Pornorevolutsioon on alanud ning selle eestvedajaks ei ole keegi muu kui feministid, kes on olemasoleva kahtlase kraami kirumise asemel ise kaamera haaranud ja hakanud tegema paremat pornot, mis pakub naudingut nii kehale kui ka vaimule.

Kaader Erika Lusti filmist „Chicazo" (2015). Foto: XConfessions.com

Ekraanile ilmub noor mees, kes astub sisse raskest hooviuksest. Tema kergelt habetunud lõuga täiendavad patsi seotud heledad lokid ning lihaselistel õlgadel istub rändurikott. Mehe pruunid silmad vilksatavad tema käes olevale suunistega paberile. Mees sammub edasi ning nüüd näeme teda punaroosalt valgustatud hämaras koridoris. Taustaks oiged ja teadvustaja ruuporihääl, mis lubab nummerdatud uste taga erinevaid maiustuste nimedega üllatusi.

Mees piilub üle ühe läve, kust paistab kellegi blondide parukajuustega kaetud selg. Järgmise ukse tagant silmab ta lihaselist jalga rihmadega kontsakingas. Mees astub läbi koridori lõpus olevate kuldsete narmaskardinate ning saabub punaste küünaldega valgustatud tühja tuppa – kammerlikku teatrisaali. Lavatagust varjavad samuti kuldsed narmad ning mees istub pärast seljakoti nurka toetamist ainsale tugitoolile, mis on lava poole suunatud. Ta poetab laual olevasse purki taskust mõned mündid.

Mängima hakkab kitarrimuusika. Kuldsete narmaskardinate vahelt astub välja androgüünne kogu, seljas hele vihmamantel ning peas kübar. Mees jälgib teda pingsalt. Muusikasse lisanduvad trummid ning lavale ilmunud kogu tõstab silmad – tumedaks värvitud huultega kaunis tõmmu naine, kes hakkab aeglaselt tantsima, koorides tükkhaaval maha oma seljas olnud mitu numbrit suuremad riided: mantel, lips, traksid, püksid, triiksärgivarrukad (mees võpatab erutusest) ja ülejäänud triiksärk, aluspüksid.

Kaamera näitab tugitoolis istujat, kes hõõrub ühe käega oma püksireit. Naine jätkab tantsu. Mees avab püksiluku. Naine võtab alussärgi seljast. Nüüd on ta täielikult alasti, kui arvata välja kõvakübar, kingad, sokid ja sokitripid. Naine istub toolile lava keskel, avab jalad ning viipab ühe sõrmega mehe jalgevahe suunas, mille peale too oma suureks paisunud peenise pükste seest vabastab. Tantsija ja vaataja masturbeerivad vastamisi. Muusikas saadavad bassivokaali kitarririfid. Naine istub tooliservale, kastab parema käe sõrmed suus märjaks, tõstab kingastatud jalad üles ja hõõrub oma naudingupunkti, pakkudes tema vastas istuvale mehele kõige eksplitsiitsemat vaadet. Mees ei pööra temalt silmi, masseerides oma erutunud riista, kontrollimatu muie pingelise pilgu all. Naine ronib põlvili toolile, jäädes tuharatega mehe poole, ning siseneb sõrmedega endasse, oiates.

Näeme kaadris naise raseeritud häbememokki ja mehe raseeritud kubet ning nende teineteist jälgivaid, ent naudingus ähmastuvaid pilke. Naine ja mees seksivad vaikuses iseendaga, kuni mõlemad saavad orgasmi. Kaader hajub pimedusse ning kui ekraanil taas valgust näeme, seisab mees, seljakott uuesti seljas, päevavalges maja hoovis trepimademel, mida mööda siidseelikus naine alla sammub. Tema käes on rahakott, millest ta seksika aktsendiga lausutud sõnadega „sa olid väga hea” mõned saja- ja viiekümneeurosed välja tõmbab ning tänuga mehele ulatab. Mees vastab tooniga, mis kõlab nagu „aitäh hoopis sulle”, ning vaatab imetlusega lahkuvat naist ja siis oma raha. Lõpukaadris näeme stiilse naise selga sammumas ukse poole, kust mees enne sisse astus.

See on Erika Lusti lühifilmi „Chicazo” (2015) kirjeldus, mis on üks kümnest Lusti feministlikku pornosarja „XConfessions” kuuluvast filmist, mida ühel veebruariõhtul Berliinis Babyloni kinos näen. Lähen Berliini, et teha selle artikli jaoks intervjuusid sealse alternatiivse pornoskeene esindajatega, ning satun ka mõnele seansile. Pärast ülalkirjeldatud „XConfessionsi” filmide vaatamist tekib hea tunne – ergas ja lõbus, see mõjub lausa teraapiliselt.

Erika Lust on Rootsist pärit filmirežissöör, kes on tõusnud oma Barcelonas tegutseva produktsioonifirmaga progressiivse porno staariks pärast oma üleöö menu saavutanud esimest filmi „The Good Girl” 2004. aastal. Oma kuulsas TEDx-i kõnes „It’s Time for Porn to Change” (TEDxVienna, 2014) ütleb ta, et pettus peavoolu pornos ning mõistis, et vaja on hakata tegema paremaid filme, kus seks võib olla räpane, aga väärtused peavad olema puhtad.

Kaader Erika Lusti filmist „A Feminist Man” (2015). Foto: XConfessions.com

Linastusjärgses vestluses režissööriga, mida juhib Indiewire’i filmikriitik Jessica Kaing, selgitab Lust, et kui ta peavoolu pornot (siin ja edaspidi peetakse selle mõiste all silmas videoid, mis on üleval näiteks PornHubis või YouPornis) vaatas, tundus talle, et selle tegijad ei ole huvitatud seksist ega kinokunstist, vaid ainult rahast. Lust meenutab, et kui minna pornoajaloos tagasi 1960–70ndatesse, siis tollastes filmides on lugu, selgus, visioon ning idee sellest, mida näidata tahetakse. Videoühiskonna väljakujunemisel muutus pornofilmide tegemine vorstivabrikuks, kus filmide sisu läheb järjest agressiivsemaks ja vägivaldsemaks, aga hinge sisse ei jää. Lust ütleb, et seks on midagi palju enamat kui see, mida peavoolu pornos näha võime – seks seisneb inimestevahelises intiimsuses.

„Ma ei arva, et me peaksime kartma eksplitsiitse seksi näitamist. Elame ühiskonnas, kus me näeme palju vägivalda, ning me lihtsalt kuidagi lepime sellega. Aga kui asi puudutab seksi – vagiinat ja riista, rindu ja – oh ei – nibusid –, hakkavad inimesed kartma. See on minu jaoks väga ebaloomulik, sest peaks ju vastupidi olema. (Publik aplodeerib.) Me ju pärineme seksist! Me kõik oleme siin tänu seksile,” väljendab režissöör oma elujaatavat suhtumist.

Lisaks seksi austamisele leiab Lust, et peavoolu pornos keskendutakse liiga palju mehe naudingule, mis on iseenesest tore, aga veidi võiks mõelda ka naisele. Pornofilmides on mees enamasti peategelane, film on suunatud tema rahuldamisele ning naine on taandatud meeskangelase kõrval seksikiisu rolli. Lust tahab, et seksi kujutataks realistlikumalt, nii et kaks (või enam) inimest pakuvad vastastikku üksteisele naudingut. Nõnda, et meil kõigil oleks pornot vaadates hea olla.

Erika Lustil on praegu käsil lühifilmide projekt „XConfessions”, kus ta teeb 10–15-minutilisi seksifilme fantaasialugude põhjal, mida inimesed talle tema veebisaidi xconfessions.com kaudu saadavad. Artikli alguses kirjeldatud „Chicazo” aluseks oli kasutaja Regularguy saadetud fantaasia mehest, „kes pole näinud kunagi midagi hüpnotiseerivamat kui see androgüünne tüdruk, kes võtab aeglaselt seljast oma mehelikke riideid”.

Lusti filmid on visuaalselt väga ilusad. Võtteplatsid majades, korterites, maastikel, tänavatel on hästi paika seatud, iga detail mängib kaasa filmi visuaalsele stiilile ja sisule – juugendlik prantsuse rõdu aken Barcelonas, end araabia stiilis ehtinud lesbipaar Londoni loft’is, kuivanud heinamaa südasuvises maailmalõpufantaasias… Lisaks valgus, rütm, peen huumor – filmid on oma narratiivi terviklikkuse ja visuaalse kvaliteedi poolest lähemal väärtkinole kui piinlikule pitsapoisi stiilis näitlejatööga koduvideotele, mida oleme harjunud pornoga seostama. Näitlejad oskavad näidelda! Lust loob progressiivset pornot, millel on ka kõrge kaubanduslik väärtus.

Vaadates karakterite suhet, mõistame tihtipeale, et nii mõneski filmis on seks ajendatud (enamasti hetero)paari omavahelistest mängudest või soovist millegagi katsetada. Ent hoolimata sellest, kas tegu on elukaaslaste või lihtsalt seksipartneritega, on karakterid teineteise suhtes lugupidavad ja hooli(tse)vad. Seks tundub soe ja austav või isegi armastav.

Progressiivse porno spekter

Viis aastat pärast Eesti esimest feministliku kunsti näitust „Est. Fem” ja Mare Tralla videot „Nii me sünnitasime eesti feminismi” (1995), kuhu ta pornokaadreid sisse põimis, sai Barcelonas tegutsenud kunstnikel pornotööstusest kui vorstivabrikust kõrini ning seal algas 2000ndatel post-porno liikumine.

See nähtus polnud otseselt organiseeritud kunstnike võrgustik, aga aastatel 2002–2004 toimus Barcelonas mitme genderqueer-kunstniku performance’eid, millest on tehtud film „Mi sexualidad es una creación artística” („Minu seksuaalsus on kunstiteos”, rež Lucía Egaña Rojas, 2011). Filmis meenutavad performance-kunstnikud, et neid ajendas tegutsema tunne, et olemasolev porno ei esinda nende seksuaalsust. Osa kunstnikest pidas oma eeskujuks pornoikooni Annie Sprinkle’it ning ka erinevaid mõtlejaid, nagu Judith Butler. Kuid enamik loobus üldse igasugusest kontseptualiseerimisest ning ütles, et nende tegevus põhineb õpitu unustamisel ning ei tugine raamatu-, vaid tänavateadmistele kunstist. Kõigepealt tuleb luule ja alles siis keha, ütlevad kunstnikud filmis. Nende esinemised ei ole püüdlikult erootilised, vaid seisnevad pigem keha erinevate osade tundlikkuse katsetamises – nagu lapsed, kes alles avastavad, et mõnel kehaosal on rohkem kõdi. Barcelona post-pornograafid hakkasid ise BDSMi elementidega videoid tegema, ütlesid lahti soobinaarsusest ning masturbeerisid avalikus ruumis. „Porno on liiga võimas vahend, et jätta see kellegi teise kätesse,” ütleb dokumentaalis pornokunstnik nimega Pornoterrorista.

Erika Lusti filmid ja post-porno tegijate looming asuvad feministliku porno spektri eri otstes. Lust loob filme, mida on tänu nende esteetikale lihtne kaubastada, Pornoterrorista ja teised teevad aga märgatavalt nišilikumat kraami. Sarnases suunas tegutseb ka teine feministlik režissöör, Rootsist pärit Marit Östberg, kelle filmi „When we are together we can be everywhere” (2015) samuti Berliinis vaatama satun.

Östbergi film on isiklikum, poeetilisem, kadunud aegu taga igatsev mälestus kahe naise vahelisest armastusest ühel suvel Berliinis, kui nad seiklevad koos läbi seksuaalvabaduse pealinna kväär-seksipidude. Seksistseenid varieeruvad vuajeristlikust pilgust transsoolise mehe ja naise vahelisele BDSMi-seansile ning kolme naise grupiseksile ühes järelhaagises heinakasvanud parkimisplatsil. Ülekaaluline keha, karvased kaenlaalused ja raseeritud pead, menstruaalveri, libestinired ja kehaurgudesse kaduvad käed. Vahele ka mõni suudlus- ja suuseksistseen kahe tüdruku vahel puude vilus.

Pigem nišipoolele jääb ka Soomes ja Eestis väljaantav kväärfeministliku porno ajakiri Ménage à Trois, kust võib leida pornograafilisi fotoseeriaid ja koomikseid soolisuse binaarsust ja monogaamiat hülgavas esituses. Ajakirjas kajastust leidvad teemad varieeruvad masturbatsioonist BDSMini ning alastusest looduses aktifotodeni magamistoa privaatsuses. Töödest on aimata kultuurikriitikat, näiteks numbrit 2/2013 lehitsedes näeme kaanefotol olnud kondoomi sisse topitud pulmatordikujukest pruudi tuppe rändamas.

Võimusuhted

Istun pärast linastust Babyloni tühjenevas kinosaalis maha Paulita Pappeliga, kes mängis tol õhtul näidatud Erika Lusti filmis „The Ultimate Kink” (2016), ent on ka ise produtsent ning Berliini pornofilmifestivali üks kuraatoreid. Pappelit peetakse Berliini alternatiivse pornokultuuri ikooniks, kuna ta on tegutsenud spektri siin- ja sealpool otsas, olles teinud koostööd nii Lusti kui ka Östbergiga. Kui Lusti filmides mängib pikajuukseline Pappel petite’i iseteadlikku brünetti, siis Östbergi filmis paistis välja temagi minevik kiilaspäise fuck-your-gender-feministina.

Pappel peab seksuaalset vabastust osaks oma feministlikust tunnetusest – see on võimalus otsustada ise, mida ta oma kehaga ette võtab. Feminism tähendab tema jaoks alati kaugemale mõtlemist ning järelduste kriitilist analüüsi. Pappeli jaoks on pornotegemine enda seksuaalsuse väljendus, mille puhul ta tunnistab selle ekshibitsionistlikku loomust. „Ma sain juba väga noorelt aru, et tahan olla paljalt inimeste ees. See on minu jaoks loomulik,” ütleb Pappel. Seejuures mõistab ta, et pornotegemine on radikaalne feministlik aktsioon, kuna osa feministidest peab pornot kui sellist vastuvõetamatuks, öeldes, et see ekspluateerib naisi. Ise pornotegemine on feministide ringkondades võrdlemisi harv nähtus. Ning see pole lihtne – feministliku pornolavastajana tuleb pidada silmas korraga nii näitlejate heaolu kui ka filmi poliitilisust, ent ka seda, et lõpptulemus oleks erutav.

„Ma loodan, et meie filmid aitavad muuta ühiskonna võimustruktuure. See kõlab utoopiliselt ja naiivselt, aga… Ma arvan, et see on osa seksuaalsest vabastusest. Mitte ainult naiste, vaid kõigi jaoks. Ma loodan, et see on osa soorollide, soolisuse representatsioonide ja ka seksuaalsuse konteksti muutumisest. Kui selle saavutame, oleme juba väga kaugele jõudnud. Aga see on aeglane ja raske võitlus,” ütleb Pappel.

Samal linastusel saan tuttavaks ka Lusti teise näitleja Bishop Blackiga. Bishop on teinud feministlikest autoritest koostööd nii Erika Lusti kui ka Petra Joyga ning ütleb, et feministliku porno juures kõnetab teda kõige rohkem see, et filmides pole seks miski, mis on ülejäänud elust eraldiseisev, vaid lood mõjuvad terviklikult.

Tolleõhtuses „XConfessionsi” filmis „Dominate me” (Erika Lust, 2016) mängib Bishop dominatrix’ile allujat – meest, kelle seob juugendliku sviidi king size voodile kinni mootorratturist imeilus naine. Naise käes on võim – ja terariistad. Hiljem tõstatatakse vestluse ajal režissööriga publiku seast küsimus, kas Lust sättis teadlikult alluja rolli mustanahalise mehe. (Pärast küsimuse esitamist kostab saalist boo, aga tundub, et mitte Lusti, vaid küsimuse esitaja suunas.) Lust vastab eitavalt, öeldes, et valib rollitäitjaid selle järgi, millistel näitlejatel on rolli tehniliste eripäradega kogemusi ning kelle vahel ekraanikeemia klapib.

Kaader Erika Lusti filmist „A Talk Too Dirty" (2015). Foto: XConfessions.com

Hiljem, kui ma Bishopi endaga seda küsimust arutan, leiab näitleja, et oleks tore, kui eri rassidest inimesed algataksid rohkem diskussioone fetišismist – et ei oleks nii, et kui keegi näeb mustanahalist inimest alluja positsioonis, siis arvatakse kohe, et teda kasutatakse ära. Sellised küsimused on eriti huvitavad praeguses olukorras, leiab Bishop, kui Euroopas on tekkinud uus rassismi laine ning kuuleme USAst pidevalt uudiseid politseivägivallast mustanahaliste vastu. „Ma arvan, et kõigil on kohustus uurida, mis maailmas toimub, ning proovida mõista, et su sõbral võib olla sinu omast täiesti teistsugune reaalsus.”

Filmid või performance’id on sündinud alati koostöös, selgitab Bishop, ning isegi kui vaatajani kandub võimusuhe, kus üks on alluja ja teine domineerija, on see varem kokku lepitud, selle taga on nõusolek. „Sellised asjad lahendatakse enne võtteid ära,” ütleb Bishop, rõhutades, et feministlikul võtteplatsil tehakse enne filmimist selgeks, milliste aktidega keegi nõus on ning mis ebamugavust tekitab.

Eespool mainitud Marit Östbergi filmi teine osatäitja Mad Kate, kes kasutab Berliinis tegutsedes oma performance’ites alastust ja eksplitsiitset seksi, juhib tähelepanu, et ei tasu mõelda, et lihtsalt seetõttu, et tegu on kväärpornoga, on see kuidagi parem kui peavoolu porno. Kväärporno näitlejatel võib olla teistsugune sotsiaalne kapital ja teadmus kui tavaporno näitlejatel – neil on olnud ligipääs feministlikule ja kväärteooriale. Peavoolu ja kväärporno näitlejad võivad tegutseda erinevatel ajenditel, ent see, mis ekraanil toimub, võib paista sarnane. Seetõttu on oluline rääkida iga esinejaga eraldi, kuidas ta end võtteplatsil tunneb ning kuidas oma tööga suhestub, selle asemel et ainult silti vaadata, mis võib sisuliselt lihtsalt bränding olla. Kas näitleja tunneb ennast võimupositsioonil?

Porno naise vaatepunktist

Pornofilmitegija ja -näitleja Lucie Blush ütleb, et režissöörina ta kubjas ei ole – näitlejad otsustavad ise, kuidas nad seksida soovivad. Blushi filmid eristuvad eespool kirjeldatust oma lihtsama ja kodusema pildikeele poolest. Blush puutus feministliku pornoga esimest korda kokku Barcelonas Erika Lusti juures veebidisainerina töötades. Hiljem mõistis ta, et soovib ise veidi teistsugust pornot teha, ning lõi oma veebisaidi welovegoodsex.com, kust leiab „tüdruku vaatepunktist tehtud head pornot, erootilisi videoid ja silmailu”.

Kui Lusti filmid on väga põhjalikult läbikomponeeritud ning produktsioonil tundub olevat eelarve, siis Blush ütleb, et tema stiil on lihtsus: hangi lihtsalt suvaline kaamera ja jutusta oma lugu. Praegu on lavastajal käsil otsaette kinnitatud GoPro kaameraga filmitud stseenid, kus näeme tegevust sõna otseses mõttes tüdruku vaatepunktist. Võtteplatsid on enamasti sõprade korterites, näitlejaid valib režissöör oma silma järgi ning lood pärinevad tema enda või sõprade kogemustest.

Blush kasvas üles Prantsusmaal ja läks juba 12-aastaselt ema käevangus kosmeetiku juurde jalgu raseerima. „Mulle õpetati, et ole ilus ja naerata. Ära jookse, ära tee laineid.” Selline kasvatus tekitas tunde, et teatud kehaosi tuleb häbeneda. Alles pärast feministliku porno avastamist mõistis Blush, et oli mõelnud iseendast varem kui isiklike ihadeta objektist, kelle ainus ülesanne on pakkuda naudingut. Pornot tegema hakates mõistis lavastaja, et tema enda seksuaalfantaasiad on sama palju väärt kui meeste omad ning tal on õigus nii seksist keelduda kui ka seda soovida. Blush leiab, et peavoolu pornot vaadates ei või kindel olla, kas naine ekraanil naudib tegevust või mitte – naisi ei näe domineerivas, isiklikku iha väljendavas rollis.

Režissöör ise eelistab teha pornot sellise naise vaatepunktist, kes väljendab aktiivselt oma soove. Feministliku porno tegelased ei ole kõndivad stereotüübid, vaid kaks päris inimest, kes tahavad teineteisega seksida. „Feministlik porno seisneb seksi inimlikkuse mõistmises,” ütleb Blush. Samal ajal ei nõustu Blush mõistega „porno naistele”, kuna naised pole inimeste allharu kindlaksmääratud fantaasiate ja ihadega. Samuti ei huvita naisi üksnes softcore-erootika, vaid neile meeldib igasugune porno hardcore’ist n-ö vaniljeni, jagab Blush oma tähelepanekuid.

Seksitöö väärtus

Tajun Berliinis pornonäitlejaid ja -lavastajaid intervjueerides kuskil kuklas „prostitutsiooni” kui tabu taaka, mille olen ratsionaalselt hüljanud, aga osana minu postsovetlikust kultuuritaustast tiksub see mõte ikkagi peas. Usutletavatega seksitööst vesteldes pean silmas mõiste laia tähendust, mis hõlmab ka pornonäitlejaid. Feministliku porno režissöörid ei leia, et pornot kui sellist tuleks hukka mõista, sest siis mõistame samal ajal hukka ka naiste seksuaalsuse. Porno ärakeelamine ei kaotaks meie soovi seksida või masturbeerida. See tabu tuleb ümber mõelda. Nagu ülejäänud kultuur, pole ka porno kivisse raiutud. Seda enam, et seks pole mingi ärapeidetav salaasi, vaid seks on kõikjal. Seksuaalsus mõjutab seda, kuidas me üksteisega suhtleme ning kuidas üksteist tajume.

Erika Lusti filmilinastus Babyloni kinos Berliinis. Foto: Mara Lea Hohn

„Porno ei ole probleem,” ütleb Blush. „Probleem on see, kuidas pornot tehakse.” Prostitutsioon või seksitöö ei ole õige või vale, inimestele pole vaja ette kirjutada, milleks nad oma keha kasutada võivad, leiab režissöör. Ekspluateerimine on vale, aga mitte vabatahtlik seks kaamera ees, ka siis, kui selle eest makstakse. Kedagi ei tohiks litsiks sõimata. „Kas mitte keegi pole lits või kõik on litsid,” naerab Blush.

Kui Mad Kate’ilt seksitöö kui tabu kohta küsin, vastab ta, et olles ise seksitöötaja, olles küsinud seksuaalvahekorra eest inimestelt raha, ei ole ta nõus, et neid oskuseid ei tohiks kapitalistlikus kontekstis müüa. Kapitalism on igal juhul olemuslikult ekspluateeriv, leiab Kate, aga peame ikkagi arvestama, et tegutseme sellises ühiskonnas. Seksitöötajatel ja kõigil, kes kasutavad seksi mis tahes kontekstis, on pakkuda selles valdkonnas mingi teadmus – ning nende oskuste jagamine on imeline. Pornonäitlejaid, eraklientide vastuvõtjaid, seksuaalsete õpitubade korraldajaid, tantramassööre – kõiki oskustöötajaid, kes tegelevad kehaga erootilises kontekstis ning on tegelenud aastaid keha uurimisega, tuleks väärtustada sama palju kui tavalisi massööre või arste, leiab Kate, lisades, et paljudel inimestel on seksuaalsusega seotud kompleksid, mille lahendamiseks on seksitöötajatel väga vajalikke kogemusi. Oma seksuaalsuse mõistmiseks kulub terve eluiga.

Kate võrdleb oma keha ja seksuaalsuse tundmaõppimist kohaliku poliitikaga, mis ütleb palju selle kohta, kuidas me maailmaga laiemalt suhtleme. Peame leiutama viisi, kuidas luua sidemeid ja intiimsusi iseendaga. Kui saame iseenda ehk kohaliku tasandiga hakkama, ületades nende intiimsuste kaudu sildu teiste inimesteni, siis oleme omandanud väärtuslikud oskused, millel on laiem mõju, selgitab ta. „Niisiis, kas nende oskuste eest võiks raha küsida? Kapitalistlikus süsteemis? Absoluutselt, miks mitte. Neid oskusi tuleks väärtustada,” ütleb Kate. Feministlik porno tähendab muu hulgas seda, et töötajatele makstakse õiglast palka.

Seksuaalne vabanemine

Olles naasnud Eestisse, lähen Berliini pornotripi lõpetuseks Ülase12-sse ülalmainitud post-porno dokumentaali linastusele, millele järgnenud vestlusring on ehk huvitavamgi kui Berliini linastuste Q&A-d kokku. Feministeeriumi kaasautori, Hispaaniast pärit TLÜ antropoloogiamagistrandi Amaranta/Toriani juhitud arutelus tõstatatakse küsimusi meeste seksuaalse represseerimise kohta – pole ju alust arvata, et lihastesse pumbatud peremehed vorstivabrikupornos väljendavad kogu meeste seksuaalsuse spektrit. Ent filme, kus mehed ausalt oma seksuaalsust avastavad, ei tea samuti palju nimetada.

Küsitakse ka, kas meestel on feministliku porno edust või naiste emantsipatsioonist midagi kaotada. Ehk võiks kanooniliste soolisuste murendamine kõigile osapooltele teatud vabastuse tuua? Peale selle võime mõtiskleda, mida õpib 12-aastane Hans, Igor või Anna maailma kohta, kui salaja pornot guugeldab.

Vestlusringis arutatakse, kuidas küsida näiteks oma partnerilt või klubist üles korjatud üheöökallimalt seksis midagi ebatraditsioonilist – midagi muud peale levinud võtete. Leiame arutelu käigus, et hea porno vabastab kujutlusvõime, annab alguspunkti, kust edasi liikuda, tutvustab võimalusi, mida teha. See ei peagi tähendama erilist trikitamist magamistoas, lihtsalt inspiratsiooni avastada enda ja oma kallima(te) seksuaalsust.


Paulita Pappel

Paulita Pappel. Foto: Mara Lea Hohn

„Isal probleemi pole,” ütleb Paulita, kui küsin, kuidas perekond tema erialavalikusse suhtub. Ent Paulita ema on teise laine feminist, kes leiab, et pornograafia on kohutav ja ekspluateerib naisi. Paulita tunnistab, et on oma emaga sellest väga palju rääkinud ning ema on palju vaeva näinud, et oma tütart mõista ja austada. „Nüüd saame hästi läbi ning ta hindab minu tööd, kuigi arvab endiselt, et enamik pornost on pask,” ütleb Paulita. „Minu jaoks on olnud üks kõige ilusamaid asju elus seoses kogu selle pornovärgiga võimalus emaga sellest rääkida ja panna ta ennast mõistma.” Paulita on õnnestunud oma ema veenda, et pornograafia ise ei ole kohutav, on lihtsalt halbu filme, nii nagu on ka halbu Hollywoodi filme ja halba reklaami. „Me elame patriarhaalses ja väga seksistlikus ühiskonnas ning naisi representeeritakse mitmel viisil halvasti, aga mitte ainult pornos, vaid igasuguses meedias,” ütleb Paulita.

Paulita Pappeli filme saad vaadata aadressidel xconfessions.com ja en.ersties.com ning jälgida tema tegemisi Twitteris.

Bishop Black

Bishop Black. Foto: erakogu

„Mu vend teab, et ma teen pornot. Sest ta on gei. Üks asjadest, millele ma varem ei mõelnud, oli see, mis talle seejuures meeldida võib. Mõnele vennale meeldib rassidevaheline porno. Ja mõni vend võib teada saada, et tema enda vend teeb rassidevahelist pornot. Ma olin üsna üllatunud, kui kuulsin, et ta on mind näinud. Aga see vist pole meil teemaks tulnud, et ta ütleks, et ei kiida seda heaks. Mu vend ei oska minuga sellest hästi rääkida, sest see on… noh, kuidas sa räägid oma vennaga sellest, et ta teeb pornot, veidi veider. Ma olen üsna avatud inimene ja mulle meeldib igasuguste asjadega katsetada, nii et selline eksperimenteerimine ei tohiks teda eriti üllatada, kuigi kui ta mind esimest korda nägi, siis ta tõenäoliselt oli masturbeerimisega poole peal… (Naerab.) Minu peres ei öelda teatud asju kõva häälega välja, mõnest asjast ei kõnelda mitte kunagi, aga ma olen üsna kindel, et mõni mu pereliige teab, millega ma tegelen, ja nad endiselt räägivad minuga.”

Bishop Blacki portfoolio leiad aadressilt bishopmod.tumblr.com.

Lucie Blush

Lucie Blush. Foto: Mara Lea Hohn

Lucie esimene kord pornonäitlejana kaamera ees oli ühtlasi tema esimene kord naisega seksida. Lucie meenutab, et tahtis teha midagi väga autentset, nii et ta püstitas endale väljakutse, mille puhul tal poleks võimalik teeselda. Filmimiseelne ärevus taandus, kui kätte jõudis võte ning võtteplatsil valitses asjalik meeleolu – keegi ei vaadanud altkulmu tema tselluliidile või armidele, mille tõttu Lucie varem piinlikkust oli tundnud. Ning läks lahti: telefonikaameraga filmitud seks kahe naise vahel Barcelona 33-kraadises kuumuses… Adrenaliin ja võim oma keha üle. „Feministlik porno aitas mul oma kompleksidest üle saada,” meenutab Lucie. „Oli väga hea tunne võtta võim oma keha ja oma seksuaalsuse üle.”

Lucie Blushi filmid leiad veebilehelt luciemakesporn.com.

Mad Kate

Mad Kate. Foto: Mara Lea Hohn

„Küllap kuulsin feminismi kohta esimest korda oma emalt või tema õdedelt. Kuid seksismi olen kogenud nii kaua, kui ennast mäletan. Tundsin, et tüdrukuna, õigemini ei peaks ma ütlema „tüdrukuna”, vaid olles selles kehas, mida tõlgendatakse teatud soole omaselt, ei võeta mind siin maailmas tõsiselt. Ma sain juba noorelt aru, mida tähendab olla seksualiseeritud. See oli enne, kui ma ise mõtlesin endast seksuaalse olendina. Mitte et lapsed ei katsetaks oma seksuaalsusega, aga nad ei mõtle sellest ehk niimoodi, nad lihtsalt mängivad oma kehaga. Aga märkasin, et minust mõeldi nii, ning mulle öeldi asju stiilis, et sa ju tead, et sind nähakse seksikana. Pidin aru saama, mida sellega peale hakata, kui ma ise enda kohta nii ei mõtle. Pead aru saama, kuidas väge leida. On raske tunda end vägevana, kui keegi teine ütleb, kes sa oled. Pead ise aru saama, kes sa oled ja kuidas sa ennast maailmas olles tunned. See on olnud elukestev protsess. Feminism on minu jaoks kogemuslik. Ma ei mäleta, millal esimest korda sõna „feminism” kuulsin, aga see mõistmine oli olemas juba enne sõna.”

Mad Kate’i kodulehe leiad aadressilt alfabus.us.

Foto esilehel: kaader Erika Lusti filmist „I fucking love IKEA“.