Teade Vaiko Epliku järjekordse albumi ilmumisest pani mind muretsema. Ei osanud oodata, ei jõudnud puudust tunda. Kas ikka on vaja kahte kauamängivat aastas? Kuhu kadus järjekorranumber plaadi nimest ning kas kollane värv ja neiu koeraga on parim plaadikaanekujundus? Võib-olla oli nende küsimuste taga soov mitte minna kaasa kiitjate karjaga. Sest aastad ja albumid mööduvad, projektide pealkirjad vahetuvad, aga Epliku nimega käib ikka koos too geniaalsuse oreool ja rahva armastus.
Ning – nüüd tuleb raske osa kadeda eestlase jaoks – eks see ole välja teenitud. Plaadikaanel Rapla bossaks ristitud „Nelgid” kõlab soojemalt kui Epliku hiljutise materjali põhjal ootaks, lausa lõunaameerikalikult, ning selliste lugude nagu „Käis ja naeris” ja „Nelgid” saatel võib elegantseid vanamoodsaid tantsupidusid ette kujutada küll. Ja kui bossanoova jutustas rütmide varjus näiteks brasiillaste raskest elust, räägib Eplik juba teist plaati järjest murtud südamest. Mitte küll nii julmalt kui eelmise albumi „Nõgesed” puhul, mille nimilugu raputas haavale nugasid ja keeras seal omakorda ringi suuri soolaterasid, aga selliseid ridu nagu „mitte midagi muud / ma jõuluks ei soovikski / kui et sa oleks siin / veel kunagi” ei saa samuti just eriti rõõmsaks nimetada. Rääkimata „Nelkide” nimiloost, mis lisaks Raimond Valgrele, kellest laul inspiratsiooni ammutas, vaatab mõningase irooniaga ehk tagasi ka pala „Armastus päästab maailma” naiivsusele: „igaühe jaoks on kuskil keegi / meeldib meile see siis või ei meeldi”. Sõnad on muutunud Epliku muusika täielikuks nautimiseks nii tähtsaks, et vähemalt ühe kuulamiskorra võiks läbida, vaheleht käes. Kuigi lüürika aina häälekamalt tähelepanu endale nõuab, ei ole muusika sellest kannatanud. Jakob Juhkami keelpilliseaded, kammerorkestri kaasamine ja udupeente naishäälte taustaharmooniad annavad „Nelkidele” lausa luksusliku touch’i. Mõne artisti puhul hakkaks ehk häirima, kui taoline klaveriballaad nagu „Suu lilli täis” liigse arranžeerimisega ära rikutakse. Siin ei rikuta, vaid riietatakse niigi ilus meloodia veel uhkemasse rüüsse.
Kuulasin „Nõgeseid” ja „Nelke” mitu korda vaheldumisi ning mõtlesin, kumb parem on. Vastus on – mõlemad. Terviklikud teosed, mille pealt ühtegi lugu teisele ümber ei tõstaks. Jääb üle muusikakriitikutele vaid nende aastalõputabelites järjekorda seadmises edu soovida.
