„22 Jump Street” (2014, USA). Režissöörid Phil Lord ja Chris Miller, osades Channing Tatum, Jonah Hill, Ice Cube jt. 112 min.
„22 Jump Street” – oodatud järg 2011. aasta hitile „21 Jump Street” – toob taas ekraanile ühe ehk sümpaatsema tandemi, keda Hollywoodi komöödiates viimaste aastate jooksul nähtud, aga kas partneritel Jenkol (Channing Tatum) ja Schmidtil (Jonah Hill) õnnestub publikute südamed taas võita ja sama suuri naerupahvakuid esile kutsuda?
Nii ja naa. Režissöörid Phil Lord ja Chris Miller on küllalt intelligentsed, et olla mõistnud, mis „21 Jump Streeti” nii vaimustavalt vaimukaks tegi – Jenko ja Schmidti loomulik karisma, sünergia neid kehastavate Channing Tatumi ja Jonah Hilli vahel ning üleannetu, kohati absurdnegi huumor – ning jäänud sellele valemile kindlaks ka järje puhul, mis matkib peenelt, aga turvaliselt neidsamu eelkäija parimaid omadusi.
Arvutianimatsioonide „Taevast sajab lihapalle” ja „Lego film” kallalgi töötanud lavastajatepaar teab, millega filmile visuaalset isikupära anda. Kindlasti on paljudel meeles ajuvaba stseen „21 Jump Streetist”, kus salapolitseinikest peategelased on sunnitud võtma ettearvamatute mõjudega uimastit H.F.S. ning näevad, kuidas kooli kehalise kasvatuse õpetaja peast saab jäätis. Sarnane saatus tabab mehi ka „22 Jump Streetis”, ainult uimasti ning selle toime on veidi teistsugused. Taas annab see aimu autorite heast fantaasiast, aga esile võib kerkida küsimus: kas sama kild on naljakas ka teist korda? Lord ja Miller, kes pole kaugeltki naiivsed, on igatahes lähtunud põhimõttest, et see on andekas viis pilgata Hollywoodi järgede vaimuvaesust. „22 Jump Streeti” eneseteadlikkust tõestab lennukas montaaž filmi lõpus, mis tutvustab tosinkonda võimalikku uut järge, millest igaühes suunduvad Jenko ja Schmidt järjekordesse kooli – olgu tegu siis koka-, kunsti- või sõjakooliga – korda majja lööma, nagu midagi niisugust poleks juba varem nähtud. Niisamuti võib filmist leida kavalaid vihjeid peaosatäitjate varasematele filmidele. Näiteks uurib Jenko oma ülemuselt, kas too kavatseb ta Valget Maja turvama saata, tuletades tähelepanelikule vaatajale nii meelde näitleja hiljutise märuli „Rünnak Valgele Majale”.
Ometi ei tule „22 Jump Streeti” satiir filmi tempokuse-energilisuse juures piisavalt teravalt esile, et olla kardinaalne. Seepärast võibki linateos, olgugi et selle teatav ebaoriginaalsus on taotluslik, ikkagi pisut jõuetu ja ebakindla mulje jätta, meenutades ennekõike, kui vahva oli esimene film oma värskuses ja pannes sisimas soovima, et Lord-Miller oleksid leidnud uue nurga, mille alt neile eitamatult koloriitsetele tegelastele läheneda.
