On rõõm, et BiiT Digitali alt on ilmunud järjekordne Rotrumi album „High Up In The Trees”. Rotrum on jätkuvalt saladuslik, jättes võimaluse oma nimega seoseid luua vaid läbi muusika. Kui tema varasemad helikandjad „9 Scenes” ja „Sunglow” on eeskätt produtsendi enda piiride kompamise ja tehniliste vahendite sidumise järel tekkinud õnnestunud resultaadid, siis uus väljalase on justkui konkreetne samm edasi. Aimatav salapära, millega „Next Stop Shira” nimeline lugu „Sunglow” lõpetas, juhatab mõneti sisse ka uue kauamängiva.
„High Up In The Trees” on dünaamiline album. 43 minuti sees kohtuks nagu mõni müstiline ja iidne rahvas kõikvõimaliku tehislikuga. Kahe pealtnäha vastandliku poole koostoimimise tulemuseks on lõppkokkuvõttes aga harmoonia. Põliselanikud on sattunud elektroonilise muusika lummusesse – helid mõjuvad neile otsekui narkootiliselt ning nendele omased laulujõminad on omandanud suuremad mastaabid. Albumi käigus ja järel tekivad kuulaja individuaalsetele kogemustele toetuvad seosed ja selle üleüldine terviklikkus on nauditav. Olgugi et lugude tempo on keskeltläbi sama, kannavad need endas erinevaid emotsioone ja tundeid, pannes muusikale automaatselt kaasa elama. Kauamängival on hoogsamaid ja konkreetsemaid palu, ent lisaks pakub see võimalust ja aega mõnusateks arenguteks (nt „High Up In The Trees”, „Flight”). Lood saavad kasvada ja viia kuulaja teatavasse transsi, pakkudes nii helilist kui visuaalset naudingut. Peosituatsioonis kuulaks erilise heameelega „Ina Rani”, „Franki” ja „Phoenix Prophet Emperori”, millest viimane on eriti mõnusa astumisega.
Sel aastal ilmunud albumitest on tegemist igatahes ühe suurima lemmikuga. Kõlalt on teos värske ja tuus ning olen veendunud, et „High Up In The Trees” leiab oma koha paljude kuulajate playlist’ides. Diskol tantsiks selle järgi ikka ja jälle. Auga!
