Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Marie Kliiman ja Kadri Lind. Foto: Gabriela Liivamägi

Marie Kliimanile ja Kadri Linnule meeldib tandemina töötada. Esimene projekt, mille nad Tartus koos tegid, oli kogukonnaaed Uus Õu nelja aasta eest Genialistide Klubi hoovis ning viimased viis aastat on nad korraldanud koos Liisi Aibeliga linnaruumifestivali UIT.

Õhinast nende kahe puhul puudust ei tule ning seda tunnistab ka tehtud projektide lõputu nimekiri, näiteks võib sinna lisada veel kahasse loodud installatsiooni „Kõrvuti” Eesti Rahva Muuseumis ning tuleval suvel planeeritava koostöö Timo Tootsi ja Taavi Suisaluga, et korraldada Maajaamas rahvusvaheline kohatundliku tehnoloogilise kunsti residentuur. Ent enam on nad tuntud ikkagi Tartu noore näo kujundajana. Peale UITi korraldamise töötab Marie Tartu Uues Teatris, ning kui UIT nõuab korraldajatelt pööraseid ideid ja soovi tungida tundmatutesse paikadesse, siis teatris tunneb Marie, et just tema on see, kellel on jalad kõige rohkem maa peal, et teiste hullud plaanid rahulikult ära kuulata, natuke muiata… ja siis nendega kaasa minna.

Kadri on aga otsapidi Tartu tänavakunstiskeenes, küll mitte kunstniku, vaid Stencibility kaaskorraldaja ja smartovkade projekti kuraatorina. Viimasega plaanitakse luua Tartus paari aasta jooksul paarikümnele majale hiigelsuur seinamaaling. Kadri on võtnud hingeasjaks ka Tartu Kunstikooli õpilaste harimise linnaruumi ja tänavakunsti teemadel.

Seda, kuidas neil õhinat jätkub, selgitavad Marie ja Kadri sellega, et nende korraldatavad festivalid pole lihtsalt korrapäraselt toimuvad sündmused, vaid suurema idee väljendused. Seejuures teevad asja lihtsamaks Tartu elanikud ja linnavalitsus, kes on üsna seiklushimulised ja avatud uutele ideedele. Tartust on võimalik leida hoopis teistsugune ja palju suurem linn, kui töö ja ülikooli kõrvalt arvata võiks, ütlevad nad.