Täna selgub, kas Uku Suviste pääseb Eurovisiooni lauluvõistluse finaali. Eks hoiame Ukule pöialt, ta on kaks aastat higistanud ja närveerinud, öeldes isegi hiljutises teleintervjuus melanhoolse lause: „Kui jään Eurovisioonil viimaseks, on see ikkagi väike samm kuhugi edasi.”

Aleksander Tsapov. Foto: Aleksander Kelpman

Paljude inimeste jaoks on Eurovisiooni vaatamine endiselt justkui pool-oluline harjumus, mis kunagi tekkinud ja millest ei aita lahti saada ükski kõõmavastane šampoon. Mõni võtab seda tõsiselt, aga on ka neid, kes vaatavad seda camp’i pärast. Mina isiklikult vaatasingi Eurovisiooni eelviimast korda 20 aastat tagasi, kui Tanel Padar ja Dave Benton looga „Everybody” selle võitsid. Jälgisime ülekannet klassiõe Lasnamäe korteris, keel põses, kus hoolimata iroonilisest hoiakust tunti ikka siirast rõõmu ka. Olime veel unistamas Euroopa Liidust ja kollektiivne kuulumisvajadus istus sügaval kontides. Aastaid hiljem on Tanel Padarist saanud muuhulgas harrastustriatleet ja Dave Bentoni teatepulga on üle võtnud tema tütar Sissi Benton, kes tänavuse Eesti Laulu finaalis pidigi Ukule alla vanduma. Küllap on Eurovisiooni toimumine hea ja oluline, aidates ka pandeemiast fragmenteerunud maailma mentaalselt normaliseerida, tekitada tunde, et kõik on ok, kätte on jõudnud maikuu ja telekast jookseb sentimentaalne huilgamine, värvilised kostüümid ja palagan-pop. 

Minu jaoks normaliseerib tänavust kevadet aga hoopis näitusemajade avamine. Milline rõõm oli astuda sisse Tallinna Kunstihoone kevadnäitusele, tervitada reipalt piletimüüjat, piiluda kaaskülastajaid, teha mõne teose ees maski varjus halvustavat grimassi ja lõpuks isegi tunda rahulolu teatavast näitusetüdimusest. Nädal hiljem sõitsin juba ahnelt Tartusse, kus on praegu avatud mitmeid väga häid näituseid. Pole ammu sellise elaaniga mööda Vanemuise tänavat üles sammunud (isegi Wolti kuller ei püsinud tuules) kui astudes Jaanus Samma Tartu Kunstimaja näitusele „Muster”, kus eksponeeritud kõrvuti ERMist laenatud tanud, lilletikanditega jockstrap’id ja ümmargustesse puitraamidesse asetatud joonistused. Jaanus Samma on selle näitusega tabanud mingit perfektset koondumispunkti, mis, nagu Andreas Kalkun saatetekstis kirjutab, paneb heteroseksuaalse võimumaatriksi värisema. Ühesõnaga, see näitus räägib midagi väga olulist meie viltusest rahvuskehandist, nii et püüdkem Eurovisiooni kõrvalt aega leida, sest see on avatud vaid nädala lõpuni! Ja kui Tartusse ei jõua, siis lugege Terje Toomistu põhjalikku artiklit „Homonatsionalismi kriipiv visioon” Sirbis. 

Kaks teist Tartus avatud sümpaatset isikunäitust on veel Eike EplikuJagatud territoorium” Tartu Kunstimuuseumis ja Kristi KongiSädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?” Kogo galeriis. Eike Eplik on teadagi tõeline mustkunstnik selles, mis puudutab oskust erinevate materjalidega ümber käia, neid modelleerida ja omavahel sobitada. Eriti võimsalt mõjuvad TartMusi kohale toodud nõukaaegsed sammaldunud betoonelemendid, tõeline taristupoeesia. Kongi uus näitus Kogos annab, nagu oodata ka oli, korraliku värvinätaka vastu nägemist. Üldiselt suhtun ma kunsti ja teraapia vahealadesse skeptiliselt, aga see neoonvärvide intensiivsus, millega Kongi töötab on päris kindlasti mingit laadi raviomadustega, mis teil ka siis ei valutaks. 

Ühesõnaga, toetagem Ukut, aga toetagem ka Jaanust, Eiket ja Kristit ning üleüldse kõiki teisi, kes on näitusemajad õitsema pannud pärast kõigi aegade üht tüütumat talve.