Plaadiarvustus: Marten Kuningas – Praktiline mees (Kingloom, 2014)

„Praktiline mees” ei tundu sihtpunktina, vaid sammu(de)na millegi suunas, mis võib-olla paistab kaugelt, aga võib-olla mitte. Kaarti ei ole, sest ümbruse vaatlemine on sellel teel sirgjoonelisest liikumisest olulisem. Kella ei ole, sest teepervel peatumine on päralejõudmisest tähtsam.

Vabandusega alustamine ei ole reeglina väljavabandatav, nii et olgu ülestunnistus, et Marten Kuninga muusika puhul on pea alati olnud keeruline oma suhet ja suhtumist sõnadesse vormistada, siin siis pigem lihtsalt teekonna algus ja ühtlasi kahest võimalikuna tunduvast algusest napilt etem. Teine sisaldaks märksõna „superstaar”, kuid sellest võiks nüüdseks juba ammu küllalt olla.

Jah, teekond. „Praktiline mees” ei tundu sihtpunktina, vaid sammu(de)na millegi suunas, mis võib-olla paistab kaugelt, aga võib-olla mitte. Kaarti ei ole, sest ümbruse vaatlemine on sellel teel sirgjoonelisest liikumisest olulisem. Kella ei ole, sest teepervel peatumine on päralejõudmisest tähtsam.

Õigupoolest on see ju ikka seesama teekond mis „Janul”, samm on muutunud aga veelgi kindlamaks. Veel vähem kostub Kuninga muusikast meeleheitlikku vajadust end tõestada, olgu siis endale või kellelegi teisele. See aeg on juba olnud, tehtud ja läinud, jäänud on tung teha seda, mida hing ja süda soovivad. Ja nende maitse tundub hea.

Tundub ülekohtune mõnd albumi paladest eraldi välja tuua. Ei toogi siis. „Janust” rohkem on tema järglane tervik, muretult, sisendavalt ja endasse haaravalt voogav ühtsus. Ning samas nii võluvalt lihtne. Sa ei pea teadma midagi Marten Kuningast, ja kui paratamatult tead, siis unustad ära. Kõik staarisaated, Kroonika ja Delfi paljastused ja Eplik2-tiitlid.

Albumi kümnes palas on muidugi oma osa neist kõigist, aga kuskil kaugel peidus. Siinne Marten Kuningas on kõigest sellest eemal ning kuskil ajast ja ruumist sõltumatuna hõljumas. Kas nii võiksid kõlada nullindatest mõjutatud 80ndad? Või hoopiski 60ndad?

„Praktiline mees” silte ei vaja. Klassikaliselt laulusõnadega täidetud vaheleht pudeneb käest. Need sõnad saavad tähenduse läbi esituse, läbi kõla. Sõnad, mis paberilt loetuna vahel õige pisut pelga trikitamise mulje võivad tekitada, sobivad muusikas täiuslikult kokku. See muusika võiks laulda telefoniraamatut või Windowsi kasutustingimusi, aga laulab hinge ja südant.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Marten Kuningas – Janu (Morss Records, 2012)

Plaadiarvustus: Marten Kuningas – Janu (Morss Records, 2012)

See oli päris ootamatu, kui kolm aastat tagasi noormees Marten Eesti superstaarisaadet vaieldamatult parima ja samas julge lugudevalikuga kirgastas.
Plaadiarvustus: Vaiko Eplik – Nõgesed (Mortimer Snerd, 2014)
Vaiko Eplik

Plaadiarvustus: Vaiko Eplik – Nõgesed (Mortimer Snerd, 2014)

Kaks aastat pärast „Varielu” on varjulisusele lisandunud valu dimensioon. „Nõgesed” on sissevaatlikum ja ilmselgelt biograafilisem ‒ Epliku kõige kurvem plaat.
Plaadiarvustus: Imandra Lake – Avane (Seksound, 2014)

Plaadiarvustus: Imandra Lake – Avane (Seksound, 2014)

„Shoegaze on shoegaze,” ütles üks tuttav hiljuti mu küsimuse peale, mida ta Imandra Lake’ist arvab. Eks see ole jah nii, et shoegaze kulgeb ikka oma kaunist rada mööda, aga tekitab harva mingeid superuuenduslikke võnkeid.
Müürileht