13.–30. augustini on Põhjala tehase 5. angaaris avatud grupinäitus „ida ots(as)?” / „east end(s)?” / „край Востоку?”, mis vaatab värske pilguga üle ja küsib, millised on ida-eurooplaste identiteediga seonduvad sotsiaalpsühholoogilised kogemused. Kaheksa eesti eri põlvkonna kunstnikku esitlevad oma töid erinevates meediumites, luues sel keerulisel teemal võimaluse avatud aruteluks.

Flo Kasearu „International fun”, 2016, videokaader. Foto: Flo Kasearu, õigused Temnikova & Kasela galerii

Eestit on valitsenud erinevad riigid kuni 1918. aastani, mil Eesti Vabariik iseseisvus. Pärast paarikümneaastast iseseisvust annekteeris Nõukogude Liit Eesti. Omariiklus taastati alles 1991. aastal. Vabadust ihaldati sedavõrd, et selle nimel oldi nõus isegi kartulikoori sööma. Taasiseseisvumisest ja ELi liikmeks saamisest alates on valdavaks narratiiviks olnud Eestile Põhja-Euroopa kuvandi omistamine ning soov tutvustada Eestit kui digitaalset edulugu ja tehniliselt ülipädevat riiki (ehkki tehnoloogiatööstus hõlmab 2,7% tööturust). Kiire arengu kõrval oleme aga silmitsi seisnud tõsiste sotsiaalmajanduslike probleemidega, nagu ELi suurim sooline palgalõhe, veerandi elanikkonna suhteline vaesus ja muukeelsete kogukondade lõimimisega seotud küsimused.

Eesti alles otsib ja kujundab oma edumeelse riigi identiteeti, mille juured on rahvapärimuses, pidades samal ajal leppima okupatsiooniajast tingitud katkestustega. Olemuse ja kuvandi uuesti määratlemise protsess ei kulge lihtsalt ega võnkumisteta. Samuti ei mõisteta majandusliku ebavõrdsuse ja ajalooliste traumade tõttu selle kulgu üheselt. Traumade ületamiseks on vaja tugevat ühiskondlikku koestikku, mille moodustavad riik ja selle inimesed. Selle juures peab riik arenema ja jätkumise tagamiseks end rahvusvaheliselt avama. Kolmkümmend aastat pole selle ülemineku tegemiseks veel piisav.

Need olemasolevad pinged tekitavad nii sisemisi lahkhelisid kui ka loomingulisi mõttesööste. Näitusel esitlevad kunstnikud identiteedi mõtestamiseks erinevaid vaatenurki. Pealkiri hõlmab sotsiaal-geograafilisi, ajalisi ja psühholoogilisi piire. Küsime: Kas Eesti on „ida” viimane piir? Kuidas kujundavad meie enesemääratlust sisemised ja välised ootused? Kas peame pürgima igasuguste Lääne-Euroopa majanduslike ja sotsiaalsete arengustandardite poole või on meil selgroogu uue tee seadmiseks. Näitus ei kutsu publikut pelgalt enda keerulise identiteediolukorraga leppima, vaid pakub võimaluse leida sellele isiklik tõlgendus.

Publik kohtub eri viisidel loodud teostega ning mitmekesise kunstnikekooslusega, kes peavad põlvkondadevahelist dialoogi. Ühed mõtestavad Ida-Euroopa identiteedi ilu ja valu koomiksilaadsetes maalides või kergelt iroonilistes videotes. Teised vaatlevad ausalt ja kriitiliselt venekeelse elanikkonna lõimumist, leides seeläbi lepitust enda multikultuursusega rahvuslikult meelestatud ühiskonnas. Lisaks kätkeb väljapanek endas poeetilisi installatiivseid teoseid, milles identiteeti tõlgendatakse kangaste ja teksti sidumise ning looduslike materjalide kasutamise kaudu.

Näituse asukoht – Kopli kui endine tööstuspiirkond – mängib tervikus märkimisväärset rolli, sest see on praegu üks kiiremini muutuvaid Tallinna linnaosi, määratledes end samuti uuesti.

Näitusel osalevad kunstnikud on Alexei Gordin, Madlen Hirtentreu, Flo Kasearu, Sandra Kosorotova, Tanja Muravskaja, Marko Mäetamm, Evi Pärn ja Tanel Rander.

Teisipäeval, 18. augustil toimub kuraatori ja kunstiteoreetiku Anders Härmi poolt läbiviidav vestlusring „Baltimaade sõlm: kuidas kõnelda meie identiteetidest praeguses poliitilises õhkkonnas”.

19. augustil leiab aset performance-õhtu, kus esinevad Marija Nemčenko (LT) oma tööga „Luige küpsetamine: pagulased varastavad kuninganna linde grillimiseks” ning Gundega Makita Evelone (LV) etendusega „Videvik Minas Tirith’is.”

Üritus Facebookis.