Plaadiarvustus: Artur Lääts – Apollo EP (Mürk Records, 2015)

Artur Lääts oli DJ-puldis, kui 2012. aasta septembris sai EKKMis avapaugu techno-pidude sari Mürk. Vaevalt oskasid nad Mürgi (pro)mootori Hugo Murutariga kohe arvata – unistada küll –, et sellest kasvab ühel päeval välja samanimeline plaadifirma. Nüüd on see aga tõsiasi ning katalooginumber MRKR001 ilmus ametlikult eelmisel nädalal.

Artur Lääts oli DJ-puldis, kui 2012. aasta septembris sai EKKMis avapaugu techno-pidude sari Mürk. Vaevalt oskasid nad Mürgi (pro)mootori Hugo Murutariga kohe arvata – unistada küll –, et sellest kasvab ühel päeval välja samanimeline plaadifirma. Nüüd on see aga tõsiasi ning katalooginumber MRKR001 ilmus ametlikult eelmisel nädalal.

Lääts ei ole produtsendina kollanokk, sest alustas juba 2010. aastal Belgia plaadifirmas Contrast-R, millele järgnes tormakas digi-EP „War” austraallaste Gynoid Audiol. Nüüdsel vinüülidebüüdil jättis ta kõrvale varasema DJ- ja artistinime Glitchfxx ning see võib olla märk, et artisti jaoks tähendab „Apollo EP” uut ajajärku.

Iga uue techno-plaadi puhul on õhus küsimus, mil moel eristub see kümnetest teistest, mis iga nädal lettidele jõuavad. Esiteks on „Apollo” Eesti oma asi ja teiseks on kaks originaalrada piisavalt küpse loomuga, et soovitada neid lisaks fännidele ka muusikahuvilistele, kes techno’t seni peljanud või põlanud on.

Parasjagu mõõdukas tempos nimilugu pakub täidlast techno’t, mis võtab snitti Detroiti sügavustest, saades jõudu Beltrami bassist ja Hoodi sündikäikudest. „Stratskas” on eelnevast tumedamat karva, kus tõrrepõhjast kajav vokaalefekt („I just want to dance with you” ning kõik, mis sinna juurde kuulub) lisab sutsu Chicago house’i mõjusid. Vaid pikavõitu hingetõmbepaus loo keskel tekitab põrandal ilmselt kärsitust. B-poolelt leiab Berliini produtsendi ja DJ Thomas Hessleri hoogsa töötluse nimiloost, mis on kindla peale minek – sobitub DJ-setti, kuid millegi erilisega ei hiilga. Tuleb vaid pöialt hoida, et nii leibel kui ka Lääts jätkavad oma otsinguid ning uus materjal pole mägede taga.

Vaata lisaks Artur Läätse Bandcampi profiililt.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Mischa Pavlovski – Kapitel (Posh Isolation, 2014)

Plaadiarvustus: Mischa Pavlovski – Kapitel (Posh Isolation, 2014)

Posh Isolation (PI) on alates 2009. aastast Taanis pesitsev ja alternatiivmuusika rida ajav plaadifirma, mille kataloog ulatub tänaseks enam kui saja väljalaskeni. PI on agar kassetikultuuri edendaja, kuid sekka mahub ka ports vinüüle, sealhulgas mullu augustis ilmunud…
Plaadiarvustus: John Carpenter – Lost Themes (Sacred Bones, 2015)

Plaadiarvustus: John Carpenter – Lost Themes (Sacred Bones, 2015)

Tunnustatud filmilavastaja John Carpenteri isiklik debüütalbum on viimaks kättesaadav. N-ö friigižanrite meister alustas 70ndate keskpaigas ning lõi oma karjääri jooksul mitu imetlusväärselt stiilset ja mõjusat filmi, millest enamikule ta ise ka soundtrack’i komponeeris.
Plaadiarvustus: Endamisi Salamisi – Poe Dameron EP (Isaiah Tapes, 2015)

Plaadiarvustus: Endamisi Salamisi – Poe Dameron EP (Isaiah Tapes, 2015)

Helikasseti taassünd, küll piiratud ulatuses, ei ole enam mingi uudis, nii et trendijoon on jõudnud tänaseks platoofaasi. Siit-sealt ilmub välja retroformaadis üllitisi, eriti eksperimentaalse muusika sektoris, kuid tänapäevane tantsumuusika kassett lõhnab nii väga 1990ndate järele, mil…
Müürileht