Nädal aega muusika, filmide, arutelude, tapva palavuse ja Tartu kohta veidralt suurte rahvamasside tähe all väldanud Indiefest 2014 on selleks korraks lõpule jõudnud. Müürileht otsustas hetkeks muusika tagaplaanile asetada ning võtta fookusesse festivali külastajad, keda ürituse peastaapide Genialistide Klubi, Feel Good Music Café, Möku ning Loomemajanduskeskuse pargis kaamera ette käisime püüdmas.

Pildistas Patrik Tamm.

Karl Martin: „Ennast tuleb tundma õppida.”

Francesco:„Ma tegelen hetkel süü eetika uurimisega. Selleks, et kedagi süüdistada, peab kõigepealt teadma, et tal pole tehtud teo jaoks ühtegi piisavalt head õigustust. Praegu on näiteks bass täiesti mööda ja ma süüdistan selles bassimängijat!” (naerab)

Riste: „Lugu, mida olen praegu kõige rohkem kuulanud, on Pastaca ja Tenniscoatsi „Sinu naer”. Kaks häält sulavad väga harmooniliselt kokku.”

Märt: „Viimati kui Facebookis inimesi oma sünnipäevale kutsusin, olin unustanud privaatsusseaded nii, et ainult mina nägin seda üritust. Muidu on privaatsus oluline küll, aga siin läks natuke nihu.”

Ingus: „Feel free.”

Markus: „Ma olin õues, sõin võileiba ja lebasin murul. Seal samas olid eriti agressiivsed väikesed linnud. Hakkasin üht neist minema ajama ja kui tagasi oma tüdruksõbra juurde jõudsin, sõid linnud meie kõrval juba leiba. Seda samas leiba, millest meie võileivad tehtud olid. Nii et ära alahinda loodust, ta on kaval väike närukael.”

Kristjan: „Ma sain nii palju asju enda kohta teada täna.”

Rasmus: „Jõudsin muusikani tänu oma emale, kes ostis mulle esimese klaveri. Olin siis juba 15-aastane ja minu jaoks saabus kõik palju hiljem, kui muusikutel tavaliselt kombeks.” Mida ema praegu su tegemistest arvab? „Ta on alati esimene, kes mu Facebooki postitusi laigib.”

Rein: „Mu eluolu muutub kogu aeg, naudin oma olemist muutumises. Praegu olen mitte-töötu, mis tähendab, et ma ei tööta, aga ma ei ole töötu ka, ehk siis mul ei ole haigekassatki, aga ma käin näiteks bändiga välismaal reisimas. Just tulin Brightonist festivalilt. Mul on lahe ja tore olla! Naudin elu ja tahan, et see olekski just niimoodi.”

Villu: „Bändi mul ei ole ja muusikaga tegelen pigem enda tarbeks. Teen rokki, punki ja metal’it, kuid konkreetseid piire ma endale ei sea. Võtan kitarri kätte ning see, mis pähe tuleb, seda mängin. Praegu olen rohkem mänedžeritöö ja ürituste korraldamisega tegelenud. Ma olen lihtsalt mingi tüüp, kes hakkas asju tegema.”

Robert, Joel ja Peep: „Tartu melu tahaks nautida!”

Auroora, Nublu ja Saskia: „Nublu on oma putukatega pidevalt mingis maailmas. Mingis mõttes näeb ta välja nagu raamatu-Nublu, selline pikk vorst. Ja ta täppide asukohad muutuvad kogu aeg.”

Urooj Fatima: „Tartu on nagu omaette maailm. See ainult ei meeldi mulle, vaid ma lihtsalt armastan seda. Siin on hea rahulik olla, kuid samas ka väga palju asju, mida teha.”

Aigor: „Ma mängin Tartu Ülikooli akadeemilises puhkpilliorkesteris Popsid ja see on meie esinemisriietus. Need tunkede külge kinnitatud märgid on mälestused kontsertidelt. Kuna mina pole orkesteris veel nii kaua mänginud, siis mul neid veel nii palju pole, aga meie orkestri juhil Ennol on neid nii palju, et kui ta kõnnib, siis kõik koliseb.”

Bas: „Olin siin 2011. aastal puhkamas ja armusin hullupööra ühte Eesti tüdrukusse. Tema tutvustas mulle Ewert and the Two Dragonsit, ning selleks, et talle muljet avaldada, arvasin ma, et pean neile Hollandisse esinemise organiseerima.”

The Coco’nuts: Meile meeldis siin väga üks monument, mis kujutas beebit ja üht mitte nii suurt beebit (naer). Ja hiljuti ilmus meil „Appetizeri”-nimeline EP!