Dorian Concepti muusikaga käib pidevalt kaasas teatav mängulisus ja omamoodi pöörasus, mis on omane ainult talle ja eristab ta sound’i teistest produtsentidest.
Artistina on ta alati põnev ja üllatav olnud, live-esinemistel kontsentreeritud ning samas elav ja väljendusrikas. Tõsi küll, viis aastat tagasi ilmunud debüütalbum „When Planets Explode” oli minu maitsemeele jaoks kohati pisut närviline, ent vaatamata sellele kõlas see värskelt. Mida aeg edasi, seda enam on Concepti muusika omanäolisus progresseerunud ja küpsemaks saanud.
Olgugi et mehe varasemas loomingus omas suurt rolli microKORGi sünt, mis oli mõneti ehk isegi tema tunnusinstrumendiks ja läbimurdevahendiks, siis „Joined Endsi” puhul on haaranud oma koha Wurlitzeri elektrooniline klaver ja analoogsüntesaatorid.
Arvestades asjaolu, et Concept tuuritas mõnda aega ringi ka Flying Lotuse klahvpillimängijana, võiks eeldada, et FlyLo mõjud on ka tema enda helipilti märgatava jälje jätnud. Teatavad assotsiatsioonid küll tekivad, aga need on pigem rõõmustavad kui häirivad. Juba singli „Draft Culture” väljatulekuga kerkisid lootused parasjagu kõrgele. Tegemist ei ole tüüpilise umpa-umpa tantsuhümniga – loo võtmeks on lihtne muster ja mingi seletamatu ehedus, mis selle nii kaasahaaravaks teevad.
„Mint” on analoogse, ent pisut joviaalsema meeleoluga lugu, milles Concept esineb enda vokaaliga. Tantsida võiks veel näiteks „The Few” järgi ja ka „Trophies” on galopeeriva helikeele tõttu omapärane. Nende lustakate palade kõrval balansseerivad mitmed peenemad ja rafineeritumad lood, mis peegeldavad omal moel justkui muusiku meelerahu.
„Joined Ends” on kindlasti Concepti loomingus uue perioodi alguseks. Ameerikat ta avastada ei proovi, ent meeldivaid üllatusi jagub sellegipoolest. Vahelduvad meeleolud mitmekesistavad loodut ning tulemuseks on kerge ja õhuline tervik, mis lõppeb sama sillerdavalt, kui see algab.
