Ty Segall on vaieldamatult California garaažiroki-skeene valitseja. Löönud teiste seas kaasa sellistes bändides nagu Fuzz, White Fence ja Epsilons, ei paista mehe produktiivsusel lõppu tulevat, sest ta on leidnud aega nokitseda ka sooloalbumite kallal ning „Manipulator” on neist järjekorras juba seitsmes.

Seekord sai stuudios aega veedetud rohkem kui ühtegi teist kauamängivat salvestades, kuid täiuslikkuse jahtimise käigus on säilinud Segalli muusikale omane toores kõla. Kui igal plaadil on fookuses üks kindel roki alažanr, siis nüüd on alanud mehe glämmrokiperiood. Nüansse on laenatud nii David Bowie’lt, Marc Bolanilt kui ka The Stoogesilt ning mitte ainult muusikalises mõttes – ta on hakanud esinemistel isegi sädelevat meiki kandma.

Käesolev plaat ei keskendu ühele kindlale narratiivile, vaid pigem mitmetele erinevatele karakteritele ja lugudele, mis loovad ühtse kogumi ning võtavad ootamatuid suundi, seigeldes geniaalselt segases „Manipulatori” maailmas. Kohtab nii Segallile omaseid käredaid rokipalu kui ka mahedaid akustilisi pärleid. Ty Segall on muuseas ka multiinstrumentalist, kes mängib iga instrumenti kui rütmipilli. Seda on kuulda isegi akustilistes palades, nagu „Green Belly”, kus kitarrikeeltele antakse lõikavalt terav kõla. Ülemises registris esitatud Suede’i meenutav vokaal toob kaasa 90ndate nostalgiat, kuid kitarririfid sammuvad mööda 60ndate psühhedeelia ja 70ndate rokenrolli radu. Lugu „Feel” võiks olla oma hüpnotiseeriva gruuvi poolest pärit lausa Led Zeppelini repertuaarist.

Iga oma albumiga suudab Segall kuulajaid veenda, et ta võib saada edukalt hakkama mis tahes suuna ja ajastuga. Jääb huviga vaid artisti järgmist pöörast kauamängivat ootama jääda, mis tema albumite väljaandmistempot arvestades sugugi kaugel ei ole. Kes väidavad, et rokkmuusika on suremas, siis sellised muusikud nagu Ty Segall tõestavad risti vastupidist.