Paljude tänavusele melosuvele on lisanud värvi vaimustus „Esto-muusika” valdavalt vähetuntud või lausa tundmatute helindite üle, aga kindlasti on selle kolmikplaadi mõju kestvam. Kui „Ulgu-Eesti” kirjanduspärandit on juba aastakümneid uuritud ja taasüllitatud, siis pagulaspopi osas võib enam põhjalikke avastusretki ja arutelusid loota alles nüüdsest; siin on selle ajaloo avapeatükk või isegi kolm esimest.

Ja nagu kirjanduses või kultuuriloos laiemaltki, on Ulgu-Eesti popiloos ka omajagu vastuolusid ja süngemaid toone. Eksootikaelevust talitsevad Maarja Merivoo-Parro koostatud saatesõna-bukletil viited mitme pagulasdiasporaa tagurlusele ja isegi paranoiale, mis pärssis võsukeste kontakte Kodu-Eestiga ega lasknud neid enamasti ka kuigi uljalt levilaineile surfama. Nii võinuks kogumiku nimeks olla ka Anu lauldud „Laule elatand lastele”: ühelt poolt jääb neist lugudest kõrva teatav lapselikkus või ka lapsikus, lausa trotslik naivism; teiselt poolt harras varavana kodulüürika.

On see mu isikliku maitse asi, aga kolmanda plaadi (1980–88) purjepopiviivude suhtes olen enam kõhevil, kui ehk alust olekski. Aga no mööngem, neil plaatidel on ka omajagu „sülti” ja tahtmatult koomilist taidlust, mis pole isegi autsaidermuusika kontekstis midagi erilist. Eks oli omas (või just võõras) aegruumis keele-meele hoidmisel saavutus seegi; aga see hoidmine toimus siinmailgi ja paljuski ometi põnevamalt.

Seda ufolikumad on Olev Muska üleannetud techno-riukad; seda terasem Olaf Kopvillemi ilk tavatruu väikekodanluse üle („Klunker” on Onu Bella viinaloost ajaproovile enamgi vastu pidanud peokroonika). Kolmikplaadi tuules on hakanud välja ilmuma ka Ulgu-Eesti kodusalvestused – avastamine jätkub.