Kirjandusteadlased Jaak Tomberg ja Neeme Lopp vestlesid Müürilehe palvel kujutlusvõime ja tuleviku saatusest. Kas tulevik on juba kohal? Kas meedium ongi sõnum? Kas postfaktil on tõega mingit pistmist? Mööda ei saa mõistagi ka Trumpist ega Houellebecqist, Deleuze’ist ega Guattarist, utoopilisest unistamisest.

Neeme Lopp ja Jaak Tomberg. Foto: Priit Mürk

Neeme:
Palju on räägitud praegusele ajale omasest kujutlusvõime kriisist, mis kajab vastu kogu kultuuris ja selle tekstides. Selle all ei peeta silmas olevikulist nõuet fantaseerida („Impossible is nothing. Just do it!”), mis opereerib tegelikult olemasolevate ühiskondlike suhete piires, tekitades neisse uute (kaubanduslike) ihaobjektide kujul lihtsalt uusi vajadusi, mida rahuldada. Viidatakse konkreetsemalt võimetusele kujutada ette mingeid täiesti teistsuguseid ühiskonna- ja majanduskorralduse viise kuni (juba kümmekond aastat tagasi ringelnud) tõdemuseni, et meil näib olevat lihtsam kujutada ette kogu maailma hävimist kui kapitalismi lõppu (Fredric Jameson, Mark Fisher, Slavoj Žižek). Roland Emmerichi tüüpi katastroofifilmide laine näib küll olevat veidi raugenud ja andnud teed natuke teist laadi „lüüasaamispoliitikale”, mis kutsub meid lahendama oma probleeme käesolevate vahenditega. Ometi ei näi iha utoopilise tulevikuvisiooni järele olevat kuhugi kadunud. Võtame näiteks Ameerika viimased presidendivalimised. Kui uskuda mitmeid poliitikavaatlejaid, ei heidetud Clintonile valimiskaotuse järel ette mitte ebapädevaid lahendusi ühel või teisel teemal (nendega võidi sisuliselt isegi nõustuda), vaid suutmatust „sõnastada selget ja usutavat ideoloogilist visiooni valijatele, kellel on ilmselgelt praegusest maailmast lõplikult kõrini”[1]. Siin on muu hulgas küsimus just nimelt ka tolles ajastuomases „kujutlusvõime kriisis”, mida Clintoni programm ei olevat suutnud piisaval määral kanaliseerida ja kompenseerida – suutmatuses pakkuda selget alternatiivi, et võita rohkem hääli.

Jaak:
Tõdemus, et praegusel ajal näib olevat lihtsam kujutada ette kogu maailma hävimist kui kapitalismi lõppu, ei ole oma aega ära elanud. Kahtlustan, et see on ikka veel nüüdisaegset utoopilist kujutlusvõimet kandev tundestruktuur. Aga seda on korrutatud niivõrd palju, et see on kivistunud inertseks truismiks, mis pole enam üllatav ega provotseeri kuigivõrd alternatiivide peale mõtlema. McKenzie Wark, terava keelega kriitik, tabas midagi olulist, kui ütles hiljuti, et praegusel ajal näib olevat lihtsam kujutada ette kogu maailma hävimist kui seda, et sa ei tea selle tsitaadi lõppu. Samasugused on lood kõikvõimalike katastroofiliste ja postapokalüptiliste stsenaariumite vohamisega kinolinal. Need on jätkuvalt Hollywoodi iganädalasel menüükaardil, aga võrdlemisi ühetaolisel, kujutlusvõimevaesel, kergesti kodustataval kujul, pelga dekoratsioonina (eri)efektsete kangelaslugude esitamise taustal. Isegi (post)apokalüptiliste stsenaariumite üliahtake utoopiline potentsiaal – äärmiselt ebatõenäoline võimalus, et väike hulk ellujääjaid saab endise süsteemi kammitsaist vabanenuna võimaluse hakata mõtlema paremate ühiskonna- ja majanduskorralduse viiside peale – on küllaldase veenvuse ja üksikasjalikkusega läbi mängimata.

Mõnevõrra sarnaseid liine järgides saaks vaadelda valikut Clintoni ja Trumpi vahel. Valik Clintoni ja Trumpi vahel ei olnud valik status quo ja mõne konkreetse, selgelt väljajoonistatud ja üksikasjalikult sõnastatud alternatiivi vahel. See oli valik status quo ja millegi suuresti ennustamatu vahel. Ennustamatus kujutab siin endast alternatiivsuse huvitavat „tühja” osahulka: valida status quo asemel ennustamatu tähendab valida alternatiivsus kui niisugune, mis ometi ei sisalda ühtegi selgepiirilist, konkreetset alternatiivi. Ei saa eitada, et niisugune valik on suurema utoopilise potentsiaaliga – ent samamoodi nagu postapokalüpsis kinolinal, kujutab see endast utoopilisust kõige kokkutõmbunumal kujul.

Neeme:
Jah, sellelesamale ennustamatuse veetlusele viitas Michael Moore juba enne valimisi, kui ta kuulutas Trumpi võitu mitte põhjusel, et valijad nõustuksid temaga või et ta meeldiks neile, vaid lihtsalt seetõttu, et nad saavad teda valida. See on omamoodi absurdne valik, eksistentsiaalne tegu, mis näib pakkuvat ennast välja kui ainus, mida valijal on üldse võimalik teha, et asjade korda sekkuda ja oma iha utoopia järele rahuldada; et tunda ennast ka osalisena selles vaatemänguühiskonnas, mida muidu passiivselt jälgitakse. Siin tuleb muidugi eristada, et suur osa Trumpi valijatest ei valinud kindlasti ennustamatu kui sellise poolt, vaid mitmete ebakindluste ja hirmude tõttu just teatud nostalgilise lubaduse poolt (mis koondub loosungis „Make America Great Again!”), isegi kui see kujutas endas nostalgiat asjade vastu, mida pole lubatud kujul kunagi eksisteerinud või kogetud. Kuid utoopilise unistamise seisukohast on kõige „huvitavamad” just need Trumpi valijad, kes sellele profiilile ei vasta; need, kellel pole põhjust tunda end ebakindlalt, kes on haritud, rikkad, elavad linnades jne, kuid kes „sellest hoolimata” valisid Trumpi.

Just siin muutub asjakohaseks üks teine Jamesoni sedastus, et praeguses ajaloolises olukorras ei tuleks hinnata utoopilist teksti või tegevust mitte niivõrd mõne täielikult väljajoonistatud programmi tugevuse või teostatavuse põhjal, vaid võime järgi inspireerida uusi tekste või tegevusi, mis utoopilisele unistamisele üldse mingi kestvuse tagaksid. Samamoodi inspireeris Trump valikuvõimalusena teatud osa just mitte ühe või teise lubaduse, vaid veenvusega, mida see andis utoopilise unistamise kestvusele, mida Clinton sellisel kujul ei taganud või inspireerinud. Tervele hulgale valijatele ei läinud korda realistlikud parendusettepanekud, isegi kui nende sisuga võidi suuresti nõustuda, sest see mõjus liiga praeguse olukorra n-ö peenhäälestusena, kui laenata üks sõna meie kohalikust kontekstist. Ma ei taha loomulikult taandada Trumpi valimist ainuüksi kujutlusvõime kriisi kompenseerimisele, vaid osutada, et seda valikut on võimalik näha muu hulgas selle kriisi ühe sümptomina.

Jaak:
Sellele suurele hulgale, kes ei valinud Trumpi status quo ennustamatu muutmise pärast, apelleeris Trump tõepoolest nostalgilise kujutelmaga kaotatud Kuldajastust. Kuid selline nostalgia on läbinisti presentistliku, ajalootunnetuseta ajastu nostalgia – asjade vastu, mida pole kunagi ise kogetud, asjade vastu, mida sünnitab kujutelma enese tekitatud afekt. Sellest vaatenurgast tasub lugeda värske pilguga üle Marshall McLuhani kunagine kuulus essee „Meedium ongi sõnum”[2] – pole kahtlust, et Trumpi meeskond suutis arvestada adekvaatsemalt parasjagu dominantse meediumi sotsiaalsete tagajärgedega. Olukorras, kus avalikkus (ning seega ka valimisvõitluse lahingutanner) on kolinud suuresti virtuaalplatvormidele ja sotsiaalmeediasse, osutuvad määravaks nende platvormide ilmsed põhiparameetrid: sõnumi lühidus (mis muundab pikad ja hoolikalt põhjendatud arutluskäigud otsekui otstarbetuks targutamiseks), sõnumite meeletu ületulv (mis viib nende vastuvõtu üha enam afektiivsele tasandile), sõnumi ajutisus ja unustatavus (mis haagib sõnumi funktsiooni lahti selle tõeväärtusest). Vähemalt praegu tundub, et tulevik (isegi kui me räägime piltlikult öeldes järgmisest viiest minutist) toob kaasa nende tendentside süvenemise. Igasuguste vähegi hõlmavamate plaanide teostamiseks tuleb neisse süveneda ja nendel põhinevat afektiivset vooluringi tundma õppida. Teisalt on mul tunne, et need on sedavõrd äsjased nähtused, et pole kindel, kas nende kirjeldamiseks leidub (veel) täienisti adekvaatset keelt.

Neeme:
Siin kerkib selgelt esile see, mida tavatsetakse nimetada postfaktuaalseks olukorraks. Postfaktuaalsusest kõneldes leidub alati mingi hulk inimesi, kes väidab, et see on sisutu mõiste, alati on tõde teadlikult moonutatud, valetatud jne, aga sellega juhitakse tähelepanu küsimuse tuumalt eemale. Küsimus ei ole selles, et varem ei oleks valetatud, vaid selles, et postfaktuaalses olukorras ei asetu tõde enam väärtuste hierarhias kõige kõrgemale kohale. Valeväiteid on alati olnud, aga pärast selgete faktide esitamist pole sellel valel olnud demokraatlikus ühiskondlikus debatis võimalust. Postfaktuaalses olukorras säilib valeväitel ülesehitav roll aga ka pärast faktide ilmsiks tulekut. Asi ei ole selles, et valeväiteid esitav osapool ei saaks lihtsalt asjast aru või ei usuks fakte. See osapool küll usub fakte, kuid otsustab neid teadlikult mitte arvestada – esitatava positsiooni kestvus, koherentsus ja jätkuvus asetuvad väärtuste hierarhias „tõest” lihtsalt kõrgemale, „tõe” sekkumine tekitaks sellesse ebaökonoomset müra, nii et püha sõnum, mille edastamine on esmane, kaotaks sellega oma funktsionaalsuses. Postfakt ei püüagi tõele pretendeerida või seda simuleerida. Trump säutsub Twitteris, et kliimamuutuse kontseptsioon on hiinlaste vandenõu, ning selle väite relevantsus ei tulene kuidagi faktidest, vaid selle afektiivsest kasutegurist Trumpi majandust kirjeldava narratiivi kontekstis. Eesmärk pühitseb siin igal juhul abinõu.

Jaak:
Nii leiamegi ennast olukorrast, kus suured ja hõlmavad kollektiivsed utoopilised programmid mõjuvad läbinisti teostamatute ja naiivsetena, samas kui individuaalne tajuruum on taandatud keha pelgale afektiivsele olevikule. Narratiivi jätkuvus, millest räägid, pole kujutlusvõime kriisi tõttu kuigi kaugele tulevikku suunatud. Ülekiirendatud kultuuriruumis tahetakse utoopilist energiat kärsitult ellu maandada – paremat sotsiaalmajanduslikku korda tahetakse kauge väljamõeldud saare asemel näha toimimas kohe siin ja praegu, reaalsel, igapäevasel, ajaloolisel mandril. Sestap ei ole üleüldised realismistumise ilmingud, mida võib praeguse aja kunstiloomes (ja iseäranis ühiskonnakriitilisemas teadusulmes) täheldada, ainuüksi utoopilise kujutlusvõime ahenemise sümptom. Parasjagu käesolevate vahendite ja võimaluste põhjalik avastamine on ühtlasi ka ainus viis, kuidas endale laiapõhjalisem ja kaugemale ulatuv tulevik üldse „välja rääkida”.

Neeme:
Ma tulen selle juurde veel hiljem tagasi, aga tõepoolest, too realismistumine ärgitab otsima utoopilisi impulsse mujalt kui põhimõtteliselt teistsugusest, soosib nende otsimist igapäevasituatsioonidest. Michel Houellebecqi viimane romaan „Alistumine” kui tulevikukirjutus – selle tegevus toimub markeeritult 2022. aastal – võiks olla selle ilmekas näide. Tulevikuline ühiskonnakorraldus ilmneb selles raamatus kaugeleulatuvate, läbivate ja radikaalsete muudatuste (à la „Hea uus ilm”) asemel täiesti fragmentaarsete, olevikuliste ja praktiliste pisidetailide tasandil. Peategelane märkab neid igapäevastes praktikates: kaubanduskeskuses on suletud mõni pood, pisimuutused kaubavalikus, riietuses jne. Peale dateeringu ei kanna jutustus mingeid eksplitsiitseid näiteid selle kohta, et tegutsetakse tulevikus (enamasti tähistavad seda kõiksugu tehnoloogilised vidinad), siin on üksnes teisendused olemasolevate ühiskondlike suhete raames. Just sellest nüansist tuleneb ka romaani kurikuulsus: osa romaani lugejatest tunneb, et kehtivatesse ühiskondlikesse suhetesse kriitiliselt suhtumise asemel püüab see juba ise muutust kehastada ja ette kuulutada, et tema utoopiline potentsiaal tungib käesolevasse hetke, tuleb liiga lähedale, ärgitab midagi sümboolse tasandi asemel reaalses. Ja see võngub vastu lugeja ühiskondlikus afektikontuuris. Selline lugemine lahterdab teose kiiresti hoiatus- või ähvardusromaaniks, mis tähendab muidugi selle vaesestamist, utoopilise potentsiaali taandamist ja mahalaadimist olevikku.

Foto: Priit Mürk

Jaak:
Houellebecq pakub kujutlusvõimet virgutava visiooni moslemiliidu ja sotsialistide koalitsioonist 2022. aasta Prantsusmaal. Iseäranis huvitav on siin peategelase vaade kujutatavale tulevikuolukorrale ning just too spetsiifiline viis, kuidas tulevik on lugejani toodud, millest sa juba rääkisid. See, kas Houellebecqi tulevikuvisioon on realistlikult usutav, kas see lugejale meeldib või kas see võiks kunagi ka kätte jõuda, on absoluutselt teisejärguline. Ka ulmekirjandusel on tuleviku „ennustamisel” kurikuulsalt vilets track record. Ent tuleb tõepoolest tähele panna, et „Alistumine” ei ole ulmekirjandus. See on võib-olla esimene sedavõrd laia kõlapinnaga tõend selle kohta, et läbinisti presentistlikul ajastul ei pruugi ulmekirjandus ja tulevikukirjandus olla üks ja seesama asi.

Kui tulevik ei kujuta endast kujutlusvõimes enam radikaalse tähendusliku erinevuse välja (nagu nullindate ulmekirjanduslikes aruteludes tihtipeale tõdeti), siis pole ka hädavajalikku tarvidust seda teaduslik-tehniliselt niisugusena markeerida. Presentistliku ajastu olevik (ja tulevik) on kasutajasõbralik umbes samamoodi, nagu praeguse aja nutitelefonid ja sülearvutid on kasutajasõbralikud, aga kunagised terve toa või angaarisuurused kompuutrid polnud – viimastega töötamiseks tuli nende sisemisi toimemehhanisme, nende „personaalset hingeelu” põhjalikult tunda. Siit ka võib-olla banaalsevõitu moraal: selleks et tulevik kehtestuks taas tähendusliku erinevuse väljana, tuleb „oleviku kasutamise” kõrval kannatlikumalt uurida ka kujutlusvõime olevikulisi võimalusi ja piiranguid.

Neeme:
Need piirangud tulevikku ettehaaravale kujutlusvõimele seab nüüdisaja ühiskondlik, tehnoloogiline ja kultuuriline kontuur. Neoliberaalne majandusmudel soosib mugavat, riskivaba käitumist, millelt oodatakse radikaalse erinevuse asemel paindlikkust (üldiselt kulude kokkuhoiu eesmärgil) ning mis kõige ilmsemalt avaldub näiteks vanade äraproovitud lahenduste taaskasutamises, piisab sellest, kui mõelda siinkohal vanade filmide remake’ide plahvatusele või järgede tegemisele edukaks osutunud kassahittidele. Teisenenud tootmis- ja tarbimistingimused, turuloogika ja tarbimisküünika toovad paraku kaasa selle, et kultuuri ohustab tarbekaubastumine, ärilised ja sotsiokultuurilised aspektid muutuvad lahutamatuks.

Paindliku akumulatsiooni maailmale (David Harvey mõiste) vastavad digitaalse tehnoloogia eripärad, mis on loonud varasemast hoopis teist laadi võimalused kogemuse tootmiseks ja väljendamiseks. Digitaalne tehnoloogia võimaldab esitada ja moduleerida kujutisi, ilma et peaks pakkuma neile mingit eeleksisteerivat ruumistruktuuri (sellest on tänapäeval kirjutanud näiteks Steven Shaviro[3]), mis omakorda ärgitab kogemuse kohesust, selle asemel et seda hoolikalt „arendada”, nii nagu ilmutatakse fotot valgustundlikule paberile.

Ja lõpuks, need iseärasused kajastuvad viimase paari aastakümne jooksul toimunud muutustes avaliku ja eraelu olemuses, mida ilmestab hästi tõsielumeelelahutuse puhang alates sajandivahetusest (seda analüüsib tõsielutelevisiooni ja dokumentalistika näitel näiteks John Corner[4]). Osaluskultuur on korraga nii sümptomaatiline kui ka produktiivne. Sümptomaatiline selles mõttes, et see esitab afekti tasandil ühiskondlikes protsessides toimuvat, aga produktiivne selles mõttes, et see ei representeeri kriitiliselt neid protsesse, vaid neis oma spetsiifilisel moel osaledes alles kujundabki neid. See paradoksaalsus tuletab meelde esimest Terminaatori-filmi, kus John Connor saadab Kyle Reese’i tulevikust olevikku, et too kaitseks tema ema Terminaatori tapamissiooni eest, kuid alles selle kohtumise tulemusel Sarah Connoriga osutub Kyle John Connori isaks. Osaluskultuuri puhul tekib sarnane vooluring, mis ei siruta enesest väljapoole, vaid on eneseküllane.

Kõige selle tulemusel on toimunud nihe kultuuripubliku kognitiivse ja afektiivse pühendumise laiemal tasandil, mille põhjustavad keerulised ümberpaiknemised ühiskondlike teadmiste ja emotsionaalsete kogemuste jõujoontes. Selle uue afektiivse korra tingimustele vastab tundestruktuur, mida iseloomustab väljakujundatud emotsioonide asemel tunnete püsimatus – kogemuse „kohesus”, mis tekitab korraga mulje äärmuslikust intiimsusest (tõsielutegelaste pihtimushetked) ja erakordsest, külmast ja esemestavast distantsist („tõsielusituatsioonide” täielik kunstlikkus ja formaadipõhisus).

Jaak:
Muljet selle kohta, et „kogemuse kohesuseni” intensiivistunud kultuuritegelikkus mõjub ühtaegu nii läbinisti enesestmõistetavalt kui ka äärmuseni võõritavalt, peegeldab kunstilise väljenduse tasandil ilmekalt realismi ja teadusulme nüüdisaegne lähendatus ja sellega seonduvad teisenemised nüüdisaegsetes žanrisüsteemides. Paljud peavoolu autorid – Margaret Atwood, David Mitchell, Don DeLillo jne – kasutavad oma ühiskonnakriitiliste sõnumite edastamiseks üha enam teadusulmelisi motiive ja troope. Mitmed filmid ja telesarjad, mis veel paar aastakümmet tagasi oleksid suure tunnetusliku kindlusega kuulunud teadusulme pärusmaale (Spike Jonze’i „Temake” („Her”), Alfonso Cuaróni „Gravitatsioon” („Gravity”), Sam Esmaili telesari „Mr. Robot”, Charlie Brookeri „Black Mirror”), mõjuvad nii temaatilistelt motiividelt kui ka esteetiliselt teostuselt peaaegu realistlikult.

Veel enam, mitmed prominentsed ulmekirjanikud (William Gibson, Neal Stephenson) lõpetasid uue sajandi esimesel kümnendil ajutiselt tulevikuvisioonide esilemanamise ning hakkasid kirjutama täienisti igapäevaseid, olevikulisi, ent ometi otsekui teadusulmeliselt võõritavaid romaane. Ning leidub näiteid, mille puhul seda ei tehtud esmajoones kujutlusvõimelisest surutisest (nagu Gibson kunagi avalikult tunnistas), vaid pigem kiireloomulisest hädavajadusest. Nii kirjeldab Kim Stanley Robinsoni „Science in the Capitali” triloogia (2004–2007) väga üksikasjalikult Ameerika Ühendriikide teadusfondi teadlaste kollektiivseid püüdlusi seista silmitsi üha pakilisema globaalse kliimakriisiga. Kokku tuhande viiesaja leheküljeline eritlus uurib olukorda, kus teadlaste pikaajalised plaanid satuvad ränka kontrasti lühiajaliste korporatiivsete kasumihuvide ja poliitikute nelja-aastase valimistsükliga. Neid tingimusi kaardistatakse peaaegu tolstoilikes proportsioonides (veel üks osutus realismile): kümneid lehekülgi teadusprojektide eelretsenseerimise kirjeldusi; kümneid lehekülgi õigete teadlaste palkamisega seonduvate läbirääkimiste kirjeldusi; kümneid lehekülgi teadlaste, poliitikute ja lobitöötajate omavaheliste läbirääkimiste kirjeldusi; sadu lehekülgi inimeste igapäevaste tegevuste kirjeldusi mõne konkreetse katastroofi, lokaalsema üleujutuse või väga külma talve tingimustes. Paljud lugejad on (õigustatult) kurtnud, et niisugust eritlust on kirjanduslikus mõttes lihtsalt igav lugeda. Aga Robinson saavutab triloogia jooksul õigupoolest huvitavalt palju.

Esiteks ei kujuta katastroofiolukord siin endast tulevikulist dekoratsiooni, mille põhjalt saab distantsilt jutustada atraktiivseid, maailma päästvaid kangelaslugusid, vaid täiesti igapäevast olukorda, millega tuleb realistlikult rinda pista (ning mida sunnitakse lugemise käigus vahetult „läbi elama”). Teiseks seob Robinson üksikud kliimakatastroofid (üleujutused või rängad külmalained), mida poliitilises retoorikas on lihtne isoleerida kui „juhuslikke intsidente”, otsustavalt neid põhistava aeglase ja kõikehõlmava ökokriisiga, mis paljastub ühtlasi kapitalismi toimemehhanismide paratamatu tulemina. Triloogia aeglus ja pikkus on huvitavas vormilises vastavuses kliimakriisi enese aegluse ja hõlmamatusega – kuni piirini, kus tekib kiusatus väita, et võib-olla on romaanivormi representatsiooniline suutlikkus leidnud endale kliimakriisi kujul tõeliselt väärilise proovikivi. Utoopia on valatud selles triloogias ümber ebatõenäoliste edulootustega pragmaatilise protsessi vormi. Utoopilisena mõjub siin realistlik võitlus selle nimel, et meil üleüldse oleks mingisugune tulevik – tulevik pelga ajalise jätkuvuse, mitte mingisuguse spetsiifilise sisu mõttes.

Neeme:
Seda me näeme kusjuures väga hästi ka Denis Villeneuve’i hiljutises filmis „Saabumine” („Arrival”). Tulevik on esitatud siin pelga ajalise võimalikkuse vormis, mille kohta me ei saa mingisugust sisulist viidet peale selle, et 3000 aasta pärast on tulnukatel meid millegipärast vaja. Ja selleks, et too kujuteldamatu 3000 aasta pärast saabuv tulevik oleks üleüldse võimalik, tuleb meil olevikus maailmas valitsevad erimeelsused ületada – mis selles filmis ületati küll üsna deus ex machina stiilis. Tuleviku võimalikkus esineb siin kingituse kujul, mille me tulnukatelt omaenda eksistentsi jätkamiseks saame ja mis kujutab endast lõppeks elementaarset empaatiat, mis on igasuguse inimkommunikatsiooni aluseks. Selle avastuse valguses ütleb „Saabumine” meile, et tulevik ise, või nagu sa ütlesid, tulevik kui jätkuvus, on kingitus, mis on täiesti ennustamatu ning mis isegi siis, kui me teame, mis juhtuma hakkab (nagu seda teab filmi peategelane Louise Banks), säilitab oma saabumises neitsilikkuse ja esmakordsuse.

Seejuures tuleb märkida, et Villeneuve’i järgmine film „Blade Runner 2049” peaks pakkuma meile vastukaaluks just traditsioonilisemat representatsioonilist tulevikukujutlust. Siiski tekib kahtlus, et see kujutlus kannab liigselt seda järgedele suunatud, mugava neoliberalistliku kultuurimudeli pitserit, millest rääkisin eespool ning mis allutab ja taandab selle tuleviku liigselt nostalgiale 1982. aasta originaalfilmis esitatud kujutluste järele (väga mastaapselt lasi sellel nostalgial liugu „Tähtede sõja” („Star Wars”) VII osa, mis oli suuresti konstrueeritud sellisele „nagu päris” tundele algse triloogia suhtes).

Jaak:
„Saabumine” värskendab üht teadusulme keskset troopi, milleks on kohtumine võõraga. Lisaks sellele, et läbirääkimine võõraga on praeguses ajaloolises olukorras väga aktuaalne teema, on see troop kandnud alati utoopilist potentsiaali – võõraga kohtumise motiiv on otsekui katselabor, kus testitakse kõige puhastatumal kujul kujutlusvõimelist suutlikkust olemasolevast üldse midagi erinevat ette kujutada. „Saabumine” rõhutab selle kohtumise juures minu arvates kaht momenti. Esiteks võimalust, et võõras ei pruugi tingimata olla midagi negatiivset ja halvaendelist, mille suhtes tuleks kohe asuda kompromissitule kaitsepositsioonile. Ent teise ja olulisemana sisendab film hüpoteesi, et inimkonna teaduslik leidlikkus ei pruugi olla proportsionaalses vastavuses tema sotsiaalse suutlikkusega tolle leidlikkuse tagajärgede ohjamisel. Nii suudavad Lääne teadlased teaduslikult hermeetilises keskkonnas õppida küll paari kuuga selgeks täienisti maaväliste tulnukate keele, ent avastavad samal ajal, et Lääne ühiskond üldiselt pole suutnud juba tükk aega näiteks hiinlastega ühist keelt leida. Tulnukate kingitus inimkonnale on sellest vaatenurgast lihtsalt teadmine, et teadusliku leidlikkuse ja sotsiaaldiplomaatilise võimekuse vahel peaks valitsema suurem tasakaal.

Ent tänapäeval leidub ka mõttesuundi, mis püüavad kujutlusvõime kriisi just teadusliku leidlikkuse intensiivistamise kaudu ületada. Niisugune on näiteks nn aktseleratsionism, mida Marek Tamm on kirjeldanud kui „liikumist, mis näeb kapitalismi ületamist selle forsseeritud (tehnoloogilises) arendamises ja kiirendamises”. Kui aktseleratsionismi „vasak pool” näeb intensiivistamise ja ülekiirendamise kulminatsioonina eelkõige radikaalset sotsiaalmajanduslikku struktuurimuutust, siis „parema poole” jaoks tähendab see progresseerumist tehnoloogilise singulaarsuse ja tehisintellekti suunas. Mõlema mõttesuuna horisondil on seega teatav radikaalse ennustamatuse perspektiiv ning mõlemad lähtuvad eeldusest, et kui olemasoleva kõrvale pole parasjagu võimalik midagi radikaalselt erinevat tuletada, siis on ainus võimalus juba käimasolevaid tendentse kriitilise massini intensiivistada.

Neeme:
Niisiis võib kokkuvõttes järeldada, et too alguses mainitud kujutlusvõime kriisi mõiste on tegelikult eksitav. Tegu pole kriisiga selles mõttes, et kujutlusvõime oleks maailmast kuidagi otsa saanud. Tuleb õppida nägema, kuhu see praeguses ajas on kanaliseeritud – kus ja mil viisil üritatakse ületada neid takistusi, mis pärsivad kaugeleulatuvaid ühiskondlike muutuste visioone. Ja enim kõlapinda leiab see teatud praeguste ühiskondlike või tehnosotsiaalsete lahenduste laiendamises, süvendamises, perspektiivi kohendamises, kiirendamises (osa nüüdisaegsest aktseleratsionismist võtabki oma lähtepunktiks Deleuze’i ja Guattari deterritorialiseerimise idee). Seoses paljude teaduslike avastuste jõudmisega argiteadvusse väga mitmel rindel tundub, et juba olevikus on niivõrd paljusse tungimata, et polegi vajalik unistusi tulevikku projitseerida. Tundub, et varem tajuti maailmapilti rohkem tervikuna ja tulevikukirjutus kujutas endast üht viisi sellest tervikust väljapoole astuda. Tänapäeval tajutakse maailma aga sedavõrd killustatu ja paljusena, et utoopilise kire rahuldamiseks piisab „rännakutest” olemasolevate struktuuride piires. Küsimus pole niisiis selles, et utoopilise kujutlemise anum oleks tühjaks jooksnud või taandunud üksnes sedalaadi realistlikke tingimusi mittearvestava ning ajalooliselt enamasti ebakriitilise fantasy valda (on selge tunnetuslik erinevus „Tähtedevahelise” („Interstellar”) ja „Doktor Strange’i” ussiaukude vahel). See tähendab, et ühiskondlik utoopia väljendub kohtades, kus see praeguses situatsioonis saab üldse olla mõjus, enamasti mikrosotsiaalsetes narratiivides. The future is now! Või „tulevik on tunni aja pärast”, nagu J.M.K.E. laulis juba 1993. aastal.


[1] Velmet, Aro 2016. Donald Trump ja poliitika tagasitulek. – Sirp, 25.11, lk 3. Minu rõhutus – N.L.
[2] Vt McLuhan, Marshall 2011. Meedium ongi sõnum. – Vikerkaar, nr 7–8, lk 52–68.
[3] Vt Shaviro, Steven 2010. Post Cinematic Affect. Winchester: O-Books.
[4] Corner, John 2002. Performing the Real: Documentary Diversions. – Television and New Media, vol. 3 (3), lk 255–269.

Foto esilehel: Priit Mürk