Viimased aastad on värskendanud eesti pärimusmuusikamaastikku nii mõnegi uue artistiga (siinkohal tooksin välja ansamblid Äio ja Puuluup), kelle eksperimentaalsed tõlgendused esivanemate lauludest toovad esile nende sügavad kontekstid. Äsja debüütalbumi välja andnud Rüüt lisab kodumaise folkmuusika üldpildile oma uudse, pisut alternatiivse helikeelega kindlasti värvi, kuid võib-olla isegi liiga arglikult!?
Kui tihti leiab koosseise, eriti veel pärimusmuusikas, kus kohtuvad näitleja, džässmuusiku ja kahe lõõtsamehe maailmad? Just too intrigeeriv pagas äratab huvi Rüüdi loomingu vastu, milles on püütud need erinevad esteetikad kokku sulatada.
Debüütalbum „Maasikille” algab nimilooga, mis on üpris traditsiooniliselt esitatud ja ambitsioonitu. Järgnevate lugudega jääb tahtmatult sama tunne – miski ei üllata. Alles „Soitin sildada sinista” avab Rüüdi uuest küljest. Minimalistlikult loodud ilus atmosfäär viib mõtteis rändama ja kannab „Oh, Aadam, sino essituse” kaudu vaimuliku rahvalaulu müstilisse maailma, kus Juhan Uppini siiras vokaalne esitus kuulama ja kaasa mõtlema paneb.
Põhja-Ameerika väikerästa laulu imitatsioon päästab valla idamaise helikeelega pala „Väikerästas”, mille keerulised rütmifiguurid hoiavad ärevil. „Lumine” paiskab aga kargesse talveilma, kus tuuleiilid muudkui silmi kissitama ajavad. Oskuslikult loodud muusikaline pilt üllatab dünaamilisuse ja samas õhulisusega. Plaadi värvikaim viisijupp on „Õtak”, milles tulevad esile koosseisu mitmekülgsus ja leidlikud ideed. Selle geniaalne lõpp sunnib tihti tagasi kerima, et tähtede rütmikamängu üha uuesti ja uuesti kuulata.
Albumit läbides tekib tahtmatult küsimus, et miks ei juletud minna alternatiivsusega lõpuni, et luuagi ilus, lihtne, kuid sügav plaat. Loodan, et mitte (au)kartusest nn folgipolitsei või kuulajate maitsemeele vastu!
