Plaadiarvustus: CASisDEAD – The Number 23 (imreallydead, 2013)

Ta kannab maski ning räpib narkootikumidest, relvadest ja nekrofiiliast (tehes seda ühtmoodi hästi nii sündist tihke 140 BPMi kui tolmuse hiphopi-loopi peale).

Ilma suurema kärata ilmus paar päeva enne jõule üks 2013. aasta nauditavamaid grime-albumeid. „The Number 23ˮ on esimene ning omal käel välja antud kauamängiv Londonist pärit muusikult CASisDEADilt.

Ta kannab maski ning räpib narkootikumidest, relvadest ja nekrofiiliast (tehes seda ühtmoodi hästi nii sündist tihke 140 BPMi kui tolmuse hiphopi-loop’i peale). Sellises kriminaalses macho’likkuses pole midagi uut, aga vaata natuke sügavamale ning sa näed, et Casi puhul on pealispinna all midagi palju enamat.

Casi kähisev hääl jõudis esmakordselt avalikkuse ette aastal 2007. Tollal andis ta Castro Sainti nime all välja rea lo-fi-materjali, mis ilmus YouTube’is ja mõningatel Põhja-Londoni kogumikplaatidel. Ainestik oli sel ajal sama: narkodiilerlust käsitlevad anekdoodid, mille sekka oli puistatud lugusid elust madalapalgaliste rajoonis. Siis ta kadus, et 2012. aastal taas samast mõttemallist kantud loominguga naasta. Sellest enamik on nüüd ka albumil „The Number 23ˮ. Mida ta täpselt need viis vahepealset aastat tegi, on veebis endiselt kuumaks jututeemaks. Vangla on aga pakkumiste hulgas esirinnas.

Materjali, mida seedida, on plaadil palju. 17 lugu, millest kuus on remiksid, varieeruvad ohtrast sündikasutusest ja maksimalismist kuni low-key’ni. Mõned neist on YouTube’is juba mõnda aega üleval tiksunud ja osadel on vaatamisi ligi 100 000. Lüüriliselt ilmnevad Casi parimad tööd siis, kui ta vokaalid lihtsusega ühendab. Teksti mõttes on albumi kaks kõige eredamat hetke „3.6ˮ ja „All Hallows’ˮ, milles on kooslusesse värvatud ka tagaplaanil seisvaid ja downtempo biite. Nende puhul on Casi lood kokaiini vahendamisest, surmaähvardustest, inimröövidest ja piinamisest kõige ilmekamad. Ülejäänud albumil pole riimiskeemid just eriti keerukad, kuid tema võime mõjusaid kujutluspilte meisterdada on silmapaistev.

Plaadiga „The Number 23ˮ lõpetades oled sa peaaegu veendunud, et autor on kõik see, mida ta väidab end olevat: korduv seaduserikkuja, sõltlane ja nekrofiil. Casi puhul on selge, et karm reaalsus lajatab raskemini kui mis tahes keerukad riimimustrid või metafoorid.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Earl Sweatshirt – Doris (Tan Cressida, 2013)

Plaadiarvustus: Earl Sweatshirt – Doris (Tan Cressida, 2013)

Kui kunagi on üldse olnud räpipunte, millesse kuulumine vanematele head meelt valmistab, siis kindlasti ei ole selleks Odd Future.
Plaadiarvustus: Gorõ Lana – Mesi (Legendaarne Records, 2013)

Plaadiarvustus: Gorõ Lana – Mesi (Legendaarne Records, 2013)

See album on nii hää, et räägib iseenda eest ja ei taha lasta end arvustada. Nende lugude kohta ei saa midagi öelda, neid peab kuulama, kuid enne vaadake ära Ivan Pavljutskovi muusikal „Inside+Out”, milles mängivad Gorõ Lana kutid…
Plaadiarvustus: Kali Briis – Say Whaat? (Eesti Pops, 2013)

Plaadiarvustus: Kali Briis – Say Whaat? (Eesti Pops, 2013)

Minu jaoks on „Say Whaat?” postapokalüptilise maailma toode. Nagu ajalooentusiastid üritaksid taastada vanade salvestiste põhjal 20. sajandi popmuusikat. Mingid killud on koos, aga mõned on puudu. Valged alad täidetakse oletustega.
Müürileht