Puberteedi areng pruugib nad punkaritele omasest Rock FMi getost varsti välja tuua.

★★★★☆

Puberteedi neli aastat tagasi välja antud „Yo me ei ole Puberteet” oli täis täpselt neid laule, mida Tartu punkbänd kaverdaks. Albumi „Yo me ei ole Puberteet II” subjektideks on aga kooslused, mis erinevad bändist nii ajaliselt kui ka ruumiliselt rohkem. Õnneks on popurrii koostisosad üldiselt hästi valitud – kiitust väärib ülihästi välja kukkunud Falco tribuut, mille lisatugevuseks on eestindatud lüürika. Ka The Police’i „Omegaman” on täielikult kõrgaja Green Day maiguga. Kahjuks peab tõdema, et ülejäänud ingliskeelsed lood on veidi kehvemini lahendatud ja neist ei kuma läbi bändile omast energiat. Kaks omaloomingulist pala plaadil aga näitavad, et tegelikult pole see kuskile kadunud.

Kui nende esimest albumit kuulates tundsin, et „rõvepunkbändi” katte alt on arglikult oma kõrvu välja pistmas poppunk, siis nüüd näib, et rõvepunk on bändile juba „vana häbi”. Teisisõnu, kui issit-emmet šokeeriv punk alustas oma elu skaalal, mille ühes otsas on No Trend ja Brainbombs ning teises Sum 41 ja Blink-182, siis aeg on Puberteedi ilmselt sellele numbritega poolele tõmmanud. Ning kui 2018. aastal suutis Puberteet üheainsa pala ka R2 eetrisse smugeldada, siis praegu tundub, et bändi areng pruugib nad punkaritele omasest Rock FMi getost varsti üldse välja tuua. Mõni äärmuspoliitik teeb sarnaseid trikke, kui ta üritab end enne valimiskampaaniat parketikõlbulikuks siluda. Äkki Puberteet valmistab ette kampaaniat järgmisel aastal Eurovisionile minekuks? Aeg näitab, kes sellest (hilis)pubekast välja kasvab.