Gooti subkultuuri seostatakse nii kalmistute, nahkhiirte, tumeda meigi kui ka kurva muusikaga. Ometi on levinud ütlus, et nn päris goodid end selle nimega kutsuda ei armastagi. Kus on selle subkultuuri juured, millised selle ajatud klišeed ja kuidas on see aja jooksul muutunud?

Noormees Oscar Wilde’i hauamonumendi kõrval. Foto: autori erakogu

90ndail käisin koos teiste Tartu Ülikooli kunstiajaloo tudengitega ekskursioonil Pariisis. Otsisime Père-Lachaise’i surnuaial üles Oscar Wilde’i hauamonumendi, tegime pilti tiivulisest kujust ja üksteisest selle taustal. Kõik see aeg istus mälestusmärgi postamendi serval mustaks värvitud küünte, musta mantli ja nöörsaabastega noormees, kes küll nägi, et me pildistame, aga ei liikunud paigalt. Istus, luges raamatut ja keeras aeg-ajalt lehte. Mu kaaslased tahtsid teda ära ajada, aga mina laitsin mõtte maha. „See on goot. Selline subkultuur. Nad elavadki surnuaedades,” teadsin rääkida. No mis seal ikka, kui elab siin, ega siis tõesti sobi minema kihutada, jäid ka teised nõusse ja tegid oma fotod koos tundmatuga. Hiljem Jim Morrisoni haua juurde jõudnuna nägime seda meest vaikides meile lähenevat. Tema mantli taskust paistis samasugune Michelini reisiteatmik nagu paljudel meie grupist.

Nii et võtke arvesse – nagu enamik meist, ei ole ka mina neis gooti küsimustes ilmeksimatu. Mõneti ongi järgnev katse korrastada mõtteid teemal, mille vastu olen paarkümmend aastat huvi tundnud, ajendiks muu hulgas John Robbi äsja ilmunud raamat „The Art of Darkness: The History of Goth”.

Gooti mitu nišši

Raamatu tagakaanel lubatakse ülevaadet goth-muusikast ja gooti kultuurist, selle mõjust ja pärandist. Kultuuriloost alates Rooma langemisest kuni Instagrami tõusuni. On muidugi teada, et Roomat rüüstanud gooti hõimudel ei olnud mingit kokkupuudet gooti arhitektuuriga ja kummalgi nimetatuist gooti romaani või gothic rock’iga. Gooti arhitektuur, mille silmapaistvad näited on kristlikud katedraalid, said selle nime antiigi jumaldajailt, kes pidasid keskaegseid ehitisi barbaarseiks. Gooti romaani puhul oli aga tegu juba taotluslikult tumeromantilise kirjandusega. Nii et siin on tegemist olemuslikult erinevate nähtustega. Kuidas need seostuvad goth-muusika ja gooti subkultuuriga? Kas üldse?

Esimesed bändid, keda võib pidada otseselt vastutavaks gothic rock’i ja selle ümber koondunud subkultuuri tekkimise eest, kerkisid esile 1970ndate lõpul (valdavalt Suurbritannias) ning nähtus ise oli 80ndate esimestel aastatel juba kindlalt olemas.

80ndate Leedsi goodid. Foto: SB / Sarah Wilsoni erakogu

Laialt on levinud väide, et esimesena kasutas sõna „gothic” rokkmuusika kohta Tony Wilson, kõneldes Joy Divisionist, ja see juhtus septembris 1978. John Robb toob oma raamatus välja, et juba sama aasta juulikuus kasutas sõnapaari „gothic rock” ajakirjanik Nick Kent, iseloomustades sedasi The Doorsi ja The Velvet Undergroundi muusikat. Kenti kirjutis käsitles Siouxsie & The Bansheesi, mille eelkäijatena ta neid kahte vanemat bändi nägi. The Doorsi kohta olevat aga kasutatud juba 60ndate lõpul sõna „gothic”. Nii või teisiti, kõigil neil juhtudel oli see veel omadussõna, mitte stiili või žanri nimetus. Joy Divisionist rääkides ütleb Robb: „Joy Division oli küll gootilik (gothic), aga mitte goth-bänd.”

The Culti (ehkki siinses kontekstis on olulisem, et Southern Death Culti) laulja Ian Astbury on väitnud, et tema andis Sex Gang Childreni põhimehele Andi Sex Gangile hüüdnime Gothic Goblin (sest too oli väikest kasvu ja elas Londonis Brixtoni linnaosas majas, mida kutsuti Visigoth Towersiks) ning sealt „goth” nimisõnana lendu läkski. Andi Sex Gang seda ei eita, aga lisab, et enne 80ndate keskpaika või koguni teist poolt seda sõna kogu liikumise kohta siiski ei kasutatud. 80ndate algul oli selle seltskonna kohta ringluses väljend „positive punk”, mille tõi käibele ajakirjanik Richard North. John Robb meenutab, et algul ei olnud isegi terminit „postpunk”, rääkimata „goth’ist”, kõige kohta öeldi „punk”.

80ndate Leedsi goot. Foto: SB / Sarah Wilsoni erakogu

Kindlasti mitte goot

Tähelepanuväärne on aga see, et mitmed neist, keda mainitakse tavapäraselt gothic rock’i suurkujudena, eitavad kirglikult sellega seotust. Robbi raamatust leiab Siouxsie & The Bansheesi asutajaliikmete – vokalist Siouxsie ja basskitarrist Steven Severini – intervjuukatked, milles mõlemad rõhutavad oma vastumeelsust eelkõige neljatähelise sõna „goth” ja veelgi enam selle versiooni „goff” vastu. „Gothic” tähistab nende jaoks aga minevikukunsti, millega neil probleeme ei ole. Raamatu autor pakub välja loogilise seletuse: bänd, kes tegi stiilipiire avardades unikaalset muusikat, ei tahtnud end seostada hiljem tekkinud nähtuse ja selle stiilipiirangutega.

Veelgi radikaalsem on neis asjus The Sisters Of Mercy liider Andrew Eldritch. Sistersi ametlikul kodulehel kasutatakse kirjapilti „g***”. Robb nimetab Eldritchi reaktsiooni pilkavaks ja mainib, et seoste vältimiseks goth’iga tuli Eldritch lavale valgesse riietatuna. Mis juhtus Philadelphias 1997. aastal, sellest raamatus juttu ei ole. Sellest, kuidas tookord pidid The Sisters Of Mercy kontserti soojendama kolm bändi, kellest kahe – Sunshine Blindi ja The New Creaturesi – esinemised tühistati, kuna Eldritch oli teinud interneti vahendusel kindlaks, et nad näevad välja „too gothic”. See kõik annab fännidele ainest lugematuteks siseringi naljadeks, näiteks kommenteeritakse mõnda Andrew Eldritchi fotot 80ndate keskpaigast, kui ta kandis musta sametjakki, sõnadega „definitely not a goth” või nöögitakse sõpra, teeseldes ehmatust: „Goth!”

Mitmed neist, keda mainitakse tavapäraselt gothic rock’i suurkujudena, eitavad kirglikult sellega seotust.

Millest tuleneb Eldritchi põikpäisus? Kas asi on ambitsioonis olla oma muusikaga peavoolus, mitte kultuslikus nišis? Põlguses esoteerika ja muu säärase jama vastu, mida goth’iga sageli seostatakse? The Sisters Of Mercy järjekindel vasakpoolne, thatcherismivastane ja antifašistlik agenda on kindlasti kõike muud kui ümbritsevat ignoreeriv klaaskuuli keerutamine ja enesepettus, millest on juttu nende laulus „Alice”. Siinkohal võiks meenutada, et goth-bändide esimest lainet ei esindanud üldse nii üheselt tegelikkusest kalmisturomantikasse põgenejad, nagu hilisema põhjal võiks arvata. 

Inglise gootisubkultuuri esindaja oma pulmas, taustal matuseauto. Foto: Paul Stephensoni erakogu

Pigem mustad varesed kui saksa muinasjutukrahvid

Ent siiski Sisters ja goth. Küsida võiks ka sedapidi, et ehk nad siis ikkagi ei kuulu sellesse žanrisse ja skeenesse? Põhimõtteliselt on võimalik vastata mõlemat moodi. Teatavasti pöördus The Sisters Of Mercy väga teadlikult tagasi kogu postpungis valdavalt põlatud roki juurde, seda nii muusikas kui ka imagoloogias. Teoreetiliselt võibki tõmmata joone Leedsi skeene, kus kuulati Motörheadi, kus mehed ei värvinud silmi ja kuhu kuulus Sisters, ning Londoni androgüünselt glamuurse Batcave’i klubi ringkonna vahele. Ent siin on siiski mõned agad.

Kuulajaskond suuresti ikkagi kattus. Ja põhjendatult. Sest – nüüd tuleb olulisem punkt – nende muusikas oli siiski ühist. Me tunneme kuulates ära, et see on see, nimetame me seda siis tumedaks postpungiks, gothic rock’iks või kuidas iganes. Võib lugeda üles hulga iseloomulikke jooni (millest kõik ei ole küll kõigile bändidele omased): tume, sageli domineeriv bass ja selle varjust välja siuglevad meloodilised, tihti kordustele üles ehitatud heleda kõlaga, žiletina õhku lõikavad kitarripartiid ning n-ö hõimutrummide (tribal drums) või trummimasinate tantsulised biidid. Mõnel juhul on kõlapilt kriipivalt toorem, teiste puhul jällegi külmem ja melanhoolsem.

Ma ei nõustu väitega, nagu goth’i-skeenet oleks defineerinud eelkõige teatraalne välimus ja kalduvus müstikasse. See oli ikkagi muusika, omal ajal uus muusika.

Ma ei nõustu väitega, nagu goth’i-skeenet oleks defineerinud eelkõige teatraalne välimus ja kalduvus müstikasse. See oli ikkagi muusika, omal ajal uus muusika. Eripärane visuaalne identiteet muidugi oli, aga võrreldes praegu meedias pakutavaga oli see sakilisem, tahumatum ja rohkem DIY, need noored meenutasid pigem musti vareseid kui saksa muinasjutufilmi printsesse ja krahve. Omal moel olid nad nagu punkarite kadunud hõim, ehkki tanksaabaste asemel kanti terava ninaga winklepicker’eid, nii tüdrukud kui ka poisid kasutasid rohkem meiki ja nahkjakkidel olid bändinimed, nagu Siouxsie & The Banshees, Bauhaus, Alien Sex Fiend jms. Ja mis müstikasse puutub, siis seda ei olnud sugugi vähe ka näiteks heavy metal’is. Kuigi gothic rock’i alguseks loetakse sageli Bauhausi lugu „Bela Lugosi’s Dead” (1979) ja ka The Birthday Party laulis, et „Release The Bats” (1981), ei olnud nahkhiire-temaatika tol ajal veel žanri läbivaks jooneks. Alles 90ndail hakkas tekkima vampirismile viitavaid laule ja bändinimesid, nii et võta üks ja viska teist. 

Festivali Wave-Gotik-Treffen külastajad aastal 2000. Foto: autori erakogu

Laulutekstid olid küll sageli sünged, nihilistlikud, obskuursed, morbiidsed, sarkastilised, küünilised, aga tumeromantiline pateetika on minu hinnangul iseloomulikum pigem järgmiste lainete epigoonidele kui žanri ja subkultuuri esialgsele tuumikule.

Autentsus ja klišeede ookean

Tuleks nüüd jutu alguse juurde tagasi. Kas on mingi olemuslik ühisosa keskaegsetel katedraalidel, Byroni luulel, tondijuttudel ja 80ndate algul välja kujunenud muusikalisel voolul, mis ristiti gothic rock’iks? Eks ühte ja teist ühist ikka leiab. Aga ei saa öelda, et see muusikastiil oleks mingi ürgse õuduse või öökultuse kõige olemuslikum väljendus. Black Sabbath on ka kaunikesti öine ja minus tekitas lapsepõlves seletamatut kõhedustunnet hoopis see, kui ansambel Fix laulis raadios: „Uu-li-laa.” See oli miski, millest ma ei osanud kellelegi rääkida, ma lihtsalt soovisin, et ei oleks seda kuulnud. On see siis goth? Vaevalt. Näib, et ühise objektiivse õuduselamusega asja selgitamine viib rappa.

Kuigi gothic rock’i alguseks loetakse sageli Bauhausi lugu „Bela Lugosi’s Dead” (1979), ei olnud nahkhiire-temaatika tol ajal veel žanri läbivaks jooneks.

Mingi stiilinimi on siiski otstarbekas. See termin võib olla „positive punk”, „gothic rock”, „goth” või midagi muud. Sõnaga „goth” seostub muidugi palju klišeesid, ka varasemast ajast kui see muusika, alates 80ndate lõpust ja 90ndaist paraku ka palju muusikalisi klišeesid. See võibki olla põhjus, miks mõni mees või naine ei taha sellest kõigest midagi teada. Aga iseenesest sõna on sõna. Vaevalt keegi mõtleb, et rock‘n’roll on muusika, mis õõtsub rohkem kui funk ja veereb rohkem kui country. Väljend „tume postpunk” võiks ju muusika puhul „goth’i” asendada, aga „tume postpunkar” ei kõlbaks kuhugi.

On kasvanud peale mitu põlvkonda inimesi ja bände, kelle jaoks „goth” ei ole tempel, mille teised on peale löönud, vaid enda identiteet, mida sageli siiski surmtõsiselt ei võeta. Näiteks Inglise plaadifirma Nightbreed Recordings trükkis 90ndail ansambli Suspiria kitarristi kujundatud T-särke kirjaga „sad old goth”, mida nii mõnedki uhkelt kandsid, ja bänd nimega Vendemmian kirjutas oma särkidele „drunk stupid and goth”. 

Ma rääkisin siin palju minevikuvormis. Kas goth’i siis enam polegi? Ikka on. Iseasi, mida me selle all mõtleme ja kas tahame ka autentsust. Goth nagu ajatu klišee, mis elab muinasjuttudes, halloween’i-pidudel, suveniiripoodides ja aeg-ajalt korduvas rõiva- või soengumoes, ei kao kunagi. Goth kui selle kahtlase kleepeka külge saanud muusika ja subkultuur on transformeerunud, suuresti kahjuks sattunud ka nimetatud klišeede ookeani, teda on väärkoheldud ja kuritarvitatud, midagi on temast alles. Vahel sähvatab miski ka epigoonluse massist. Gothic rock’iga samal ajal USAs tekkinud pungilikum deathrock ja Mandri-Euroopa elektrooniline coldwave kannavad omal moel seda pärandit samuti edasi. Taaskasutusse on läinud ka laialivalguv termin „darkwave”, mis hõlmab nii rokilikumat kui ka eeterlikumat muusikat. Viimastel kümnenditel on see termin saanud nii raiuva rütmiga elektrooniliste (Boy Harsher) kui ka melanhoolse ja traadisema kõlaga bändide (Lebanon Hanover) iseloomustuseks. Teisest küljest on jäänud silma, et nii mõnegi ansambli puhul (Then Comes Silence), keda möödunud sajandil oleks silma pilgutamata gothic rock’iks nimetatud, kõneldakse pigem kui postpungist.

Loo autor gooti festivalil Wave-Gotik-Treffen aastal 2000. Foto: Madis Reimann

Eesti muusikas ja subkultuursel maastikul 80ndate esimesel poolel goth laineid ei löönud, ehkki melomaanidele nähtus päris tundmatu ei olnud. On teada, et neiud, kes moodustasid 1988. aastal siinses pungiskeenes tegutsenud bändi nimega Ave Luna, said inspiratsiooni Xmal Deutschlandist, mis resoneerib meeldivalt ka nende muusikas. Kahjuks stuudiosse nad ei jõudnud, mulle teadaolevalt on säilinud vaid üks nende kontserdisalvestus. The Missioni mõjudele viitasid nii Merry Christmas Mr. Lawrence’i kassettalbumi „Graffity Revolution” (1990) muusika kui ka bändi liidri Mihkel Raua tookordne look. Bändinime lühenedes need mõjud taandusid.

Õnneks on ajad muutunud. Mujal maailmas tehtud muusikat saab kätte lihtsamalt kui 80ndail, kui polnud internetti ja Lääne plaate sai vaid ärikate, meremeeste või välismaal elavate sugulaste kaudu. Coldwave’i ja darkwave’i selle sajandi suundumusi teatakse Eestis küllalt hästi ja tehakse ka sellist muusikat. Kadri Sammeli muusikaline alter ego Bedless Bones on kogunud kuulsust ka teiste maade vastavais ringkondades. Isikupärast mikstuuri neist suundadest ja varajasest industrial’ist teeb The Lunacy Of Flowers ning oma nägu selles vallas on leidmas bänd nimega Viktor Kuu. Võib rääkida kohalikust tumedama elektroonilise muusika skeenest koos bändide, peosarjade (Beats From The Vault, Bat Sounds) ja fännidega. Aga see on juba omaette teema, mida tasuks vaadelda ja võib-olla ka klišeesid kummutada, nagu ma eespool algupärase goth’iga mõnevõrra ehk tegin.

Indrek Mesikepp on ajakirja Looming peatoimetaja ja teeb Raadio 2-s postpungisaadet „Floorshow”.