Portreed Tartu isetekkelisest kultuurist: Kinonäitajad, kes raamides ei püsi

Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Elektriteatrit veavad Mihkel Salk, Elo Vilks ja Andres Kauts. Foto: Gabriela Liivamägi

Elektriteatrit veavad Mihkel Salk, Elo Vilks ja Andres Kauts. Foto: Gabriela Liivamägi

See pole päris tüüpiline organisatsioon, mille töötajate töölepingutest võib leida sellised ametinimetused nagu „visionäär”, „programmijumalanna” ja „kuldsete kätega mees”. Elektriteater polegi tavaline kino. Õieti sündis see seitse aastat tagasi filmihuviliste tudengite soovist lihtsalt õhtuti Tartus filme näidata. Sellest, et nende tegevust võiks nimetada kinopidamiseks, saadi aru märksa hiljem. Elektriteatri käimalükkavaks jõuks oli ja on Andres Kauts, kelle väsimatu entusiasm, vitaalsus ja unistamisvõime on väärtfilmikino ka kõige raskematest perioodidest välja aidanud. Endised kolleegid ütlevad, et kui Andresel silmad särama lähevad, siis need ikka säravad!

Tartu arthouse-kino esialgse visiooni sõnastas Andres, kes unistas lapsena Viru tänavale videolaenutuse rajamisest, juba 2008. aastal pikas kirjas sõbrale. Võimalus idee teoks teha avanes, kui Athena keskuse juhataja kutsus Kautsi filme näitama. Projektsioonist, filmilevist ega piletimüügist ei teadnud toonane filmifanattide punt veel midagi, kui mitte arvestada seda, et kõik olid palju kinos käinud. Esimestel aastatel anti endast kõik, sest kellelgi polnud aimu, kui kaua on võimalik kinopublikut rõõmustada. Arengukavasid ega viisaastakuplaane polnud. Päeval käidi tööl, filme näidati õhtuti, eelarveauke lapiti isiklikust rahakotist ja alati oli võimalik teha veel rohkem vabatahtlikku tööd.

Hiljem pundiga liitunud Elo Vilks ja Mihkel Salk kirjeldasid avanenud vaadet lõbusa kaosena. Üheksast viieni töörütmiga harjunud Elo vaatas toimuvat ammuli suuga kõrvalt, sest segadusele vaatamata asi toimis. Filme näidati, heli kostus, publik oli saalis. Ratsionaalselt oli seda isegi raske seletada, sest tegijate rahaline ja ajaline ressurss ning programmi kvaliteet omavahel ei klappinud. Aga kui otsast tegema hakata, tulevad kaasa sõbrad, perekond, toetajad ja kinosõbrad.

Elektriteatrit on defineerinud mängulisus. Filme on näidatud Tõrvandi pritsumajas, Ropka garaažides ja Ihaste metsas, tehtud toidukino ja pakutud külastajatele viina, kaetud lava muruga ning linnapilt autorehvidega. Andres usub, et mugavaid asju tehes jõuab mugavate tulemusteni. Turvalises ja polsterdatud keskkonnas paigaltammumisele eelistavad tegijad tundmatusse hüppamist. Ainult nii jõuab uude kohta kohale. Näiteks elati pool aastat ula peal ja otsiti kinole uut kodu. Jaanuaris otsustati jääda pikemaks paikseks Tartu Ülikooli kirikusse. Tulemus: tummisem kinokava ja uus publikurekord. Publik on tegijatele truu. Üks pikaaegne kaasteeline sõnab, et tunneb Elektriteatrist mõnikord puudust nagu heast tuttavast, keda pole ammu näinud.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Elektriteater seab end detsembrikuuks sisse Tartu Ülikooli kirikus
Rea Lest Sulev Keeduse filmis „Mehetapja/Süütu/Vari”
1 min

Elektriteater seab end detsembrikuuks sisse Tartu Ülikooli kirikus

Tartu Elektriteater alustab 5. detsembril Tartu Ülikooli kirikus (Jakobi 1) taas igapäevase kinonäitamisega ning toob hubases kirikusaalis vaatajateni hulga filmipärle.
Tartu südamelöökideks on elulootus äriplaani ja äraplaani vahel
Illustratsioon: Lilian Hiob
7 min

Tartu südamelöökideks on elulootus äriplaani ja äraplaani vahel

Kas vaimukantsiks peetud Tartus valitseb kultuurilinna või pigem väikekodanluse vaim? Mugavustsoonist väljumiseks ning Euroopas tõesti oluliseks kunstide keskuseks saamiseks peame nostalgilised müüdid kriitiliselt üle vaatama.
Igav liiv ja tühi väli Tartu kultuurielus
Illustratsioon: Lilian Hiob
6 min

Igav liiv ja tühi väli Tartu kultuurielus

Tartu tunneb puudust mässavast ja pealehakkavast noorusest, kes annaks mandunud kultuurielule värske hingamise ja laseks ka mujal ringlema kõlakad Tartu uue laine sünnist.
Müürileht