„Radikaalsete ideede” rubriigis tutvustame ideid, mida võib hea tahtmise korral nimetada äärmuslikeks. Eestis peetakse kahtlemata äärmuslikuks unistamist alternatiivsetest majandusmudelitest, mis asendaksid kapitalismi, kuid mida teha, kui süsteem vajab ebavõrdsuste vähendamiseks uutmist.

Sigrid Solnik

Mulle üldiselt meeldib mõte, et saan anda oma panuse, et muuta maailma veidi paremaks kohaks. Olles hea kodanik, teadlik tarbija, hooliv ühiskonnaliige. Olgem ausad, alati pole see lihtne. Poes näiteks ei olnud ilma papist pakendita hambapastat, pidin ostma klassikalise mitmekordselt pakendatud variandi. Ühtlasi valutab süda siiani paar aastat tagasi Säästumarketis kohatud vanaproua pärast, kellel jäi kassas 20 senti puudu. Ta küll ei küsinud, aga ma ju oleks võinud teda aidata. Selle asemel aga kõndisin poest välja. Selliseid näiteid on palju. Sama palju on aga näiteid sellest, kuidas panustatakse, et planeet ei saaks otsa, et inimesed ei kannataks nälga, et haridus oleks kättesaadav, et loomade õigustest peetaks kinni, et haiged saaks ravi jne. Nii Eestis kui ka Eestist kaugel.

Küsimus on, kui palju sest tegelikult kasu on. Eestis kiputakse arvama, et kui kogu maailma vaesust ei saa kohe ühe hoobiga kaotada, siis ei ole ju mõtet proovida. Esineb ka rassistlikke seisukohti à la seal arenguriikides nad ongi laisad, seal pole midagi päästa ega parandada. Ja nii edasi ja nii edasi. Ent nüüd tegelikult – kui palju sellest heaks maailmakodanikuks olemisest kasu on, kui süsteem, milles me elame, on põhimõtteliselt vildakas. Olukorras, kus kapitalism kui vaikimisi õigeks peetud süsteem tegelikult ei tööta.

Kasvav ebavõrdsus

Tulihingelised kapitalismikriitikud on ühest küljest silmi avavad ja panevad kaasa noogutama, teisalt jällegi teevad nõutuks. Kuidas sa muudad midagi, millel püsib kõik, mis meid ümbritseb? Inimestele üldiselt ei meeldi muutused. Tahaks kohe küsida, et kas peab kindlasti kõik kohe ümber tegema. Ja kui peab, siis kes teeb, arvestades, et globaalse kestliku arenguga tegelevate algatuste rõhuasetus kipub langema pigem tagajärgede leevendamisele kui süsteemi muutmisele.

Maailm ei ole olnud kunagi nii ebavõrdne kui praegu. Oxfam Internationali 2017. aasta alguses avaldatud raport „An Economy for the 99%” laotab selle ebavõrdsuse meie ette laiali. Alates aastast 2015 on maailma rikkaim 1% omanud rohkem vara kui ülejäänud 99% kokku. Kaheksa maailma rikkaimat meest saavad lugeda enda omaks rohkem vara kui vaeseim 50% kõikidest maailma inimestest ehk kaheksa meest on rikkamad kui 3,6 miljardit inimest kokku. Ebavõrdsus on tõusuteel kõikjal. Alates rikastest riikidest, nagu USA, kus suurem osa ühiskonnast kaotab igal rindel[1], ja lõpetades märgatavalt vaesemate paikadega, nagu Nigeeria[2]. Nigeerias oli 2000ndatel majanduskasv üle 7% aastas, tegemist on siiani ühe Aafrika suurima majandusega. Majanduskasvuga koos kasvas aga ka vaeste arv – kui 2004. aastal elas allpool riiklikku vaesuspiiri 69 miljonit inimest, siis aastal 2010 oli vaeseid 112 miljonit. Miljonäride arv kasvas selles ajavahemikus 44% võrra.

Siin tuleb mängu Eestiski palavalt armastatud või vähemalt ravitoimet omava mantrana korratav majanduskasvu ja liberaalse turumajanduse muinasjutt. Muidugi, oma osa mängib ka minevik – narratiivi dihhotoomia eeldab, et sotsialistlikust plaanimajandusest tulnutena peame kapitalismi omaks võtma ja seda armastama. Just hiljuti kuulasin ERRi uudiseid, kust selgus, et Eesti majanduskasv on 2018. aastal eeldatavasti üle 3%. Arusaamatuks jäi, mida see näitab. Eestis on suurenenud järk-järgult ka ebavõrdsus, suhteline vaesus ja sotsiaalne tõrjutus.[3] Ei ole näha, et majanduskasv tooks kaasa soolise palgalõhe vähenemise või Ida-Virumaa keskkonnaolude paranemise või aitaks kaasa eestlaste vaimse tervise hoidmisele.

Majanduskasvu imperatiivi ning globaalse maailmamajanduse negatiivsed mõjud langevad praegu eelkõige maailma vaeseimate ja keskmise sissetulekuga riikide n-ö tavalistele inimestele. Ületootev ja ületarbiv majandusmudel on seotud otseselt kliimamuutustega. Viimased toovad kaasa Kiribati saareriigi uppumisohu Vaikses ookeanis, lapspruutide arvu tõusu Malawis ning ökosüsteeme ja inimeste elukvaliteeti hävitava metsaraie Brasiilias. Rikkad riigid on lükanud harjumuspärase elustiili räpase tagatoa teiste õlule. Arenguriikides on erinevate ohutusstandardite ja -limiitide järgimine sageli üsna puudulik ning selle tõttu on lääneliku majandusmudeli hind kohalikule elanikule seal ka kordades kõrgem.

Ühel hiljutisel arengukoostöö valdkonna üritusel rääkis Oxfami endine kampaaniajuht ja praegune platvormi The Rules vedav kodanikuaktivist Martin Kirk oma kapitalismiga seotud mõtetest. Saalis viibinud idaeurooplased ütlesid kohe, et no meil siin ei ole ajaloost tulenevalt küll võimalik kõva häälega välja öelda, et kapitalism ei ole hea. Martin Kirk on kirjutanud ise selle kohta nii: „Sea kapitalism avalikus ruumis kahtluse alla ja saad tõenäoliselt nii mõnegi vihase vastuse. Inimesed arvavad kohe, et sa tahaksid näha kapitalismi asemel kommunismi või sotsialismi. Nad ütlevad sulle, et mine ela Venezuelas, kui sulle kapitalism ei meeldi, või nad maalivad sulle silme ette sünged pildid Nõukogude Venemaast koos kogu selle vägivalla, mittetöötava süsteemi ja halli mugandumisega. Nad ei tule selle peale, et sa võid tahta midagi, mis on kaugemal karikatuuridest ja vanadest dogmadest.”[4]

Ei ole näha, et majanduskasv Eestis tooks kaasa soolise palgalõhe vähenemise või Ida-Virumaa keskkonnaolude paranemise või aitaks kaasa eestlaste vaimse tervise hoidmisele.

Alternatiivsed majandusmudelid

Millised on alternatiivid? Alustuseks kindlasti mitte üleöö olemasolevat süsteemi asendavad, vaid pigem tükkhaaval paika loksuvad lahendused. Alternatiivne elamine ja majandamine peab tagama rikkuse võrdsema jagunemise ja arvestama planeedi piiridega[5] – see ei sunniks meid üha suurema hooga pöördumatute kliimamuutuste ja ökokatastroofide poole jooksma.

Esimese sammuna tuleks ümber mõelda, mida me mõõdame edu ja kasvuna. Kas sisemajanduse kogutoodangut, nagu Eestis kiputakse tegema, või midagi, mis on holistlikum, rohkem tasakaalus ja veidi tervislikum? Pisike kahe suurriigi vahele surutud Bhutan eksperimenteerib juba pikemat aega rahvusliku õnneindeksiga, proovides vältida suhtumist, et enne peame saama rikkaks, siis võime hakata õnnelikuks. Euroopa arengukoostöö konföderatsioon CONCORD tõstab üha tugevamalt päevakorda vajadust näha nii kodus kui ka arenguriikides sisemajanduse kogutoodangust kaugemale. Mitte lihtsalt võtta teadmiseks, vaid reaalselt arvestadagi poliitiliste otsuste tegemisel ka õiglasemate ning inimlikemate indikaatoritega kui SKT.

Mitmel pool maailmas kasutatakse alternatiivseid majandusmudeleid, praegu küll üsna väikesel skaalal. Solidaarmajanduse teemadel on avaldanud Eestis arvamust Diana Tamm ja Maari Ross, kes määratlevad solidaarsuse ettevõtetes võrdsete partnerlussuhetena töötajate vahel, ühise otsustamisena, kasumi võrdse jaotamisena ning töövõimaluste loomisena majanduslikult kehvemal järjel inimestele. Solidaarne ettevõtlus arvestab keskkonnaga, soodustab vastutustundlikku tarbimist ja õiglast kaubandust. Eestist on nad toonud näidetena tootjate ja tarbijate vahelist kaubavahetust organiseeriva Eesti Oti ning Rosma kooli Põlvamaal. Peter Utting ÜRO Sotsiaalse Arengu Uurimise Instituudist peab solidaarmajandust mehhanismiks, mis võimaldab vaestel ning vähese mõjuvõimuga ühiskonnagruppidel saada suurema kontrolli nende elu mõjutavate ressursside ja otsustusprotsesside üle[6]. Pildikesed Detroitist Ameerika Ühendriikides, kus ca 40% elanikkonnast elab allpool rahvuslikku vaesuspiiri, kinnitavad seda teooriat. Seal aitavad bartertehingud, ajapangad ning informaalne majandustegevus à la elutoas söögikoha pidamine tulla toime olukorras, kus inimestel ei ole piisavalt raha ega krediidivõimekust. Olukorras, kus klassikaline kapitalism on inimesi alt vedanud.[7]

Pean tunnistama, et veel mõnda aega tagasi tundus see kõik veidi uskumatu, vaat et naeruväärse lähenemisena. Igasugused kogukonnaliikumised à la Mehhiko zapatista’d või Eesti Lilleoru, klassikalised maaeluga seostuvad tehingud „piim mulle, munad sulle” või ühistulised äriettevõtted, kus otsuseid langetatakse üheskoos suurtel koosolekutel, ei taha sobida hästi sotsialistlikust minevikust vabaturumajanduslikku tulevikku püüdlevas Eestis üles kasvanud kalestunud linnainimese maailmapilti. Tuleb teha tööd, näha vaeva, siis tuleb ka armastus. Aga mis siis, kui armastust ei tule, sest süsteem on disainitud nii, et lõpuks kaotavad nii tavalised inimesed kui ka planeet? Ent see pole populaarne narratiiv, seega pole viisakas sellest seltskonnas kõva häälega rääkida. Samas oleme olukorras, kus vanamoodi enam ei saa, uutmoodi veel ei oska. Hirmus küll, kui valmis lahendusi pole, ent praegu on viimane aeg katsetama hakata.

[1] Stiglitz, J. E. 2012. The Price of Inequality: How Today’s Divided Society Endangers Our Future.
[2] Mayah, E.; Mariotti, C.; Mere, E.; Okwudili Odo, C. 2017. Inequality In Nigeria: Exploring The Drivers. – Oxfam International, 17.05.
[3] Ibrus, K. 2017. Eesti ebavõrdsus ja vaesus teeb Euroopa Komisjonile muret. – Eesti Päevaleht, 02.03.
[4] Hickel, J.; Kirk, M. 2017. Don’t Be Scared About the End of Capitalism – Be Excited To Build What Comes Next. – Fast Company, 11.09.
[5] Planetary Boundaries Research. – Stockholm Resilience Centre, 2017.
[6] Utting, P. 2013. What Is Social and Solidarity Economy and Why Does It Matter? – From Poverty to Power, 29.04.
[7] Panne, V. V. 2017. Detroit’s Underground Economy: Where Capitalism Fails, Alternatives Take Root. – In These Times, 29.06.

Sigrid Solnik on Arengukoostöö Ümarlaua juhataja, antropoloogiharidusega argikultuurihuviline ning väitlustaustaga arutleva hariduse ekspert.