Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.
See pole päris tüüpiline organisatsioon, mille töötajate töölepingutest võib leida sellised ametinimetused nagu „visionäär”, „programmijumalanna” ja „kuldsete kätega mees”. Elektriteater polegi tavaline kino. Õieti sündis see seitse aastat tagasi filmihuviliste tudengite soovist lihtsalt õhtuti Tartus filme näidata. Sellest, et nende tegevust võiks nimetada kinopidamiseks, saadi aru märksa hiljem. Elektriteatri käimalükkavaks jõuks oli ja on Andres Kauts, kelle väsimatu entusiasm, vitaalsus ja unistamisvõime on väärtfilmikino ka kõige raskematest perioodidest välja aidanud. Endised kolleegid ütlevad, et kui Andresel silmad särama lähevad, siis need ikka säravad!
Tartu arthouse-kino esialgse visiooni sõnastas Andres, kes unistas lapsena Viru tänavale videolaenutuse rajamisest, juba 2008. aastal pikas kirjas sõbrale. Võimalus idee teoks teha avanes, kui Athena keskuse juhataja kutsus Kautsi filme näitama. Projektsioonist, filmilevist ega piletimüügist ei teadnud toonane filmifanattide punt veel midagi, kui mitte arvestada seda, et kõik olid palju kinos käinud. Esimestel aastatel anti endast kõik, sest kellelgi polnud aimu, kui kaua on võimalik kinopublikut rõõmustada. Arengukavasid ega viisaastakuplaane polnud. Päeval käidi tööl, filme näidati õhtuti, eelarveauke lapiti isiklikust rahakotist ja alati oli võimalik teha veel rohkem vabatahtlikku tööd.
Hiljem pundiga liitunud Elo Vilks ja Mihkel Salk kirjeldasid avanenud vaadet lõbusa kaosena. Üheksast viieni töörütmiga harjunud Elo vaatas toimuvat ammuli suuga kõrvalt, sest segadusele vaatamata asi toimis. Filme näidati, heli kostus, publik oli saalis. Ratsionaalselt oli seda isegi raske seletada, sest tegijate rahaline ja ajaline ressurss ning programmi kvaliteet omavahel ei klappinud. Aga kui otsast tegema hakata, tulevad kaasa sõbrad, perekond, toetajad ja kinosõbrad.
Elektriteatrit on defineerinud mängulisus. Filme on näidatud Tõrvandi pritsumajas, Ropka garaažides ja Ihaste metsas, tehtud toidukino ja pakutud külastajatele viina, kaetud lava muruga ning linnapilt autorehvidega. Andres usub, et mugavaid asju tehes jõuab mugavate tulemusteni. Turvalises ja polsterdatud keskkonnas paigaltammumisele eelistavad tegijad tundmatusse hüppamist. Ainult nii jõuab uude kohta kohale. Näiteks elati pool aastat ula peal ja otsiti kinole uut kodu. Jaanuaris otsustati jääda pikemaks paikseks Tartu Ülikooli kirikusse. Tulemus: tummisem kinokava ja uus publikurekord. Publik on tegijatele truu. Üks pikaaegne kaasteeline sõnab, et tunneb Elektriteatrist mõnikord puudust nagu heast tuttavast, keda pole ammu näinud.
