikümne aasta pärast saavad inimesed pensionina kätte 40% viimasest teenitud palgast – või vähemgi. Mida siis see suur hulk äkitsi rahulolematuid inimesi riigile võib tähendada? Ka meil on nüüd ju juba olemas vägagi ettevaatlikuks tegev kogemus sellest, mida arvestatav hulk rahulolematute hääli võib poliitilisel tantsuplatsil tähendada. Mina ju elan paarikümne aasta pärast sessamas riigis ja inimene pole teatavasti saar.
Maia Tammjärv, kirjandus- ja teadustoimetaja
