Viimase aja kuumim teema Tommy Cash on eesti räpimaastikule nagu Molotovi kokteil vanadekodus.
23-aastane Tommy on reiviräppar, kelle ambitsioonid ulatuvad palju kaugemale kui kodune Maarjamaa. Eelmisel aastal tuli endine Kopli hustler välja videosingliga „Guez Whoz Bak”, mis pani jutud kohe liikvele. Trailer trash superfriik on tõesti eesti hiphopis eksootiline, lausa tulnukalik olend. Video visuaalne pool jäljendas küll üht teist crew’d (Riff Raff, Kreayshawn, Lil Debbie, Dirt Nasty), kuid Robert Niko biidiga lugu oli instant hitt. Varasem SoundCloudi kraam oli vägev (nt ekstra nümfo „Toxic”), aga kindel suund puudus. Debüütalbum „Euroz Dollaz Yeniz” on endiselt eklektiline, kuid samas fokuseeritum.
Albumi avab atmosfääriline „Leave Me Alone”, kus süngel ambient-maastikul põrkuvad udused 808 trummid. Sissejuhatus pole liialt teatraalne, vaid pigem ükskõikne hõljumine, kus Tommy elab välja pettumust, et ta siiani sellises pommiaugus nagu Eesti elab. Sarnase witchtrap’i vaibiga palasid on siin mitmeid, näiteks plaadi nimilugu „Euroz Dollaz Yeniz”. Nii siin kui muusikamaailmas üldiselt on ilmunud viimasel ajal igale poole trance’i elemendid ning märgata on ka vana kooli reiviesteetika esilekerkimist. Elagu transs-renessanss!
Instrumentaalidega on artist peaaegu kümnesse pannud, kuigi üks neist on niivõrd ADHD ja crazy, et Tommy ise läheb täiesti kõrvust mööda. Nimelt „ProRapSuperstar”, milles produtsent on Enya musa footwork’iga seganud ning viimasel minutil vindi täielikult Eurotrash’i gabber’iks üle keeranud. Järsemalt on gabber’it serveeritud sarnases loos „Baba Yaga”, mis kanaliseerib 90ndate Thunderdome’i energiat.
Oma drug-fuelled riimid räpib ta veidras faux-afrikaani aktsendis, vinguvas nasaalstiilis. Tihtipeale tundub, et ta hääl ja stiil mängivad üle poeetiliste oskuste. Lüürika on tal üks perversne basaar, segu abstraktsetest sõnamängudest ning labastest nilbustest. Mr Cashi provokatiivne popidentiteet on eesti hiphopiskeenele värskendav, kuid maailmavallutust ma niipea ei ennusta.
