Plixide looming kõlab oma prii elurõõmu ja veiderdava poleerimatusega paljuski nagu USA kultusbänd The Shaggs, kui selle liikmed oleksid õnnelikud olnud.

★★★★★

2008. aastal tegi „Reporteri” uudistesaade loo Laguja küla teismeliste tüdrukute ansamblist. Selles esitatud kentsakas muusikapala küsimustega „Who you are? What’s your name?” pani rahva kihama ning kuulub siiani kodumaise netikultuuri kullavaramusse. Nüüd, 17 aastat hiljem asutas Maria Juur plaadifirma, mille esimene väljalase on lühialbum sellesama tüdrukutebändi varem avaldamata loominguga.

Ansambel Plixid tegutses aastatel 2005–2010 ning algusaegadel, kui bändi nimeks oli veel Angels 001, olid selle liikmed 11–14-aastased. Nelja tüdruku kõrval mängis bändis ka üks meessoost isik, kui tsiteerida Plixide kodulehekülge, ja viiekesi viljelesid nad punkrokki, mille helikeel oli muhelev, aga rabavalt jõuline. Vokaalidel, mille puhul on tegu pigem rõhutatud lausumise kui laulmisega, oli alaliselt kaks tüdrukut korraga, askeetliku tausta moodustasid süntesaator ja trummid, ainsana lisas lauludesse siduva meloodia basskitarr. Kõlaliselt paljuski kui USA kultusbänd The Shaggs, kui selle liikmed oleksid õnnelikud olnud. 

Prii elurõõm ongi Plixide loomingu kõige lahedam omadus, salvestistele on püütud itsitused ja sosistused, vokaal on alati natuke liiga elevil, kui esitab lugusid vanniskäigust, jalgpallist või nädalapäevadest. Albumilt leiab ka kaks ingliskeelset pala, millest tuntuimat ,,Questions’’ on paari aasta eest kaverdanud nii motonormal kui ka NOËP. Plixide laulusõnad on elust enesest ja parajalt naiivsed, kohati ka eneseiroonilised. Tüdrukute veiderdav poleerimatus on värskendav, nende enesekindel lärmakus inspireeriv. 

24-minutilise albumi lõpetavad remiksid Maria Minervalt ning Ines Daferrarilt, kellest viimase sõnaline tunnetus ja toon ühtivad Plixide omaga võrratult. „Plixide” väljaandmine joonib teenitult alla meie popkultuuris legendaarse seiga ning loodetavasti on Eesti publik nüüd valmis Plixe soojemalt vastu võtma kui aastaid tagasi.