Aasta 2016, mis tõi endaga Brexiti, Donald Trumpi valimisvõidu ning äärepealt ka esimese paremäärmusliku riigipea sõjajärgses Euroopas, on pannud paljud arvama, et senine poliitiline establishment on end lootusetult maha mänginud. Sellegipoolest on nõndanimetatud peavoolupoliitikutel võimalus end uuesti kehtestada, kuid see sõltub üksnes neist endist.

Francisco de Goya. The Bravery of Martincho in the Ring of Saragassa (Tauromaquia 18). 1815–1816. Wikimedia Commons

Kuigi brittide otsus Euroopa Liidust lahkuda, Trumpi valimine maailma võimsaima riigi presidendiks ning paljud siseriiklikud arengud mujal maailmas jätavad esmapilgul mulje, nagu just tänavu oleks alanud suurte vapustuste aeg, said peavoolupoliitika probleemid alguse muidugi juba varem. Pisikesed parteid ja poliitilised liikumised, kes on kriitilised võimul oleva eliidi suhtes ning teevad sellest oma kampaaniate keskpunkti, on olnud edukad ka varem. Seda oleme kogenud lainetena Eestiski (viimati kõige selgemalt näiteks Vabaerakonna, varem aga Res Publica näitel). Olgugi et n-ö vanades demokraatiates pole uued tulijad seni eriti suurel määral aastakümneid valitsenud erakondade võimu ohustada suutnud, on nende mõju vanadelt toetuse ja mõnel juhul ka häälte röövimise kaudu olnud ilmne. Näiteks Saksamaal on parempopulistlik AfD löönud arvamusküsitluste järgi kõige rohkem toetajaid üle mitte üksnes paremkonservatiivselt CDUlt, vaid ka vasakpoolselt SPDlt ehk kahelt suurimalt erakonnalt. See muster tuleb küsitlustes selgesti esile, samas kui teiste erakondade toetusnumbrid on jäänud AfD tõusu ajal peaaegu samaks.

Nimetatud trend muudab peavooluparteid mõistagi murelikuks, sest pikas perspektiivis on ohus nende võimupositsioon. Samuti eksisteerib teatud parteide puhul poliitilise eliidi, aga ka tavakodanike seas hirm, et seniste peavooluerakondade võimult taandumise järel on ohus liberaaldemokraatlikud väärtused tervikuna (vt Front National ja Prantsusmaa, FPÖ ja Austria, Trump, seesama AfD jpt). Selline suhtumine on aga omakorda põhjus kriitikaks populistide suunal, kes süüdistavad establishment’i riigi ja valitsevate parteide vahele võrdusmärgi panemises (meil väga tuttav kriitikana nn kartellierakondade aadressil – vt EKRE, Vabaerakond, „Harta 12” jpm).

Vahemärkusena tuleb aga lisada, et peavooluerakond on juba iseenesest tinglik mõiste. Kas 1972. aastal asutatud Front National, mis on olnud aastaid esindatud Prantsuse parlamendis ja Euroopa Parlamendis ning mille esimees on võistelnud lõppvoorus presidendi ametikoha nimel, on peavooluerakond või paikneb ikkagi ühiskonna äärealal? Arvestades, kui palju saab FN meediakajastust, võiks öelda, et partei on kindel tegija peavoolupoliitikas. Samas pole Prantsuse valimissüsteemist tulenevalt FN kunagi suurele häälte hulgale vaatamata olnud riigi institutsioonides väga rohkearvuliselt esindatud. Viimase lähenemise järgi on FN muidugi täiesti marginaalne nähtus, sest nende kohad Prantsuse parlamendis saab lugeda kokku ühe käe sõrmedel.

On aga neid, kelle arvates on jabur liigitada peavoolupoliitika alt välja erakonnad või poliitikud, kes on tegutsenud valitud rahvaesindajatena juba aastakümneid. Sellist arvamust väljendas USA presidendivalimiste kampaanias ka Hillary Clinton, kellega Demokraatliku Partei nominatsiooni nimel võidelnud Bernie Sandersit peeti reaktsiooniks tüdimusele establishment’ist. Clintoni meelest oli aga just Sanders tõeline establishment’i kandidaat, sest ta on märksa kauem poliitilisi ametikohti täitnud. See näitab, kui mitmeti tõlgendatav nn peavool poliitikast rääkides tegelikult on. Selle artikli eesmärk pole aga mõiste selgepiiriline määratlemine; lähtekoht võiks olla hoopis see, et peavooluerakondade all mõistetakse parteisid, mis on tegutsenud rahvaesinduses kauem kui ühe valimisperioodi ning on kandnud valitsusvastutust – viimane tingimus välistab automaatselt terve hulga erakondi nii meil kui ka mujal.

Uut visiooni on pidevalt otsitud, paraku pole ükski erakondade pakutud variantidest eriti laia kõlapinda leidnud või on muutunud koguni pilkeobjektiks.

Niisiis, pikalt võimu nautinud erakonnad on rohkem kui kunagi varem tõsise löögi all. Nende retoorika ja valimislubadused ei paista enam väga suurt osa valijatest kõnetavat. Osaliselt tuleneb peavoolupoliitika allakäik konkreetsetest valimisprogrammidest ja -loosungitest, mida end establishment’i alternatiivina reklaamivad parteid pakuvad (sellised märksõnad nagu immigratsioonivastasus, islamivastasus, nn traditsioonilise perekonna kaitse jpm), aga suuresti kindlasti ka poliitilise eliidi kriitikast stiilis „nemad-on-räpased-meie-aga-puhtad”. Viimane element ehk eliidi ja rahva (sealhulgas iseenda) vastandamine ongi populismi põhitunnus[1].

Positsioonide nõrgenemine on pannud peavooluerakonnad otsima viise, kuidas enda toetust kasvatada ning tugevnevate konkurentidega võidelda. Ka Eestis oleme kogenud viimastel aastatel korduvalt, kuidas valimisvõidu või toetuse tõstmise nimel tullakse välja uute algatustega, mis päästaksid poliitikud neile pikka aega ette heidetud visioonipuudusest. Õieti hakkas uue suure eesmärgi sõnastamine pihta mõni aasta pärast Eesti liitumist ELiga 2004. aastal. ELi ja NATO liikmesus ning integreerumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse laiemalt oli enam kui kümnendi vältel ühendav motiiv, millesarnast pole liitumisele järgnenud aastatel enam tekkinud (omaette küsimus on seegi, kas seda üldse on vaja). Ometi on uut visiooni pidevalt otsitud, paraku pole ükski erakondade pakutud variantidest eriti laia kõlapinda leidnud või on muutunud koguni pilkeobjektiks. Värvikaimad näited on omaaegne Reformierakonna lubadus jõuda 15 aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka (tähtaeg juba vähem kui kuue aasta pärast), viimasest ajast aga Isamaa 2.0 ehk kahe miljoni eestlase eesmärk või uue Isamaa manifest.

Omaette näide on 2014. aastal peaministriks saanud Taavi Rõivase kõne riigikogus, kus ta ütles, et Eesti ei vaja uut suurt narratiivi. Vähem kui aasta hiljem tuli Reformierakond parlamendivalimiste jaoks välja programmiga, mis kandis nime Uus Põhjamaa. Paremini kaitstud, jõukamat ja kasvavat rahvast nimetaski Rõivas Eesti suureks narratiiviks. Eelmise aasta lõpuks oli sellest aga järele jäänud tõdemus, et Eesti vajab hoopis peenhäälestust, mille naeruvääristamine jõudis väga ruttu valitsuskriitikute repertuaari.

Nii meil kui ka mujal võib aga samal ajal kohata seda, kuidas häälte kaotamise kartuses võtavad peavooluerakonnad järjest enam üle populistlike erakondade retoorikat. Viimase aja sündmustest on seda olnud näiteks näha uuesti Prantsusmaa riigipeaks pürginud Nicolas Sarkozy kampaanias ning ka Angela Merkeli soovis keelustada burkade kandmine koolides, kohtutes ja teistes ametiasutustes. Eestis võisime sarnast lähenemist näha näiteks IRLi vastuseisus kooseluseadusele, mille puhul rõhutati ühiskondlike väärtuste ümberkorraldamist.

Peavooluparteid peavad arvamusküsitluste tulemustest juhindumise asemel julgema pidada maailmavaatelisi debatte ning olema valmis suurte muutuste elluviimiseks.

Ent võtta on ka üks väga hiljutine ja kirjeldatule vastupidine näide, mis minu hinnangul peakski saama peavooluerakondade uueks käitumissuuniseks. Detsembri algul valiti selge ülekaaluga Austria uueks presidendiks Alexander Van der Bellen, kes oli võitnud eelmise, nurjunuks kuulutatud vooru vaid mõnekümne tuhande häälega FPÖ kandidaadi Norbert Hoferi ees. Hoferi võit tähendanuks esimest korda sõjajärgses Euroopas seda, et ühel selle riikidest on paremäärmuslik riigipea. Märkimisväärne on aga Van der Belleni kampaania juures see, et kuigi tema vastas oli immigratsioonivastane ning euroskeptiline kandidaat, ei võtnud Van der Bellen Hoferi retoorikat üle, vaid jäi kindlaks enda väärtustele ning rõhutas väga selgelt oma avatud ning ELi-meelset hoiakut, püüdes samal ajal olla ka rahva ühendaja. Van der Belleni kampaaniaplakateil olid sellised loosungid nagu „Meie president. Austria maine nimel”, „Ühiselt tugevamad. Ei Öxitile (lühend sõnadest Österreich ja exit*, viide Austria võimalikule lahkumisele EList* – toim.)”, „Usume enda tugevusse” ning „Kes meie kodumaad armastab, ei lõhesta seda”. Kampaania teine põhielement selge ELi-meelsuse kõrval oli rõhumine Van der Belleni riigimehelikkusele ning mõistuspärasele otsustusvõimele – tugev sõnum ajal, mil valitseb üleüldine usaldus pigem autsaiderite vastu.

Van der Belleni edu ei tõesta ainult tema valimisvõit. Küsitluste järgi jõudsid tema kampaaniasõnumid väga hästi valijateni, sest kahe olulisima motiivina tema poolt hääletamiseks nimetasid austerlased riigi paremat (kui Hofer) esindamist välismaal ning ELi-meelset hoiakut. Neile järgnesid „õige arusaam ametist” ning „kompetentsus”.

Van der Belleni edu tõi kaasa juubelduslaine tänavustest sündmustest räsitud Euroopa poliitikute seas, kuid oluline on, et sellest edust ka õpitaks. Austria presidendivalimiste näide toob esile, kuidas peavoolupoliitikul on võimalik edu saavutada ka ajal, mil eliidivastased meeleolud on laes. Märksõna on siinkohal „julgus”. Peavooluerakonnad peavad murdma välja ringist, kus nad on üksnes parem- või vasakäärmuslike erakondade provokatiivsetele avaldustele reageerijad, ning hakkama ise taas pakkuma poliitikat, mis sõnastab mänguvälja reeglid, mitte ei ürita pelgalt kehtiva süsteemi piires laveerida. Olemasoleva süsteemi muutmine ei pea ilmtingimata tähendama demokraatlikest väärtustest ja vabadustest loobumist, ent peavooluerakondadel paistab olevat just see hirm – kui nad üritavad muuta praegust poliitilist mänguvälja mingiski suunas, võib sellele järgneda pahameel, mis annab taas kord eelise populistidele. Brexiti ja Trumpi aastal on poliitika niikuinii avalikku sfääri tagasi tulnud. Peavooluparteid peavad arvamusküsitluste tulemustest juhindumise asemel julgema pidada maailmavaatelisi debatte ning olema valmis suurte muutuste elluviimiseks. Vastasel juhul pole poliitilised liidrid enam juhid, vaid üksnes masside meelsuse järgijad.

Ent julgusel on ka teine külg, mida tõestas kujukalt Van der Bellen. Ja see väljendub julguses seista oma tõekspidamiste eest. Kui peavoolupoliitikud muretsevad liberaaldemokraatlike väärtuste löögi alla sattumise pärast, pole lahendus populistliku retoorika ülevõtmine, vaid, vastupidi, selgesõnaline ja jõuline väärtuste kaitsmine. Selgelt ELi pooldavale poliitikule pole kohane sõimata kogu aeg Brüsselit, isegi kui see tundub vahel mugava väljapääsuna. Samamoodi tuleb astuda välja isikuvabaduste kaitseks, isegi kui see läheb vastuollu partei pealiiniga.

Niisiis on peavoolupoliitikutel olemas võimalus saada uuesti poliitilisteks liidriteks, kes sõnastavad ideid ning pakuvad visioone. See nõuab aga sisemist julgust, mis tuleb rakendada maailmavaatelise poliitikakujundamise etteotsa.

[1] Mudde, Cas 2016. Täiuslik torm: paremradikalism Euroopas. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 105–109.