Kui me räägime vanemaealistest ja meediast, on esimeseks seostuvaks märksõnaks ikka ja alati „Prillitoos” – sihtgrupile iganädalane kogus põhjalikult kombineeritud harivat meelelahutust, aga ka noorematele rangelt soovituslik pühapäevahommikune doos zen’i!

„Prillitoosi” õdusus avaldub ka stuudio interjööris. Foto: Liis Sinitamm

Ajakirjanikuna töötan ma iga päev uudiste keskel. Aga mis on uudised? Need on ju lood, millel on „uudisväärtus”. Mida on huvitav lugeda ja mis lahutavad meelt, kuid mis sisaldavad ka infot, mida avalikkus peab teadma. Ja kõige olulisem osa sellest definitsioonist: uudis on tavalisest erinev sündmus. See on miski, mis ei ole harilik, mis peaks meid kohutama, šokeerima, üllatama, mõtlema panema. Tänapäevases infomürast tulvil maailmas on see aga pahatihti miski, mis – ütleme otse välja – ajab südame pahaks. Ning võib olla väga kerge unustada, et see õõvastav juhtum on pigem erand kui reegel. Nii võib õhtul voodisse pugedes tunduda, et maailmas polegi enam headust järel.

Kirjeldatud maailmas, kus me kõik elame, võibki jääda mulje, et omavaheline suhtlemine baseerub sellel, et üks räuskab kõvemini kui teine, siis liitub nendega kolmas kriiskaja, kuniks lõpuks oleme olukorras, kus meediaruum on täis erinevaid karjatusi, röökeid, oma tõe tagaajajaid ja muidugi neid, kes alatihti millegi peale solvuvad (ja valjuhäälselt oma solvumist ka välja peavad näitama). Terade sõkaldest eraldamiseks saab muidugi palju ära teha. Saab piirata inimesi, keda sa Facebookis jälgid, kustutada pressiteateid, mis ei ole sinu valdkonna jaoks olulised. Võib maha keerata tõukemärguanded, lõpetada kondamise kõikide meediaväljaannete lehekülgedel… Aga kui su töö on uudistega seotud, on see pahatihti võimatugi.

Mida aga teeb üks nooremas keskeas inimene, kes tunneb pea igal argiõhtul, et ta on maailmast kohutavalt väsinud? Noh, on võimalik avada veinipudel. Võib ka minna Tinderisse ning flirtida ja rääkida inimestega, kelle igapäevatööks pole uudistega tegelemine. Või teha hoopis joogat ja mediteerida, minna jooksma, teha süüa, lugeda raamatut, pugeda vanni.

Ning siis on veel üks asi, mida saab teha. Saab vaadata „Prillitoosi”.

Paus maailma hullusest

1983. aastal alguse saanud Eesti Rahvusringhäälingu „Prillitoos” on meie telemaastiku kuldvara. Selles pole ilmselt kellelgi kahtlust. Olen teinekord isegi leidnud YouTube’ist kasulikke saateklippe, mis on mingeid salapäraseid teid mööda sinna jõudnud, näiteks, laske hea maitsta, „Kuidas panna tekk tekikoti sisse”.

Ja kindlasti pole kellelgi kahtlust, et Reet Linna on fantastiline naine, kes on rikastanud nii meie ajakirjandustaevast kui ka meelelahutusmaastikku viisidel, mida on isegi raske hoomata, saati siis kirja panna. Kui me kõik oleksime karvavõrra rohkem sellised inimesed, nagu on Reet Linna, siis – usun ma – ei olekski vaja nii tihti maailma hullusest pausi võtta.

Pausist rääkides tuleb tõdeda, et „Prillitoos” on ütlemata zen teletoode. Nüüd, kui olen mõnda aega meditatsiooni ja joogaga tegelenud, oskan ma hinnata zen-olekut paremini kui varem. Seda enam üllatusin, kui tabasin end „Prillitoosi” käima pannes otsekui memme kallistusse vajumas. Selles saates on see müstiline miski, mis paneb sind tundma, et see, mida sa ekraanil näed, on tehtud just sulle; et Reet räägib just sinuga ja muretseb sinu pärast; et kõik need lõigud, mis ekraanil on hoolikalt kokkupanduna rahustavaks pooltunniks küpsetatud, on mõeldud just selleks, et teha sinu elu paremaks.

Reet Linna on fantastiline naine, kes on rikastanud nii meie ajakirjandustaevast kui ka meelelahutusmaastikku viisidel, mida on isegi raske hoomata, saati siis kirja panna.

Päevakajaline, aga ajatu

Ja samas pole see mingi sisutühi nämmutamine tekikottide teemal. See on ikkagi hoolsa toimetajakäega silitatud telesaade, kus on toredas tasakaalus nii „tavaliste inimeste” lood (sel sügisel näiteks jälgitakse kahe vanema tööotsija teekonda töötukassas) kui ka täiesti erilised meenutused (Olavi Pihlamägi ja tema muusikarännakud panid mul silmad särama ja „kosmosemuttidest” Ene Ergma ja Helle Jaaniste avasid kosmose ajalugu erakordsest vaatenurgast). Loomulikult ei puudu retseptinurk (Lia Virkuse nimi on vist teada meile kõigile juba lapsepõlvest ja samas tundub, et tegemist on naisega, kes ei ole viimase 20 aasta jooksul isegi päeva võrra vananenud) ega ka Reeda enda seiklused, mida on tõesti huvitav vaadata ilmselt igas vanuses inimestel. Sellest sügisest saab „Prillitoosi” vahendusel nautida ka Mart Juure kirjandussoovitusi – eriilmeliste rubriikide puudumise üle tõepoolest kurta ei saa. Vaatavad Juurt ju needki, kes tavapäraselt ehk antud saate sihtgrupp pole. Ning asi pole mitte ainult rubriikides või saatejuhis või teemavalikus. Juku-Kalle Raidki on öelnud, et „Prillitoosi” režissöör Maarika Lauri (parandus: Maarika Lauri oli „Prillitoosi” režissöör aastani 2016, pärast teda lavastas saadet Priit Hummel ning 2019. aasta sügishooajast on selles rollis Kertu Köösel – toim.) kes oli ka tema ETV saate „Tegelikkuse KesKus” režissöör – on inimene, kelle puudutusest muutub kõik kullaks või hõbedaks. „Või no vähemalt pronksiks!” kinnitas ta.

Saate muusikaline kompositsioon ja graafika ei ole üleliia modernsed, aga samas ei ole need ka matusemekised – kuidagi on suudetud panna „Prillitoos” kõlama ja välja nägema nii, et see tekitab armsa nostalgialaksu inimesele, kes vaatas saadet viimati lapsepõlves (nagu mina), kuid ei peluta sedasama moodsa müraga harjunud indiviidi ära, vaid näib justkui ütlevat: „Tule-tule, meil on siin mõnus. Ära karda! Astu sisse, „Prillitoosiga” on soe ja hea, me kanname sinu eest kenasti hoolt!”

Seega ei oska ma „Prillitoosi” muudmoodi kokku võtta kui öelda, et tegemist on ideaalse antidoodiga lollusele ja mürale, mis näib mõnikord valitsevat mujal meediamaailmas. Seal, kus poliitikud karjuvad üksteise võidu, seal, kus vägivallaohvreid lüüakse nende aitamise asemel ikka veel risti, seal, kus me näeme nukraks tegevaid lugusid ja hüüatusi õnnetute inimeste ja hukka mineva maakera kohta. Jah, meil on ka kõike seda vaja teada – maailmas on paraku palju kurjust ja rumalust, millega saab võidelda ainult siis, kui sa oled sellega kursis –, kuid on täiesti okei vahepeal sellest puhkust võtta ja oma zen-paik leida. Miks ei võiks see olla „Prillitoos”? Zen’imat asja vist eetrist ei leia – ehk vaid Telia lõkkekanal.

Ma ei usu, et artikli alguses kirjeldatud infomüra iial enam vaibub (kui ei juhtu just midagi apokalüptilist), seega vaevalt meie põlvkonna infotarbimine märgatavalt n-ö tagurpidi samme astuma hakkab. Küll aga arvan ma, et seda enam on vaja selliseid zen-meeleolu pakkuvaid saateid, et vähemalt korraks rattalt maha astuda ja hinge tõmmata. Siis jaksab esmaspäeval jälle tuuleveskitega võidelda ning püüda maailma natuke paremaks kohaks teha.

PS. Kui küsisin oma Facebooki seinal, kas mu sõprade hulgas on veel „Prillitoosi” hindajaid, üllatusin siiralt. Jah, on, ja neid on palju! On neid, kes vaatavad seda juhuslikult, aga ka neid, kes ärkavad koos saatega. Mõni avastas „Prillitoosi” 40-aastaseks saades, teised vaatavad vanaema kõrvalt, kolmandad aga just selleks, et saaks kogeda tunnet, et kohe-kohe astub köögist vanaema ja pakub pannkooki. Isegi kui vanaemasid enam ei ole, on tore, et siin maailmas on üks asi, mille abiga saame end sellesse lohutavasse tundesse mässida.

Dagmar Lamp on Postimehe ajakirjanik, portaali Sõbranna.ee juhataja.