Lõuna-Eesti juurtega õhulise progepopi bänd Talamak on saanud neli aastat pärast avalikkuse ette ilmumist valmis oma esimese EP. Võimekate ja muusikaalaselt haritud interpreetide koostöös valminud plaat on kõrge tasemega sisse mängitud ja üldiselt pettumust ei valmista.

Bändi filipiini slängist muusik Toro y Moi loo pealkirja kaudu laenatud ning narkootikume rottivat tegelast tähistav nimi plaadi kõlapildi aimamisel eriti edasi ei aita. Ka EP kaanepilt on petlik: plaadil leiduv muusika on mahedam ja helgem kui see, mida ähmastatud kurjakuulutavad mustad põllud, punased mäed ja hallikas taevas lubavad.

Mainimist väärib EP kõlaline sarnasus Talamaki ühe veduri, Argo Valsi soololoominguga, kus on samuti aimata progeroki, fusion’i ja moodsa intellektuaalse alternatiivroki mõjusid. Talamak on aga üldiselt kuulaja suhtes vähem nõudlik ning ükski lugu ei ületa märkimisväärselt viie minuti piiri.

Klassikalisi lihtsaid meloodiaid ja kiiresti pähe kinnistuvaid mustreid küll ei kuule (v.a loos „Vasepuud”, kus pala „Klaabu kosmoses” meenutav saund asendub raskema kingcrimsonliku rifiga). Tegu on pigem helimaastikega, mida on mõnus kuulata näiteks lõunauinakut tehes poolunes. Ülekohtune oleks ühte lugu eraldi välja tuua – plaat on üsna terviklik. Teistest popilikumad ning „singlimaterjaliks” sobivad on „Omega” ja „Hallitussilmad 2”.

Kui EPle midagi ette heita, siis liigset mugavustsoonis püsimist. Mingis mõttes käiakse mööda juba 80ndatel Tartu levimuusikapäevadel üles astunud sauruste (In Spe, Sven Grünberg, Kaseke jt) sissetallatud rada – samas, kas pole ka järjepidevus eesti muusikas väärtus?