Mis elu elab nüüdisaja pungi- ja alternatiivrokikaader? Näib, et taas oma parimat. Kitsamad subkultuurid on tänu internetile ja ühistele kogunemiskohtadele koondunud, tegeledes nii muusika, visuaalkunsti kui ka õmblemisega. 

Julgen käsi rusikas öelda, et praegu on pungis ja üldises rokikaadris täielik buumiaeg! Igal suvel ilmub välja rasvane peotäis uusi nägusid, kellest enamik tegeleb loomega ja käib järjepidevalt nii kontsertidel kui ka muudel üritustel. Buumi katalüsaatoriteks on suuresti internet ja Snelli park, Tartus analoogselt Pirogovi park.

Kontserdipildis kohtab inimesi igast vanusegrupist, kuid pungile omaselt on esiridades nooremad ja tagapool vanemad näod. Põrandaalused kokkusaamised, kontserdid ja muud koosolemised on viimastel aastatel nooremale põlvkonnale üle kanduma hakanud ja siin peab märkima ära vanade kalade organiseerimisoskuse, üldise abikäe ja valmiduse nooremaid esile tõsta. Põrandaaluse kontserdikorralduse vaatepunktist teevad noored ja vanemad väga ilusat koostööd ning innustavad üksteist!

Internet – kaadrite segumasin

Võimsalt suur osa avastamisest ja suhtlusest toimub pungikaadris interneti vahendusel. Interneti tulekuga saabus võimalus kõikvõimalikku infot kiiruga enda sisse imeda ja loomulikult pole sellest pääsenud ka punkrokk. Kuigi paljud kaadri tegelased on leidnud oma tee läbi enda vanemate muusikasahtlite ja puhta protestitahte-mässumeelsuse, toimub pungi avastamine ikkagi peamiselt videote, muusika ja muu meedia kaudu, mis on internetis kättesaadav.

Kui kunagi tegutsesid metal’i-kuulajad, pungilollid, emod ja teised lollpead pigem eraldi, siis praeguses noortekaadris see pigem nii ei ole – kitsamad subkultuurid on plögastumas üheks suureks alternatiivskeeneks.

Huvitav mõju, mis on internetineedusega veel kaasa tulnud, on eri alternatiivskeenede lagundamine ja samal ajal kokkutoomine. Kui kunagi tegutsesid metal’i-kuulajad, pungilollid, emod ja teised lollpead pigem eraldi, siis praeguses noortekaadris see pigem nii ei ole – kitsamad subkultuurid on plögastumas üheks suureks alternatiivskeeneks. Igaühel on oma lemmikmuusika ja mõjutused, kõik näevad võrdlemisi erinevad välja, mõningate eranditega muidugi, kuid sellest ei tehta suurt numbrit. Sellise stiililise vabaduse tagajärjeks on hulganisti uut ja ilusat loomet ning täiesti ootamatud bändikooslused. Hea näide on ansambel Nahakiin Tartust, kelle muusikasse on põimitud death metal, nu metal ja läbivalt on kuulda ka grunge mõjutusi. 

Õmblusklubist klaasvillani

Aga millega tegelevad tänapäeva pungi- ja rokilollid? Loomulikult domineerivad muusika ja pargis tiksumine, kuid üha enam kasutatakse ka teisi eneseväljendusmeediume, näiteks ilukirjandust. Kontsertidesse ja muudesse koosolemistesse on hakatud viimasel ajal põimima luuleõhtuid. Luuletusi loetakse kas saalis või sõpradega omavahel. Eesti Kirjanike Liidu noorte seas on mõned rokiinimesed, kes tegelevad üsnagi tihedalt luuleelu, kas tahtlikult või mitte, kontserdisaali ja üleüldiselt kaadrisse toomisega, võtmetegelaseks on Richard Jerbach, kes tegutseb näiteks bändis C.C., leibelis Degenerate Underground, kuulub Eesti Kirjanike Liidu noorte kogukonda jne. Dokumentaalkirjanduslikust vaatepunktist on olemas ajakiri MÜRA, mille eesmärk on dokumenteerida just kaadri sotsiaalset poolt ning inimesi, kes teevad ilusaid asju. Olen kuulnud kõlakaid, et tehakse ka ajakirja, kuhu kogutakse kokku kaadri tegelaste kunsti.

Visuaalkunsti leiab igalt poolt ja see on kaunis! DIY-suhtumisele jäädakse väga truuks ja seeläbi sünnib tänu osavate näppudega tegijatele palju isetehtud riideesemeid ja igasuguseid patch’e, mida saab kontsertidelt-üritustelt osta. Maalitakse, kritseldatakse, joonistatakse ning tulemus riputatakse tihtipeale üles internetti. Mitmel rokikaadri kunstnikul on õnnestunud jõuda ka näitustele ning edukalt oma kunsti müüa. Paljud visuaalkunsti harrastajad on ka tätoveerijad ning teenivad sellega siin-seal lisaraha. Lõbus on näha, kui harjutamise nimel on endale ise jalgadele või mujale peidukohtadesse ohtralt tätoveeringuid tehtud.

Loomulikult kohtab kontsertidel ka fotograafe, kes on tegutsenud enda alal juba aastaid ja suudavad nii kontserdi pinge kui ka emotsiooni pildile jäädvustada. Esineja vaatepunktist võib kindel olla, et pärast kontserti leiad oma bändist ja publikust hulgaliselt imeilusaid pilte. Võtmetegelased selles vallas on näiteks Kristi Kadakas ja Markus Pruudel. Aeg-ajalt tehakse ka videoid, mis on üldiselt seotud huumori ja sisenaljadega, kuid ka neis leidub kunstilist väärtust, kas siis videotöötluse või üldise lolluse kujul. Lisaks leiab visuaalkunsti ürituste plakatitelt, kleepsudena üle linna, albumite kaanekujundustelt ja muidugi täis kribatud seintelt.

Õmblusklubides saadakse kokku suurema satsiga, et oma kaltse kokku õmmelda ja teistega koos lolli juttu puhuda.

Korraldatakse ka üritusi-toiminguid, mis kuidagi nimetatud lahtritesse ära ei taha mahtuda. Tekkinud on uued leibelid, mis tegelevad peamiselt kassettide ja turundusega. Viimastel aastatel on tulnud juurde näiteks Degenerate Underground ehk DGUG, Beyond Tartu ja ka Ennekuulmatu Viha ehk EKV, kes aitavad nii alustavatel kui ka kogenud artistidel enda muusikat välja panna, organiseerivad üritusi ja innustavad inimesi ilusaid asju tegema.

Üheks toredaks tegevuseks on Tartus sündinud õmblusklubid. Õmblusklubides saadakse kokku suurema satsiga, et oma kaltse kokku õmmelda ja teistega koos lolli juttu puhuda. Need on kindlatel päevadel toimuvad üsna organiseeritud üritused, kus jagatakse nippe, materjale ja tööriistu, et kõigil oleks võimalus omaenda või teiste riiete kallal askeldada. Soojemal ajal toimusid need parkides, külmaga on need kolinud siseruumidesse. Eestvedajateks on neil Marco Opmann ja Johan Erik Põder.

Omamoodi nähtus on tekkinud ka internetis: omavahelised sisenaljad levivad nagu kulutuli. Internetis naljatamine käib teisiti kui päriselus ning selle jaoks eksisteerib nüüd Facebooki grupp, mille nimi on ,,Klaasvilla ja muude määrete grupp’’, mida veavad Linda Triinu Altnurme, Eros ja Joosep Robin Albert. Tegemist on absurdinaljade grupiga, kus peamisteks teemadeks on või ja muud määrded. Grupi liikmed on üldiselt noored rokiarmastajad ja kaadri tegelased. Kusjuures, see grupp on üsna hierarhiline ja ülistav, kuid seda ainult nalja piires. Grupp on teinud kokkusaamisi ja tulemas on kontsert. Kunstnike elu edendamisega tegeleb ka rühmitus Ajuokse, mis annab välja samanimelist ajakirja. Kuigi Ajuokse pole ilmtingimata kasvanud välja pungikaadrist, toimub suur osa nende tegemistest koostöös pungikaadriga. Eestvedaja Stina Leek teeb uskumatult head tööd uue ja värske kunsti esiletoomisega.

Kuidas punk kõlab?

Pungikaadri muusikapalett on praegu väga värviline. Esindatud on kõik alates magamistoa indie-folgist (Riste) kuni raske black metal’i laadse müramuusikani (Dislask) välja. Üldine pilt on käre, ülevõimendatud ja emotsionaalne. Viimase viie aasta jooksul on hakanud Tallinnas ilmnema post-hardcore’i armastus, kus leidub ka mõnusas koguses eksperimenteerimist (C.C., Kalli Talonpoika and the Sunshine Band). Tartus on jäänud domineerima igasugune crust punk, mis on läinud aastatega aina käredamaks ja vihasemaks (Kuritarvitaja, Project Dekadenz, Paranarkar). Alati leiab ka traditsioonilisemat hardcore-punkrokki, mis on muutunud paljude sõnul pisut järsemaks ja agressiivsemaks (Skoone, Keskkool, Düsentroop jpt). Samuti olen märganud laiemas kaadris rohkem žanrieiramist ehk loomingulist vabadust ning seinast seina bände ja suhtumist (Borm Bubu, Nahakiin). Leidub ka shoegaze’i (Noir), sludge’i-taolist muusikat (Hukk, Trachea jpt), grind’i (Dinner Christians, Prokrustes, Marutaud) ning terve kotitäis bände veel. Viimasel ajal on jäänud eemale poppunk, mis on liikunud hoopis metal’i-skeenesse (Noodle Charity, Puberteet, Elukas jpt). Muusikat valmistatakse peamiselt kassetile ja internetti ning müüakse käest kätte. Ka laulude temaatika on värvikalt laialivalgunud – lõuatakse ühiskondlikel teemadel, näiteks keskkonnast, sõjast, alkoholi liigtarvitamisest, veganlusest, mässust, reklaamivastasusest ja paljust muust. Kuid aina rohkem olen märganud viimasel ajal just sissepoole vaatavat sõnumit, mille märksõnadeks on stress, depressioon, misantroopia, viha ja muu emotsionaalne. Vaimne tervis on väga tähtsaks muutunud.

Tartu ja Tallinna rokilollid

Eestis on ikka olnud Tartu ja Tallinna pungiliikumiste vahel ka mõningaid erinevusi ja nii on see siiamaani. Tartus käivad kontsertidel pigem inimesed kogu Lõuna-Eestist, Tallinnas on kontserdikülastaja aga 95% tõenäosusega Tallinnast. Erinevus tuleb sisse ka muusikas ja riietumisviisides. Tartus on märgata rohkem musta värvi riideid ja crust punk’i stiili, mis on üle võlli räbal ja tumedamates toonides. Tallinnas kohtab rohkem nõukaaegset punkrokilikku väljanägemist, mis on üsna värviline. Räägin siinkohal üldisest pildist, valdav osa näeb mõlemas linnas üsna võrdlematu välja ja oleneb indiviidist. Siiski kajastub mõningane linnadevaheline erisus ka muusikas. Tartus mängitakse madalamatel sagedustel ja natuke metalsemat punki, samal ajal kui Tallinnas ei peljata kõrgemaid meloodiaid ja natuke traditsioonilisemat hardcore-punkrokki.

Kahjuks on raske rääkida muudest linnadest, kuna enamik kontserte toimub ikkagi Tallinnas ja Tartus, kus saadakse ka peamiselt kokku. Väiksemates linnades küll on rokilolle, kuid võrdlemisi vähe. 

Suuremas pajas käiakse külas ka naaberriikides. Kui Lätis või Leedus toimub mõni suurem festival või kontsert, leiab sealt kas lava pealt või lava eest kindlasti mõne eesti lollpea. Sama kehtib ka Eestis toimuvate suuremate ürituste puhul, Läti noortega käiakse tihedalt läbi. Ka Soome ei pääse eesti haisukottide eest kuhugi, soomlastega on head suhted just kaadri vanematel tegelastel ning tihti leiab soome bände ka Eesti lavadelt. Võtmetegelaseks on siinkohal ansambel Huiabella Fantastica, kes peabki ennast Talsinki bändiks, kuna üks nende liige elab Helsingis.

Kus need rokilollid siis kokku saavad?

Alustame Tartust, kus peamiseks istumiskohaks on olnud läbi aegade Pirogovi park. Külmal ja pimedal ajal on naljakal kombel hakatud istuma Pirogovi lokaalis. Tartu põrandaalused pungipeod toimuvad üldiselt Hellis aadressil Tiigi 76a. Mainimata ei saa jätta Kroxi klubi, mis kolis mööda Tartut ringi, kuid on praeguseks uksed sulgenud. Tajutav on sellest järele jäänud tühi koht. Peamised promootorid-korraldajad on Beyond Tartu ja Aare Sarapson.

Jõuame Tallinna, kus istutakse laias laastus vanalinnas ning seda ümbritsevates parkides ja peamiselt just Snelli pargis, sügisel ja talvel eri baarides. Viimasel ajal näiteks Burger Boxis ja kultuuriklubis Winkel ning ka Levikas on uuesti tuure sisse võtmas. Kontserdid ja muud juhtumised toimuvad peamiselt sotsiaalkeskuses Ülase12, mis on juba 11 aastat haisukotte kokku toonud. Peamiselt korraldab üritusi terve Ülase12 vabatahtlike kollektiiv ja ka paljud teised.

Snelli plahvatus

Aastal 2016 hakkasid kaadri tegelased Hirvepargi asemel kokku saama Snelli pargis. Põhjuseid on mitu. Esiteks ei saanud Hirvepargis politsei eest väga kergesti minema, teiseks said Hirvepargis kokku vanad rokipeerud ning kolmandaks sooviti oma lähedasemate sõpradega kuskil privaatsemalt olla. Leitigi Snelli park, kus muru on rohelisem ja möödakõndijaid natukene vähem.

Snelli algusajal oli tegemist natuke eraklikuma koosolemisega, kuid järsku hakkas rahvast plahvatuslikult juurde tulema ja tekkisid eraldi satsid, kes tunnevad üksteist, tihtipeale segunevad ja naudivad elu koos. Sellist pilti saab näha igal suvel ja neid väiksemaid-suuremaid grupikesi tuleb aina juurde. 

Siiani on olnud juttu peamiselt ühest kindlast laiast tutvusringkonnast, mis on suures pildis kõige aktiivsem, kuid loomulikult ei hõlma see 100% Eesti praegusest pungiliikumisest, küll aga suurimat osa sellest. Punk on igaühe jaoks erinev asi ja seda väljendatakse isemoodi. Sellest tingitult ei tahagi mõned neist teistega koos tiksuda ja lollitada, vaid hoopis omaette nokitseda. Punk pole mingil moel surnud, ta haiseb praegu hullemini, kui ükski ühiskonda armastav tegelinski sooviks.

Mihkel Kolk on DIY-ajakirja MÜRA üks autoritest ning kitarrist bändides Defekt ja Düsentroop, kes teenib raha nii baaritööga Levikas kui ka helitehnikuna BFMis ja mujal. Pungikaader on tema jaoks alati teine kodu olnud. Sündinud aastal 2000.