Ajal, mil klubikultuur on Ida-Euroopa pealinnade alternatiivsetes peostaapides heas mõttes tagajalgadele tõusnud ning meelitab turiste ja DJsid kõikjalt üle maailma, uurime, kuidas suhestuvad revolutsiooniliste meeleoludega tantsumuusikakantsid Eestis.

Hetki Tallinna ööelust. Foto: Marta Vaarik

Viimased aastad on Tallinnas ja Tartus nii sünnitanud kui ka viinud hingusele mitmeid tänuväärseid klubisid. Ei kao me mälestustest ei Kink Konk, Ulme ega hiljem tumedate techno-nootidega samas kohas tegutsenud ASUM. Samas meelitavad meid nädalavahetuseti endiselt enda rüppe näiteks sellised kohad nagu Lekker, EKKMi Kohvik ja Tallinna skeene noorim kasvandik Helikopter. Detsembris alustas paar korda aastas toimuv peosari ISOLA, mis tõi Heliose kinno elektroonilise muusika suurnime Abdulla Rashimi, 2016. aastal startinud Club Felicity kompab üldisest techno ja house’i poole kaldu olevast rajast eemal seisvaid avangardse klubimuusika ja rnb seguseid laineid ning peosarjaga LIIN on jõudmas auditooriumi kõrvadesse ka innovaatilisemad räpituuled.

Novembris sadas kõigile elektroonilise muusika austajatele kaela uudis, et Rootsist alustanud Into the Valley istutab oma festivali ühe haru sel aastal Tallinna lähedal asuvasse Rummu karjääri, mille line up’is on elektroonilise muusika ajalukku raiutud Marcel Dettmann, The Black Madonna, Ricardo Villalobos, Jeff Mills, Dixon ja paljud teised, kes oma jalga varem Eestimaa pinnale pole tõstnud. „Poleks eales uskunud, et võiks kunagi Vasalemma vallas Jeff Millsi näha ja kuulata,” kirjutas Von Krahli muusikaprogrammi juht ning peosarja AUX korraldaja Mark Stukis oma Facebooki seinal festivalile Into the Valley viidates. Arvestades välismaiste külastajate imetlusest ahhetavaid ja ohhetavaid kommentaare Rummu karjääri kohta, tundub, et sellest festivalist võib saada ka terve Eesti peoskeene jaoks murdepunkt, et enda märk kaardile jätta.

Kuigi meie peokultuuri sfäärid muutuvad üha mitmekihilisemaks, ei kohta meie klubisid just tihti nimekirjades stiilis „TOP 10 klubi, mida „Uues Idas” külastada”. Nüüd, kus aga võõrad silmad on suurüritusega seoses siiapoole suunatud, võiks antud momenti ära kasutada ning oma „tööriistakasti” välja laduda. Ent kas oleme selleks ka tegelikult valmis ning mida on meil välismaisele publikule pakkuda?

Vundament on valatud

Uurides kohalikelt klubiomanikelt ja promootoritelt, mida nad arvavad siinse klubimaastiku praegusest seisust, jagunevad arvamused kaheks. Peosarja Off-Kilter korraldaja Lauri Lemberi sõnul on talle jäänud senise reisikogemuse põhjal mulje, et arvestades meie pidude ja piiratud pidutsejate hulka ning Eestit väisavate tippklassi artistide suurt valikut, võib tegemist olla ühe kõige kõrgema ja kvaliteetsema pidude ja pidutsejate suhtarvuga linnaga.

Luke ja Madleen Teetsov-Faulkner, kes on äratanud ellu Helikopteri-nimelise peokoha, lisavad, et kuigi arenguruumi on alati, tundub, et liigutakse õiges suunas, peale on kasvamas uusi noori, kes tuleviku suhtes lootust annavad, ning kindlasti on ruumi uutele kohtadele ja vajadust nende järele.

Lekkeri vedajad mainivad seevastu, et igatsevad just pealekasvavat põlvkonda, sest korraldajana on neile silma jäänud, et erinevalt ajast, mil sai ise 16-aastaselt Mutant Discole trügitud, alaealisi enam naljalt järjekorrast ei leia. „Võimalik, et turvamehed teevad liiga head tööd, aga praegu tundub, et noored vist ei viitsi enam eriti väljas sotsialiseerumas käia, vaid youtube’ivad hoopis,” ütlevad nad.

Meie klubisid ei kohta just tihti nimekirjades stiilis „TOP 10 klubi, mida „Uues Idas” külastada”. Nüüd, kus aga võõrad silmad on suurüritusega seoses siiapoole suunatud, võiks antud momenti ära kasutada ning oma „tööriistakasti” välja laduda.

Tartus pesitseva, kuid aeg-ajalt Tallinnassegi haake tegeva peosarja SÜNK ellukutsuja Paul Lepasson arvab, et olemas on tore baas, millelt alustada, ning tähtsal kohal on ka mitmed põnevad üritused väljaspool Tallinna ja Tartut, näiteks salafestivalid ja loodusreivid.

Techno-ürituste sarja Mürk peakorraldaja Hugo Murutar lisab, et inimesed on erinevatest žanritest ja klubikultuuridest palju teadlikumad ning see on toonud kaasa ka tõsisema arengu nii inimeste maitses kui ka klubides endas. „Lisaks kõigele sellele on see tekitanud retsilt uusi kohalikke DJsid, artiste jms. See on ju ainult positiivne ja väga oluline protsess tuleviku seisukohalt. Tahaks loota, et see pole lihtsalt järjekordne mull, mis lõhki läheb.”

Küünarnukitunne ja rahahädad

Kuigi mitmekesisust ning pea igal nädalal Eestit külastavaid välismaa DJsid tõstavad esile pea kõik korraldajad, koorub välja tõsiasi, et peol ei käida muusika, vaid pigem kangema kraami pärast, üritusi on kaugelt liiga palju ja inimesi vähe ning muidugi laiutavad ka eelarves augud.

Üritustesarja Välk korraldaja ning suvel Punase Majaga ametis olnud Madis Ligema selgitab: „Vaatamata mitmetele pingutustele paistab mulle, et klubikultuur – nii nagu me seda kümme, kakskümmend aastat tagasi nägime – on tänapäeval üsna kurvas seisus. Ühelt poolt räägime selliste alternatiivsete kohtade ja klubide puudusest, kus saaks teha oma „sündmust”, teisalt rahvastiku normaalse demograafilise languse tõttu tekkinud madalseisust, mistõttu polegi neid inimesi, kes klubidesse tuleksid.” Lisaks märgib Ligema, et tehnoloogiline revolutsioon, internet ja võimalus vaadata/kuulata oma lemmik-DJd kas või magamistoas on teinud oma töö. „Uus muusika jõuab otse inimesteni, korraga on kõik DJd,” viitab ta sellele, et klubide roll uue muusika ennustaja ning tutvustajana on jäänud minevikku. „Klubid ei ole muusikakohad. Vähesed lähevad sinna DJ või muusika pärast. Üldiselt on see seltskond, küünarnukitunne, soov end täis juua ja leida endale partner, voodikaaslane või lihtsalt nautida seltskonda. Alternatiivne klubikultuur on liikunud baaridesse, restoranidesse. Pigem käiakse kellelgi külas, kuulatakse muusikat.” Samas tõdeb ta, et aastal 2017 eksisteerib klubikultuur pigem väikestes kohtades: garaažides, pisikestes baarides, elutubades ja saunades. „Nii on võimalik täita ruum inimestega, ükskõik millises konditsioonis nad parasjagu ka ei ole. Vibez on alati hea ja külalised on valitud hästi.”

Möödunud aasta detsembris alustas Tallinnas peosari ISOLA, mis tõi Heliose kinno elektroonilise muusika suurnime Abdulla Rashimi. Pildil kohalikud techno-entusiastid Mihkel Maripuu ja Artur Lääts. Foto: Aleksander Kelpman

Ka promootor ning peosarja Öörahu korraldaja Natalie Mets, kes on näinud oma silmaga, kuidas liiguvad hammasrattad New Yorgi muusikamaailmas, arvab, et siinne klubikultuur on ülekülluses ja toodab rohkem, kui seedida jõutakse. „Enam-vähem samad inimesed kuulavad, mängivad ja pidutsevad ning kuna Tallinn ei ole välismaisele klubituristile populaarne sihtkoht, jäävad saalid tihti hõredaks ja promootorid miinusesse.”

Ligema nõustub: „Praegu on põhilised takistused ikkagi rahaliste kohustustega seonduvad. Lisaks on murettekitav EAÜ tegevus. Pärast seda, kui kontserdikorraldaja on ruumi leidnud, tehnikadiilid ja promo teinud, seljataga on pikk läbirääkimiste periood artistidega jne, lööb EAÜ tädi Külli letti meili sõnumiga: „Dai, nüüd 5% meile.” See 5% võib olla kontserdikorraldaja kogu kuu palk.”

„Maailmatasemel nimed küsivad oma settide eest selliseid summasid, et sul oleks vaja peole vähemalt mõndasada inimest, et omadega nulli tulla. Kogemus aga näitab, et seda numbrit on Tallinnas väga raske saavutada. Kui tood up-and-coming-artisti, siis on klubis tühjus,” sekundeerib Mark Stukis.

Lisaks inimeste puudusele kummitavad siinseid üritusi teisedki probleemid. Peosarja Tunnel trio üks asjapulk ning artistinime Exit Safe Mode all tegutsev Margus Löve märgib näiteks, et üheks suurimaks kitsaskohaks alternatiivses klubikultuuris on peokohtade omanike ja promootorite vaheline perspektiivitu koostöö. „Promootori(te) pingutused ja püüdlused seoses üheks õhtuks keskmise või madalama infrastruktuuriga peopaiga tuunimisega saavad tihtipeale tasutud vaid tegemise rõõmuga. Ühe õhtu nimel aga ei jõua, pingutustest hoolimata, tegeleda kõigega, mis vajalik on. Lahendusena ootaksin ruumide omanikelt avaramat silma ja missioonitundlikumat lähenemist programmi koostamisel ning promootoritöö „tasustamisel”,” sõnab Löve.

Pidusid korraldav ning mõned aastad Kuru Plirri nimelise väikefestivali toimumisele kaasa aidanud Skeene Niidistik lisab: „Pisemates skeenedes on väga vähe koostööd ja juba n-ö etableerunud „korraldajad” ei otsi tihtipeale uuendusi, vaid muretsevad pigem saavutatud positsiooni pärast. Väikestes kohtades on monokultuurid väga lihtsad tekkima. Sarnased asjad toimuvad kaasaegses kunstis, milles peaks olema mõtestatust ja sõltumatust palju enam kui primitiivsemas tänavakultuuris. Aga nagu öeldud, ega taju nii kergelt ei muuda, selleks peab rohkem üle elama, või elama natuke aega sellest kohalikust kultuurist eemal.” Ka Murutar toob miinusena välja, et igaüks ajab üsna oma asja ning selle tulemusena jääb koostöö ripakile.

Robert Nikolajev Lekkerist lisab nimekirja logistilised põhjused, sest puuduliku lennuühenduse tõttu on välismaa artiste kallis Eestisse tuua.

Vabadus õitseb klubides

Pööran hetkeks pilgu lõuna poole ning uurin Leedus underground-klubikultuuri edendava ning tähelepanuväärset Sūpynėsi festivali korraldava koosluse minimal.lt juhtfiguurilt Nerijus Damashnilt, kuidas läheb samas vallas leedukatel, ning tuleb välja, et olukord on üsna sarnane. Damashni sõnul on skeene väike, kuid tugev, igale maitsele leidub midagi ning klubides troonib ülekaalukalt techno, mille vastu pole tal midagi, kuna see on miski, mille nimel on minimal.lt pea kümme aastat tööd teinud. Samas ta nendib, et peod on muutunud ühetaoliseks ning juurde oleks vaja rohkem live’e, omapäraseid etteasteid ning isikupärasemaid kontseptsioone. Lisaks toob temagi välja, et Lääne-Euroopa ning kohalikud palganumbrid on endiselt küllaltki erinevad, mis teeb välisartistide kohapeale kutsumise kalliks.

90ndate keskel veel põhimõtteliselt elektrita majandanud Thbilisist on saanud nüüdseks „Uue Ida” peopealinn, kust leiab muusikat põhimõtteliselt igale maitsele.

Kaardil kaugemale liikudes istun paariks tunniks maha Gruusiast Eestisse kolinud promootori Charchilaga, kes räägib, kuidas 90ndate keskel veel põhimõtteliselt elektrita majandanud Thbilisist on saanud nüüdseks „Uue Ida” peopealinn, kust leiab muusikat põhimõtteliselt igale maitsele. Olulist rolli alternatiivse klubikultuuri juurutamisel mängivad jalgpallistaadioni all asuv Bassiani (jah, seda võib nimetada Gruusia Berghainiks), mille residentideks trügivad tunnustatud DJd kõikjalt maailmast, või vanast kalarestoranist klubiks transformeerunud Mtkvarze. Charchila mainib, et taoliste klubide sünd on olnud paljuski tingitud vähemuste tagakiusamisest ning vajadusest leida alternatiivi koha kujul, kus oleks sõbralik ning vaba atmosfäär.

Gruusia, Ukraina ja Venemaa on heaks näiteks riikidest, kus klubiskeene on sirgunud suuresti vastukaaluks poliitilisele olukorrale. Narkoseadused on Gruusias näiteks nii karmid, et sind võidakse panna vangi kas või mõne milligrammi kanepi omamise eest, vähemused võitlevad oma õiguste nimel ning vabadus õitseb just klubides.

Ellen Vene, Lekkeri üks omanikest, arvab antud näiteid mainides, et Tallinnal on idabloki riikide moeklubide lainesse keeruline sobituda, kuna kontekst, milles need paiknevad, on täiesti teine. „Tallinnas on üsna mugav ja lubav õhkkond, protestimeelsust väga miski ei õhuta, see on üsna erinev sellest, mis toimub Kiievis või Thbilisis. Klubikultuuri juured on põimunud sügavalt erinevate kogukondadega ning kuigi Eestis ei ole tolerantsusega just suurepärased lood, siis Gruusias, Venemaal jm käib endiselt võitlus teatavate põhiõiguste eest. Selline olukord toob vabalt mõtlevad inimesed kokku sageli just tantsumuusikapaikadesse, mida looritab kõikelubav õhkkond. Usun, et välismeediale on nende klubide puhul huvitav just kontekst, selline väike revolutsiooni-vibe on ju väga põnev.”

Klubikultuur elab inimestes

Kuidas siis siinseid probleeme lahendada, Eesti peoturistidele magusamaks sihtkohaks muuta ning välised pilgud kodumaiste produtsentide poole suunata? Kuigi tundub, et niinimetatud öölinnapea ametikoha jaoks, mis omistati hiljuti Londoni ööelu kokkulappimiseks Amy Laméle ning mille ekvivalendid eksisteerivad lisaks veel Amsterdamis, Pariisis, Toulouse’is, Zürichis ja Berliinis, on Eesti veel lapsekingades, arvab Natalie Mets siiski, et Eestisse oleks vaja kedagi, kes jaksaks materjali koguda ja tõestada, et on olemas arvestatav turismigrupp, kelle tähelepanu ja raha on veel kätte saamata. Metsa arvates tuleks alustada kogu Tallinna kõrvalkultuuri muutmisest niivõrd atraktiivseks, et inimesed lähedalasuvatest Euroopa linnadest tahaks nädalavahetuseks siia sõita.

„Antud momendil sellest teemast rääkida on üliõige ja oluline. Mitmeid Londoni, New Yorgi jt sarnaste linnade klubisid ähvardab parasjagu lõpp ja kinnipanek nt kinnisvara erastamise ja turvalisuse (peamiselt narkootikumide väärtarvitamise) tõttu ning on ülitähtis, et valdkonna inimesed koguneksid ning seisaksid ühiselt oma õiguste eest. Sama võiks juhtuda Tallinnas – klubiomanikud koondugu, tehku paar võrdlevat uuringut ja nõudku linnalt tegevustoetust,” ütleb ta.

Skeene Niidistik viskab seevastu õhku järgmise mõtte: „Vahel on tunne, et äkki ei tohikski väga selliseid asju torkida. Pisikesed ja põnevad kohad ning sündmused leiavad ehk ise ja kiirustamata oma õige tee – näiteks väike ja huvitav MIM-projektipind. Mõningal määral lõimuvad külalisartistid kõikide eespool nimetatud korraldajate kaudu kohalikega, paari siinse label’i aktivism on samuti hindamatu. Ma usun, et mõni plaadipoodki on päris palju kohalikule skeenele n-ö kaasa aidanud (ilmunud on ju suures koguses huvitavaid vinüüle siinsete artistide loominguga). Üks asi, millesse Skeene Niidistik üleliia ei usu, on booking-agentuuride kaudu random kontserdiartistide book’imine. See on anonüümne ja tihti lihtsalt showbiz.”

Meie elav kõrvalkultuur võiks meelitada siia juba praegu turiste Skandinaaviast, kelle jaoks pakub siinne idaeuroopalikult vabameelne hingamine vabadust põhjanaabrite endi ülereguleeritud ööelust.

Ka Hurmet-Mihkel Ilus, kes seisab peosarja Still Out taga, lausub: „Meie kodumaa rahvas on õnneks uudishimulik ja rändab pigem ürituste vahel, mis tähendab, et suured klubid meil väga ei toimiks ja milleks seda üldse vaja olekski. Pigem sobivad väikesed hubased klubid, suvised festivalid ja suured ühekordsed siseüritused – need märgiksid meid kaardile.”

Kuigi tundub, et promootorite töö võib olla kohati üsna okkaline, kaalub selle üles külastajatelt saadav tagasiside. Paul Lepasson räägib, et elupõlised berliinlased on võrrelnud Tartu inimeste vibe’i tihti Berliiniga, sest valitseb vaba ja suva olek ning kõik saavad iseendaks olemisega tegeleda. Mark Stukis lisab omalt poolt, et kõik artistid, kelle ta on Eestisse toonud, on väga rahule jäänud ning meie klubikultuuri kiitnud: „Tihti isegi räägivad pärast pidu, et peaks suvel siia kolima…”

Teetsov-Faulknerite sõnul on tagasiside olnud uskumatult joovastav ning enamik artistidest tahab või on tulnud tagasi juba teist või kolmandat korda. „Nad naudivad inimesi, energiat, sõbralikkust ja korraldustiimi entusiastlikkust. Esinejatel on olnud vabadus ja inspiratsioon astuda välja oma mugavustsoonist ja ennast tõeliselt väljendada ning kohalik rahvas hindab ja võtab seda hästi vastu – olgu see siis end DJ-seti saatel segaseks tantsides või mosh pit’is bändi nautides.”

„Tagasiside on olnud positiivne ja seda kõike nende 2000 inimese pärast, kes meil siin on. Tallinn on palju silma ja kõrva jäänud, sest meie klubikultuur elab inimestes. Ja üldiselt, kui me kedagi välisartistidest book’ime, siis käib kuulsus sammukese võrra ees. Kõik juba teavad, et meil Tallinnas pole raha maksta, aga see-eest saab kõvasti pidutseda ja kohtab lahedat rahvast,” ütleb Ligema lõpetuseks.

Olgugi et me ei näe praegu veel klubide uste taga samalaadseid järjekordi nagu meie Ida-Euroopa vendade-õdede juures Kiievis või Thbilisis, võiks meie elav kõrvalkultuur meelitada siia juba praegu turiste Skandinaaviast, kelle jaoks pakub siinne idaeuroopalikult vabameelne hingamine vabadust põhjanaabrite endi ülereguleeritud ööelust. Loodetavasti ilmub varem või hiljem välja mõni tõsiseltvõetav öölinnapea kandidaat, kes suudaks nii seista kohalike klubide eest suhtluses ametnikega kui ka panna juba olemasoleva skeene kohta kõlakad liikvele väljaspool Eestit.