Nagu pole üht ainsat õiget viisi elada, armastada või surra, ei peaks olema niisugust imperatiivi ka pokémonide püüdmisel! Pokémon Go’st võib saada Pokémon Stay ilma, et mäng ise sellest suuremat kannataks. Selle asemel kohaneb ta meie isikuomadustega ja avab end uuelt küljelt.

Maailm Pokémon Go moodi. Foto: erakogu

Juuli lõpust alates on ka Euroopas võimalik püüda pokémone. Seda saab teha kas iOS või Android-seadmes mängu Pokémon Go abil. Ka Eesti on nüüdseks paksult täis väikeseid virtuaalseid elukaid ning parmupillihulluse asemel on maad võtnud mõõdukas pokémonihullus. Kuigi Pokémon Go on Google Play andmetel Eestis viimase paari kuu kõige populaarsem äpp, ütlen ikkagi „mõõdukas”, sest Eestis on aktiivseid fänne, kes mängivad sarnaselt Aasia või Ameerika superfännidega (vt kaljult alla ja kiirteele jooksmine) ehk vaid mõnesaja ringis. Olen isegi nüüd üle kuu neid elukaid taga ajanud ning minus on pead tõstnud leige kogumistuhin. Lisaks olen pokémone jahtides hoolikalt jälginud enda ümbrust (nagu seda soovitab väga armsalt ka pokémoniäpp – tõenäoliselt eeskätt seetõttu, et mängija joonelt surma ei saaks) ning püüdnud avalikult või ka salaja tuvastada pokémone jälitavaid „treenereid” – kelleks pokémonipüüdjaid ametlikult kutsutakse. Nimelt saab kinnipüütud virtuaalloomakesi ka reaalselt treenida, asjaolu, mille avastasin alles üsna hiljuti ning millest tuleb juttu hiljem. Pokémone on võimalik püüda väga erinevate taktikatega, sõltuvalt sellest, kus treeneriks pürgija elab (!). Pokémonide kolooniate asukohad ning seal leiduvad liigid sõltuvad paljuski lokaalsest geograafiast. Nt veekogude ääres on palju veepokémone, samas kui linnatänavatelt võib leida tuhandete viisi tuvi- ja rottpokémone, lisaks tulevad ööpokemonid välja öösiti ning päevapokémonid tatsuvad ringi päikesepaistel.

Treenerite profiilid võivad samuti tuntavalt varieeruda. Mina kui keskmiselt laisem kurvikas seltskonnadaam pean enda jaoks sobimatuks mööda tänavaid telefoni vahtides ringijooksmist. Pokémoniäpi ilmumine minu ellu on ehk vaid veidi teinud õnnelikumaks minu koera, kes saab iga jalutuskäigu jooksul teha mõne pikema haagi, et saaksin pokestopis palle tankida (pokémone saab püüda pallidesse, mida on aga finiitne hulk. Palle saab juurde raha eest või kõikjal üle Eesti asuvatest pokestoppidest – palli- ja kraamitanklatest). Olen proovinud äppi kasutada ratta seljas – mis on lõppenud peaaegu Emajõkke sõitmisega, ning auto kõrvalistujana, mis on aga suhteliselt mõttetu tegevus – äpp ei loe autoga läbitud distantse ning jookseb peale selle autos suhteliselt kiiresti kokku.

Seega olen pea perfektsuseni lihvinud tehnika, mida kutsun Pokémon Stayks. Seda mänguviisi saavad harrastada need, kes elavad suure pokémonikoloonia lähistel. Näiteks Emajõe tänav Tartus on paksult pokémone täis ja seetõttu seisneb minu jaoks mängimine peaasjalikult selles, et pokémoni-äpp on minu kõrval telefonis lahti, samal ajal kui toimetan köögis, loen või kirjutan laua ääres, või, jumalapärast, istun diivanil ja vahingi aktiivselt telefoniekraani. Pokémoniäpp peab muide kogu aeg lahti olema, see ei tööta taustal… Iga natukese aja tagant suriseb telefon kutsuvalt – taas on üks pokenš (nagu meie neid hellitavalt kutsume) minu lähiümbrusesse loivanud või ujunud. Vajutan pildile ilmuvale elukale (muidugi vaid siis, kui teda enda kollektsiooni soovin) ning püüan ta kinni. Peab möönma, et pokémonide püüdmises ei ole ma (veel?) väga osav. Kuigi äpp ei paku statistikat, ennustan, et keskmiselt kulub mul ühe pokémoni kinninabimiseks umbes neli palli. Seega ei saa ma oma täpsuse või osavusega kuidagi keksida. See-eest olen osav ootaja. Kui maastikul satub pokeméne meelitavat abivahendit „viirukit” kasutavale treenerile vastu keskmiselt üks pokémon 200 m jooksul, näeb paigal istuv „viirukit” kasutav treener vaid üht pokémoni iga viie minuti jooksul. Kui eemaldaksime sellest võrrandist meelitava vahendi, mööduks minust tunni jooksul vaid mõni üksik pokenš.

Nüüd pean rahustama kõiki lugejaid – pokémonid ei ole teil toas, ei luura iga teie sammu (ja ei naera seejuures), olge mureta. Nad „tulevad tuppa” vaid selleks hetkeks, kui, olles jõudnud teie püüderaadiusse, te nad osavalt enda juurde „meelitate”, et siis karata telekalaual või püherdada köögipõrandal enne seda, kui ta palli sisse topite. Nii et ärid ja avalikud institutsioonid ning tavakodanikud võivad rahulikult hingata, teie maja ei ole müstiliste virtuaalsete tüüpide rändeteel, see-eest võivad pokémonid või pokestopid kindlasti olla teie valduse piires. Nii asub näiteks Ida-Saaremaal keset metsa minu vanaema taluõues üks pokestop otse välipeldiku ukse ees. Vanaema sõnul ei ole ta veel kohanud peldiku ümber hiilivaid treenereid, kuid ma olen talle kinnitanud, et pokémonid luuravad kindlasti ümber lauda, sorivad solgiaugus ja ragistavad peldikutaguses metsas. „Ah, mis sa nüüd seletad,” ütleb siis vanaema. Aga mina ei saanud väikese lapsena mitte kunagi pimedas rahulikult vetsus käia, sest minus oli irratsionaalne hirm, et peldiku taga metsas elavad rebased, kes võivad sealt välja tulla ja mind vaadata. Nüüd, 20 aastat hiljem, selgub, et need vahtijad olid hoopiski pokémonid (on ju olemas ka mitu rebase välimusega pokenšit!), ning mul oli vaja vaid oodata, millal tehnoloogia jõuab järele minu lapselikule vaimusilmale. Nii et soovitan kõikidel pokémonitreeneritel käia läbi vanaema õu ning konsulteerida väikeste sugulastega, kellel võib olla mingeid intuitiivseid teadmisi nende inimsilmale nähtamatute tegelaste asukohtadest.

Krabby ilmumine tuntud Tallinna peokoha läheduses. Foto: erakogu

Veel üks viis pokémone taga ajada on jälitada neid autoga. Tartus on viimasel ajal sagenenud juhtumid, mil inimesed märkavad tänaval kummaliselt käituvaid automobiile – küll peatuvad nad ootamatult, sõidavad edasi-tagasi mööda tänavat, seisavad võõraste majade ees ning sõidavad isegi mööda tänavat tagurpidi, ehmatades tasahilju lapsevankrites liiklejaid: „Punane auto sõidab tagurpidi, mis mõttes?” ja vanatädidest naabreid. Ootan huviga prefektuuri kommentaari, kas on sagenenud kõned päästekeskusesse, et tänaval liigub kahtlane sõiduk, numbrimärgiga nii-ja-nii. Samuti on märgatud näiteks kolm korda vihma ajal sama tänavat pesevat tänavapuhastusautot – võime kihla vedada, mida selle juht tegi…

Veel üks kummaline fenomen on pokémonide treeningupaikade ehk gym’ide ootamatu ja enneolematu ülerahvastatus. Näiteks on järsku nii mõnegi koha linnas hõivanud teismelistekambad. Pokémonimaailmas on kolm treenerite võistkonda – sinine, punane ja kollane (neil on tõenäoliselt ka oma nimed ja omadused ja taustastory’d, kuid minu jaoks on see veel mõnevõrra müsteerium). Kogu maailmas on vaid kolm võistkonda ning iga treener võib viiendale levelile jõudes ise valida, millisesse võistkonda ta tahab kuuluda. Mina igal juhul olen sinises meeskonnas. Tundub, et Eestis ongi kõige rohkem just sinise meeskonna liikmeid (alateadlik rahvuslus…?). Iga gym saab korraga olla vaid ühe meeskonna valduses. Neid saab üksteiselt üle lüüa ja kõvemaks mängida, ja pokémone seal tugevamaks kasvatada, kuidas täpselt, pole ma taaskord kindel.

Gym’id asuvad tavaliselt väga toredate vaatamisväärsuste juures ja sees. Ja kuigi minu aiavärava kõrval on üks neist peentest punktidest, ei saa (loe: julge) ma seal just tihti käia. Võimlate raadius on väiksem kui pokestoppidel või pokémonidel endil. Seega tuleb nende kasutamiseks neile kohe ikka täitsa kõrvale ronida. Näiteks on üks pokegym Tartu ülikooli botaanikaaia tiigisaare keskel asuvas lehtlas ning üks Supilinna kiigel. Seetõttu on tänapäeval näiteks kiigele väga keeruline saada – pea igal mõistlikul kellaajal on see täis teismelisi, kes üksisilmi telefone jälgides oma tegevust ka häälekalt kommenteerivad. Ka mina ei ole seal kiige kõrval just sellel põhjusel üleliia tihti seismas käinud, sest tõenäoliselt kutsuks telefoni teismelisi täis kiige poole suunav blond naine pigem esile kahtlusi. Seega, kui Russalka ja rahvusraamatukogu ees ja peal turnib järsku kamp teismelisi – pole põhjust paanikaks, seal toimub tõenäoliselt mingi pokémonlus!

Olles katsetanud pokémoniäpi plusse ja miinuseid omal nahal, võin öelda, et ei tahaks seda ei lõplikult maha laita ega ka üleliia kiita. Loomulikult pole vaja seda mängida autoroolis: teades, mida äpp mängijalt ootab ning kui lihtsalt see ka autoroolis mängitav on (äpp hoiatab suurel kiirusel liikudes vaid: „You’re going too fast”, millele on vaid üks vastus – „I’m a passenger” – võiks siis vähemalt äpi kinni lüüa või telefoni välja lülitada, midagi radikaalsemat!), kavatsen edaspidigi täiesti teadlikult autoroolis pokémonitajate numbrimärgid üles kirjutada! Ka ratta seljas mängija on oht liiklusele – patt, milles isegi paar korda süüdi olen olnud. Kuid kui inimene võtab seda hullust piisava huumoriga ning ei sea ennast ega kaaskodanikke äppi kasutades ohtu, või harrastab – nagu mina – hoopis statsionaarset mängustiili, on mängul nii mõnigi pluss.

Minu jaoks on selle äpi suurim panus aga see, kuidas ta on muutnud minu ruumitaju ja minu suhet igapäevase Tartuga, on ümber kujundanud või rikastanud minu käiguradu, minu pilgusihte ja vaatevälja. Nüüd näen tänavakunsti, mida kunagi varem märganud ei olnud, näen nurgataguseid, kus elavad pokenšid, mõtlen põhjalikumalt läbitava maastiku üle – minust on saanud ootamatult ümbruseteadlik inimene – just see, mida pokémoniäpp soovitabki! Teab ju iga äpikasutaja tüütut teadet, mis meie telefoniekraanidele iga kord Pokémon Go’d avades ilmub: „Remember to be alert at all times. Stay aware of your surroundings.”

Inimesele, kes on olnud aastaid ühes rütmis ning tunneb tülpimust, ehk veidi stressigi kas tööl või koolis, võiks proovida teraapia või masendusse langemise asemel esmalt pokémoniäppi – oma ruumilist liikumist muutes, nähes, kuidas reaalse maailma peale on vesimärgina prinditud teine, virtuaalne, aga samavõrd funktsioneeriv, liikuv ja muutuv – see võib osutuda väga tervendavaks ning isegi raputavaks kogemuseks.