Modereerisin Tallinn Music Weekil paneeli, milles osalesid Amsterdami endine öölinnapea Mirik Milan, Thbilisi plaadifirma Bassiani Records juht Makuna Berkatsashvili, Moskva plaadifirma Gost Zvuk ja Nauka I Iskusstvo projektiruumi eestvedaja Ildar Zaynetdinov ning Belgradi ööklubi Drugstore kunstiline juht Dragana Dobrić.
Kõik nad ajavad oma linnades väga sarnast asja, milleks on vaba ja turvalise keskkonna loomine inimestele, kelle jaoks pidu on püha energiaga aeg ja koht; üks väheseid momente, mil on võimalik end vabalt tunda ning oma eksistentsi pidev õigustamine korraks pausile panna.
Sellest, mida see lause täpselt tähendab, saavad aru ainult need, kes reaalselt poliitiliselt ja ühiskondlikult hirmsas olukorras viibivad. Õnneks ei kuulu nende hulka mina, ilmselt ka mitte sina ja kindlasti mitte Mirik Milan, kes soovitas toimunud vestlusringis sinisilmselt kaaspanelistidel oma kohaliku võimuga sama laua taha istuda ning öösel toimuva positiivsetest ja revolutsioonilistest külgedest rääkida.
Aga revolutsiooni teevad need inimesed ning nende tiimid (enesele teadmata) küll ja sellest saab aru igaüks, kes Moskvas, Thbilisis, Belgradis või Kiievis peole läheb. Nendes linnades ja riikides ei käida (ainult seetõttu) väljas, et iseennast näidata või teisi vaadata, vaid seda tehakse põhjusel, et klubid ja illegaalsed peopaigad on vähesed kohad enese väljendamiseks intelligentsetele, andekatele, oma riigi iganenud tõekspidamiste käes vaevlevatele noortele.
Bassiani eestvedajad juhivad Thbilisis maailmatasemel tantsuklubi ja plaadifirmat ning on jõudnud oma tegevusega iga teadliku techno-kuulaja teadvusesse. Ise nimetavad nad end aga ennekõike koosluseks, mis töötab sotsiaalselt normaalse olukorra ja inimlikkuse nimel.
Nende tegevus ei lõppe pärast nädalavahetust piletikassa lugemisega, vaid jätkub tänavatel geiõiguste ning narkopoliitika reformi nõudmisega.
Umbes sama toimub Kiievis, kus kuulus Cxema-nimeline reivisari on loonud tuhandetele ukraina noortele võimaluse tulla kokku sarnaselt mõtlevate inimestega. Ja seda keskkonnas, mis on väga erinev igapäevaselt tänavatel toimuvast. Kes on kunagi mõnele nimetatud või sarnasele sündmusele sattunud, võib ilmselt kinnitada, et sealne energia on ainulaadne ja väga siiras. On tunda, et tantsupõrandal püütakse unustada ja elada välja vaesust, poliitiliselt võimatut olukorda ning hirmu tuleviku ees.
Need skeened on tekkinud ilmselgelt poliitiliste ja ühiskondlike jamade tagajärjel ning on ainult paar näidet kümne sarnase hulgas. Sellest kõigest sünnib ka väga palju head kunsti ja muusikat. Paraku ei saa öelda sama turvaliste heaoluühiskondade kohta, kust tuleb muidugi samuti nauditavat loomingut, kuid tihti on see ebasiiras ja rahalõhnaline. Ka Mirik Milan tõdes, et Amsterdami suurim probleem on üksluine, igav, korduv ja vaikselt hääbuv põrandaalune skeene.
Ka seekord jääb õhku mitu küsimust. Kuidas siis teha nii, et elujärg paraneks, kuid klubikultuur püsiks elujõuline, siiras ja omanäoline? Või kas pärast enda vabaks pidutsemist tulebki hakata mõtlema sellele, kuidas kätte saadud vabadust võimalikult hästi hoida?
Natalie Mets töötab kohalike armastatud butiik-muusikafestivalide Mägede Hääl ja Kalana Saund heaks, lööb kaasa iduettevõtetele suunatud sihtasutuses Garage48 ning on veebiraadio IDA üks kaasasutajaid.
