Rahvaesindaja töö populariseerimiseks pole vaja Riigikogu töökorraldust muuta, vaid panna poliitikud alustuseks vastutust ja riigimehelikkust väärtustama.

Lennart Meri Eesti põhiseadusega. Foto on illustratiivne

Poliitskandaalide taustal täidavad leheveerge ülevaated esinduskogude liikmete haridustasemest ning arvamuslood, mis juurdlevad kõrgharidusnõude vajalikkuse üle, et tagada poliitikute pädevus uues ametis. Sarnast trendi kohtab ka valimishooaja lähenemisel, kui tärkavad uued poliitliikumised ning arvamusliidrid arutlevad võimalikke viise, mis muudaksid parlamenti kandideerimist atraktiivseks ettevõtlikele kodanikele ning haritlaskonna koorekihile.

Üks selline idee pärines Margus Tsahkna sulest, kes viitas Meelis Niinepuu ettepanekule muuta töökorraldust, mis paigutaks riigikogu täiskogu istungid kuus ühele nädalale, meenutades seega pigem kohalike omavalitsuste volikogude tööplaani. Ehkki Tsahkna väidab, et esinduskogu võiks olla läbilõige ühiskonnast, jääb kõlama idee juures ennekõike plaan meelitada varasemast enam erinevate elualade tippe Riigikogusse kandideerima, kartmata, et ühiskondlikud eeskujud läbivad digimuutumise järjekordseteks poliitikuteks. Kuid leppima ei peaks seadusandja töö lihtsustamisega ning lahendust tuleks otsida mujalt, kui soovida parlamendi koosseisu tugevdada.

Esmalt puudub garantii, et just töö koondamine ühele nädalale toob poliitikasse hordidena inimesi teistelt elualadelt. Jah, esinduskogusse pääsemise eelduseks on poliitikasse sisenemine – ei maksa kordagi unustada, et parlament on poliitiline ametikoht, millega kaasneb ka teatav kuvand, tänasel päeval paraku negatiivne. Lisaks tuleks soov populariseerida poliitikasse astumist Riigikogus töötamise vähendamise abil paratamatult kvaliteedi arvelt.

Millised on ootused parlamendile?

On ohtlik arvata, et seadusandja töö on hõlpsasti koondatav kõrvaltööks ning piisab kord kuus kogunemisest, mille käigus ära teha ideoloogiale vastavad nupuvajutused ning jääda lootma ülejäänud ajal ametnike vaevarikkale tööle. Parlament on koht, mis peab seisma järjepidevalt sirge seljaga ning pakkuma sobivat areeni viljakateks aruteludeks, millest – sõna otseses mõttes – sõltuvad riigi ja rahva tulevik. Väita, et need read iseloomustavad Riigikogu täna, on liiast, kuid tööst järjepideva, täiskohaga töö elemendi eemaldamine pärsiks sellise keskkonna tekkimist veelgi.

Selmet arutleda, kuidas kontsentreerida esinduskogu töö lühemale ajaperioodile, et võimaldada ettevõtlikul seltskonnal pea segamatult jätkata oma põhitööga, tasuks mõtestada ümber hoopis seda, millised on ootused parlamendile kui esindusdemokraatia alustalale ning kuidas nende ideaalide suunas triivida. Mure poliitikute profiili üle on igati õigustatud – nii Eesti kui ka vanad Euroopa demokraatiad on liikumas suunas, kus tugeva poliitiku tunnuseks ei ole enam elukogemus ja ekspertiis. Poliitikasse sihivad pigem broilerid, kelle esimesed sammud iseseisvas elus ei möödunud ilmtingimata ühikas makarone keetes, vaid erakonna õhupalle jagades ning noortekogudes, lootuses kindlustada soe koht homses valimisnimekirjas.

Enne, kui asuda töökorralduse muutmise kallale, tasuks näha vaeva parlamendi populariseerimise, väärtustamise ja kvaliteedi tõstmisega. Parlamenditöö ebapopulaarsus rahva silmis ei ole teps mitte uus nähtus, kuid seda on võimalik parandada, kui vaid üritada. Liikmed peavad tõestama läbi oma igapäevaste tegude, et nad on ülesandeks pädevad ning käituma vastavalt oma töö vastutusrikkale olemusele. Erakondade liikmete vähenev hulk ning üha kasvav keskmine iga panevad paratamatult erakonnad kätt sirutama n-ö kodulindude – noorte broilerite ja peibutuspartide – suunas, kuid nõnda tehakse endale karuteene ja toidetakse surnud ringi. Erakonnad ei ole atraktiivsed ettevõtlikele inimestele, kes võiksid olla valmis pakkuma oma kogemust, et riiki edendada, kuid neid ees ootav seltskond ei vasta nende ootustele. Toogem paralleel ükskõik millise teise koosseisuga – ei soovi me ju üliõpilasena liituda tudengiorganisatsiooniga, mis lubab muuta tudengipõlve vägevaks, ent mille liikmed seda ei ole; ei soovi me raha annetada meditsiini edendavale heategevusele, kui selle eesmärkide elluviijad teevad seda asjatundmatult.

Poliitikud loovad kuvandi

Ei tasu langeda kumbagi äärmusesse. Ühest küljest ei soovi me riiki, mille poliitikud ei ole muudelt ametikohtadelt elukogemust omandanud, teisest küljest ei tasu ette kujutada, et iga ettepanek koosseisu värskendamiseks omab soovitud tulemust ning jätkab seadusandlikku tööd sama või kõrgema kvaliteediga. Parlamendisaadiku töö on vastutusrikas ning peab tekitama aukartust saadikus endas – ei saa lubada, et rahva esindamine on tehtav poole kohaga ning „vabast ajast“. Kui ülesannet saadab vastav kuvand ning arusaam, et selle ülesande saadikule usaldamine nõuab tegusid, mitte mandaadi lõpuni tiksumist, on ka ettevõtlikud inimesed valmis panema mandaadi kestuseks kõrvale oma põhitöö ning asuvad seadusandja tööle teadmisega, et neid ümbritsevad sarnaselt meelestatult isikud.

Ei saa jätta mainimata Eiki Nestori arvamust, mis on välja toodud ka Tsahkna artiklis. Tsiteerin: „Kahjuks olen näinud edukaid ja hakkajaid ettevõtjaid hoogsalt poliitikuks saamas ja sama hoogsalt sealt lahkumas. Neil on olnud raske mõista, mis vahe on riigil ja äriühingul.“ Pole kahtlust, et osavamad on saadikud, kes on poliitikas „üles kasvanud“ ning tunnevad süvitsi võtteid, kuidas seadusandlik töö ümber sõrme keerata. Kuid ka selle vastu, olen kindel, aitab eelnimetatud väärtuste kinnistamine, et kaotada poliitikast lõputu peenhäälestamine ning liialt mänguline olemus, mis toob küll ajutisi kokkuleppeid ja lühiajalisi võite, ent mitte riigimehelikkust ning soovi hoida poliitikas neid, kellel riigile midagi pakkuda on – olgu see ettevõtluskogemus või teadustaust.

Kui väärtustame vastutust ja riigimehelikkust poliitikas, tõuseb ka oskus ümber käia mandaadiga. Sõnum on lühidalt ebapopulaarne: väärtustagem poliitikuametit! Kuid seda nõnda, et ei jääks ruumi tühikargajatele ning elukutselistele peenhäälestajatele. Järeleandmisi lubamata peavad vastu tugevamad, keda poliitikasse tahame, ning säilib lootust jõuda efektiivse esindusdemokraatiani.

* Emajõe Saadik on Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi (RSR) liikmete loodud pseudonüüm, mille alt kirjutatakse ühisloominguna valmivaid välis- ja sisepoliitilisi teemasid käsitlevaid artikleid.