Läänemaailma põllumajanduslik küllus tuleb hämaraid teid pidi globaalses lõunas asuvate riikide arvelt, mille elanikud ei näe enam ummikseisust väljapääsu.

Indias toimuvad meeleavaldused, kus nõutakse riigi tasandil põllupidajate enesetappude probleemi tunnistamist ja sellele lahenduste otsimist. Foto: Wikimedia Commonsi kasutaja Yann Forget (CC-BY-SA-3.0)

Tänavu 6. novembril avaldas India juhtiv ajaleht loo enesetapust. 50-aastane farmer Basudev Hembram jõi Indias Dhenkānāli külas ära pudeli mürki, mis oli mõeldud kahjurite tapmiseks, ja alistus surmale. Pere rääkis politseile, et viljakasvatuskulude tasumiseks oli ta võtnud võlgu 30 000 ruupiat, mis võrdub (artikli kirjutamise ajal) 398 euroga. Tema vili aga hävis kahjurite rünnakus täielikult ning tal polnud võimalik võlgu tagasi maksta. Seda oli varemgi juhtunud – nii tema kui ka paljude naabruskonna põllumeestega. Neist kogemustest õppis Hembram, et olukorrast pole väljapääsu. Nähes ette ka juhtunu tagajärgi, otsustas ta, et parem on oma elu lõpetada kui nendega silmitsi seista. Suutmata tappa kahjureid, surmasid pestitsiidid Hembrami.

Kui jälgida põllumajandusuudiseid Kolmandast Maailmast[1], kõlab kirjeldatud lugu tuttavalt ja tekitab paratamatuse tunde. Statistika järgi sooritab iga tund üks india põllumees enesetapu. Samal ajal üritab veel viis põllumeest seda teha. Need andmed pärinevad India valitsusagentuuridelt. Seejuures on India valitsus tegelenud statistika kahtlase moonutamisega. Näiteks ei loeta Indias põlluharijate hulka naisi vaatamata sellele, et nende panus põllumajandusse on märkimisväärne. See tähendab, et kui naissoost põlluharija sureb, läheb see kirja naise, mitte põllumehe enesetapuna. Põllumeeste enesetappude statistika varjamiseks kasutatakse teisigi suitsukatteid. Sellest hoolimata osutavad valitsuse andmed, et India kannatab tohutu ja hävitava põllumajanduskriisi all.

Sarnaselt paljude teiste Kolmanda Maailma riikidega on üle 50 protsendi India elanikkonnast hõivatud agraarsektoris. Enamik sellest grupist tundis taolist majandussurutist viimati sada aastat tagasi, kui imperiaalvõimud rüüstasid suurema salatsemiseta lõunapoolkeral asuvate kolooniate loodusressursse, et toita emamaa kasvavat tööstust. Praegu meenutab talunike olukord üle maailma üha enam vanu aegu. Loomulikult oleks tobe arvata, et üks riik või grupp lääneriike peab vandenõu talumeeste riisumiseks ja tekitab neile majanduslikke raskusi, et oma huve kaitsta. Maailma lapikuks muutumise ajastul[2] pole neil riikidel ometi piisavalt võimu, et Kolmanda Maailma põllumajandustöölisi sellisel viisil röövida. Või kas siiski on?

Teleintervjuus esitatud küsimusele „Kes praegu maailma valitseb?” vastas Noam Chomsky, et valdav osa võimust koondub üha enam globaalsete korporatsioonide kätte. Enamiku kõnealuste korporatsioonide peakontorid asuvad, võimalik, et juhuslikult, ikka veel USAs ja Lääne-Euroopas – riikides, mis vanasti koloniaalimpeeriume juhtisid. Sealsamas paikneb nüüd ka põllumajanduslik võim – suur osa sellest, mida maailma põlluharijad tootmiseks vajavad, kuulub endiste koloniaalriikide valdusesse. Samm-sammult toimuv maapiirkondade ülemaailmne kiskjalik korporatsioonideks muutmine tähendab, et viljatööstuse ressursse omab Lääne põllumajandustööstus. Kõigi tootmisressursside hinnad – seemnetest väetiseni ja pestitsiididest veeni – on järsult tõusnud, et teenida Lääne kasumil põhineva ettevõtluse huve. Siinkohal pole tegemist vandenõuteooriaga. See, et oluliste põllumajandusressursside privatiseerimisest tulenev tootmiskulude kasv on põllumeeste enesetappude peamine põhjus, leiab mainimist kõigis tõsiseltvõetavates põllumeeste enesetappe käsitlevates raportites. Üllatav on vaid vaev, mida nähakse, et põllumeeste olukord ei paraneks.

WTO vastuseis põlluharijate toetamisele

Tekib küsimus, miks maailma valitsused vahele ei astu, et kindlustada põllumeestele piisav elatis. Kapitalism seisab karmilt vastu riiklikule sekkumisele, mis tõstaks põllumeeste sissetulekuid. Selle näiteks on hinnatoetus (ingl minimum support price), mis on lihtsustatult hind, mille valitsus garanteerib põllumajandustoodete ostmisele. Juhul kui põllumeestel ei õnnestu oma toodangut turul maha kaubelda, on neil võimalus müüa see valitsusele hinnaga, mis lubab neil end vähemalt ära toita. Selliseid meetmeid on kasutatud – küll ebapiisaval määral – mõnes India piirkonnas ja mujal. Kuid ometi on globaalsete finantsinstitutsioonide eestkostjad sõnaselgelt ja aktiivselt sääraste abinõude vastu seisnud.

Selle ahne grupi eesotsas seisab Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), mis on mõjuvõimas rahvusvaheline ühendus, kus pannakse paika ülemaailmsed riikidevahelise kaubanduse reeglid. WTO on vabakaubanduse usku. Iga riik peab tootma ilma valitsuse sekkumiseta seda, milleks ta on kõige suutelisem. Seejärel sisenevad riigid oma toodanguga maailma kaubandusturule ja vahetavad seda kaupade vastu, mis on teiste riikide parim toodang. Sellisel moel tagatakse kaubanduses „õiglus”. Seda teades on võimalik mõista, miks USA valitsust häiris India riigijuhtide otsus kehtestada põllumeeste enesetappude ohjeldamiseks hinnatoetus. USA valitsus protestis India otsuse vastu WTO 2013. aasta ministrite nõukogul Balil, põhjendades oma vastuseisu sellega, et otsus rikub õigluse ja vabakaubanduse printsiipe. WTO leidis, et 12 miljardi dollari suurune toetus, mille India 500 miljoni põllumehe vahel jagas, „moonutab kaubandust”, kuna valitsused ei tohiks sekkuda püha ja puutumatu turu tegevustesse.

Seda võis ette arvata. Kolmanda Maailma põllumajanduse toetamist ei tohi WTOle mainidagi. Seal vaadatakse riiklikule majandusasjadesse sekkumisele pahakspanevalt. See ei ole neile meeltmööda. Küll aga lubab WTO riiklikku sekkumist majandusse Esimese Maailma riikides. USA ja EL toetavad oma põllumajandust igakülgselt.[3] Ainuüksi USA jagab oma pelgalt kahele miljonile põlluharijale 140 miljardi dollari ulatuses toetusi. Põllumeeste enesetappudest kõnelevas kõhedusttekitavas dokumentaalfilmis „Nero’s Guests” lausub P. Sainath talle omase teravmeelsusega, et Kolmanda Maailma põllumehe soovunelm on sündida Euroopa lehmana. India põllumehed võivad vaid unistada luksuslikest toetustest ja majanduslikust abist, millest saavad Euroopas osa lehmad. Ja ometi ähvardab WTO vaesemaid riike, mis oma väikepõllumeestele tuge pakuvad.

Toorainenäljas rikkad riigid

Ehkki põllumajanduslik tootmine on tohutult kallinenud, keelatakse põllumeeste kasvavate kuludega toimetulekul aitamist. Kuidas on see võimalik? Ma ei söanda hakata selgitama sellise teguviisi laiemat eesmärki, kuid hiljuti avastasin raamatu pealkirjaga „A theory of imperialism”[4], mille autorid seovad lood enesetappudest, kasvavatest tootmiskuludest ja „õiglastest” kaubandusreeglitest üheks veenvaks argumendiks. Kokkuvõtlikult on nende pakutud seletus järgmine. Esimese Maailma kapitalistlik kord ei suuda eksisteerida ilma tooraineta. Selle hulka kuuluvad tee, kohv, tšillipipar, puuvill ja muu troopiline viljatoodang. Puhtgeograafilistel põhjustel ei kasva see tooraine kapitalismi peamistes sõlmpunktides. Kuna see osa maailmast ei ole rahul oma poodides pakutavaga, mis koosneb peamiselt piimast, munadest, puuviljast ja lihast, tuleb tooraine hankida kaubanduse teel troopilisest Kolmandast Maailmast.

Läänemaailma kahjuks on neil kaupadel kasvav tarnehind. Laskumata majanduslikku žargooni, tähendab tarnehinna kasv kaupade progressiivset kallinemist. Tarnehind kasvab, kuna maa, millel neid kaupu toodetakse, on piiratud suuruse ja langeva kvaliteediga. Kuna põllumaa on piiratud, on piirang ka kaupade tarnel – rohkem toota pole lihtsalt võimalik. Kuna tootmine on piiratud, peab nõudluse kasvuga kaasnema hinnatõus. See tähendab, et Lääne kapitalistide jaoks peaks nende kaupade ostmine ja lääneriikidesse transportimine üha kallinema.

Kui aga juhtub, et kapitalistid leiavad viisi piisavalt suure hulga maailma inimeste sissetuleku alandamiseks, väheneb inimeste arv, kes suudab neid kaupu endale lubada. Ja kui inimestel ei ole raha nende kaupade soetamiseks, ei vii võimalik nõudluse suurenemine tegeliku nõudluse kasvuni. Kasutan analoogiat. Kui mul on maailma ainsale pastakale kaks kangekaelset ostjat, võib pastaka hinda muretult tõsta. Kuna kaks inimest võistlevad ühe pastaka ostmise nimel, on mõlemad pakkujad nõus maksma teisest pisut rohkem. Kui aga ühel neist pole mingil põhjusel pastaka ostmiseks piisavalt raha, tuleb hinda ainsa allesjäänud ostja jaoks langetada. Ehkki minu pakutav on piiratud ja sellele on nõudlust, pean juhul, kui ühe pakkuja sissetulek väheneb, pastaka müümiseks selle hinda langetama. Siinkohal on ilmselge, kumb pakkujatest on Kolmanda Maailma talumees ja kumb kuulub maailma koorekihti.

Tuntud vasakpoolne majandusteadlane Prabhat Patnaik tutvustas publikule oma New Yorgis peetud kõnes, mis käsitles globaalse põllumajandusäri aluseks olevaid imperialistlikke kalduvusi, üht paljudest hindu loomismüütidest. See müüt võtab kokku artiklis kirjeldatud olukorra. Müüdi järgi kannab kilpkonn meie planeeti oma seljal. Isegi kui Maa muutub tarbimise tõttu suuremaks ja raskemaks, on raskus ikka sama kilpkonna kanda. Kilpkonn ägiseb muidugi valust, kuid planeedi kaal on ikkagi tema turjal. Sarnane lugu planeeti kandvast nõrgenevast loomast kordub ka Hiina ja Ameerika põlisrahvaste mütoloogias. Kas see on juhus?

[1] Kasutan väljendit „Kolmas Maailm” riikide kohta, mis kuuluvad maailmasüsteemide teooria järgi perifeeriasse. Selle teooria alusel jaguneb maailm tuumikriikideks ja perifeeriaks varade jaotumise põhjal. Perifeeriasse kuuluvad riigid omavad ebaproportsionaalselt väikest osa maailma rikkusest ja on nõrkade riiklike asutustega. Vara paikneb peamiselt tuumikriikides, mis kasutavad perifeeriat oma huvides ära. Mõned teadlased peavad väljendit „Kolmas Maailm” halvustavaks, kuid paljud vasakpoolsete vaadetega arengumaade teadlased kasutavad seda, et rõhutada siiani kestvat ekspluatatsiooni.
[2] Thomas L. Friedman kirjeldab globaliseerumist maa lapikuks muutumisena raamatus „The World Is Flat: A Brief History of the Twenty-first Century”.
[3] ELi toetusstruktuurid põlluharijatele on riigiti erinevad. Lääne-Euroopa põlluharijad näivad nendest tunduvalt rohkem kasu saavat kui nende Ida-Euroopa ametivennad.
[4] Patnaik, U; Patnaik, P. 2016. A Theory of Imperialism. New York: Columbia University Press.

Tarun Gidwani on Sussexi ülikooli magister vaesus- ja arengu-uuringutes ning Tartu Ülikooli magister filosoofias.

Tõlkis Triinu Eesmaa