Argo Vals kirjutab oma uue, järjekorras teise kauamängiva tagakaanel, et albumil olevaid lugusid innustasid looma öö ning minutid, mis eelnevad päikesetõusule. Palad on kantud pigem novembrikuisest ööpimedusest kui suvisest hämarusest. Järelikult on öö pikk. Aga mitte lõputu. Täpselt paraja pikkusega.
„Nokturnil” mängivad tähtsat rolli kaks muusikalist elementi: haprad kitarri- ja metallofonikäigud, mis lisavad üldisele raskekoelisusele veidi õrnema noodi ning on pausideks, mis kannavad. See, mida ma plaati kuulates kõige rohkem igatsesin, oligi õhk. Peaaegu igas loos oli üllatavalt palju trumme (eriti avapalas „24”, mis meenutab trummide ja bassi dialoogi tõttu kanada postrokikollektiivi Do Make Say Think), sahisevat, krabisevat, distort’ivat kitarri ja kiireid-kiireid-aeglaseid rütme, aga vähe õhku, vaikust helide vahel. Tekib kujutluspilt, nagu viibiksin kusagil stepihundilikus paralleelmaailmas, ja täpselt siis, kui enam hapnikku ahmida ei jaksa, tehakse uksed lahti ja algab üheksas lugu „Oode”, plaadi kõige kaunim unelaul. Vaikus pärast tormi. Bussis magama jäämise laul. Unise ukse ees hommikutaeva imetlemise laul. Viimaste tähtede kadumise laul.
Ja ma ei teagi, kas asi on selles, et muusika kuulamine on meditatiivne tegevus, või hoopis korduvuse ja korratusega mängivas „Nokturnis” – igal juhul paistsid esemetel ja mõtetel pärast plaadi kuulamist palju selgemad piirid olevat.
