See album on nii hää, et räägib iseenda eest ja ei taha lasta end arvustada. Nende lugude kohta ei saa midagi öelda, neid peab kuulama, kuid enne vaadake ära Ivan Pavljutskovi muusikal „Inside+Out”, milles mängivad Gorõ Lana kutid ja kostub nende muusika.

Gorõ Lana on mäekõrguselt üle suuremast osast eestikeelsest hiphopist. Nad peaksid vallutama mitte ainult Venemaa või Ukraina, vaid kogu maailma. Miks ei võiks nad jämmida koos The Rootsiga? Questlove oleks õnnelik, kui Gorõ Lana mesimagusad värsid tema biidil voolaksid, ja Black Thought viskaks ka paar riimi vahele.

Albumi džässised käigud kulgevad mütsuvate vanakooli-trummide vahel. Traditsioonilised kraapimised kõditavad meite kõrvu. Kuttide flow’d hüppavad üles ja alla, väänduvad paremale ja vasakule, kiirenevad ja aeglustuvad – seda kõike nii osavalt, et ei saagi kohe aru, kui kõiki detaile hoolikalt läbi ei tunneta. Igal keeleväändumisel, hääletoonil ja tempol on põhjus. Isegi kui venekeelsetest sõnadest aru ei saa, siis mõte jõuab igal juhul kohale, sest see flow ise kannab endas sõnumit. Läbi selle mõistame, mida Gorõ Lana tahab meile öelda. Nende muusika on intelligentne ja eluterve.

Mul on hea meel, et Eestis leidub kutte, kelle väärt muusikamaitse toodab seda päris asja. Kogu album on klassikaline hiphop, mis on kindlasti selle tugevus, kuid samas ka nõrkus. See album on igal juhul kindla peale minek, kuid mis oleks, kui nad peateelt pisut ka kõrvale kalduksid ja otsiksid seda oma sound’i, mis iseloomustaks ainult Gorõ Lana muusikat. Siis saaks õ-le ühe korraliku kriipsu peale panna ja kõik muusikakriitikud võiksid tuttu minna.

Sellel terviklikul albumil on tugevad kõik lood, seega on raske midagi esile tõsta või eristada. Järgmine samm võiks olla ainult see, et tulevasel albumil oleksid kõik lood jällegi samaväärselt võimsad, kuid oleks ka paar jumalikku hitti, mis lööksid jalad alt ka kõige tugevamatel titaanidel. „Mesi” on kohustuslik kõikidele hiphopisõpradele.