Reedel, 21. aprillil saab alguse VII rahvusvaheline Tallinna rakenduskunsti triennaal, kus tuuakse kokku erinevad rakenduskunsti valdkonnad ning püütakse neid publikuga ühiselt mõtestada kontseptsiooni „Ajavahe. Time Difference” kaudu. Kuidas mõtestada rakenduskunsti nii objekti kui distsipliinina – kuidas on omavahel seotud käelisus ja intellektuaalsus?

Triennaali peanäituse teosed. Monika E. Auch „Ajamoonutus". Fotod: press

Rakenduskunst asub justkui kahe valdkonna, kunsti ja disaini piirimail. Sünonüümina on kasutusel ka termin tarbekunst, ehkki inglise keeles on mõlema nimetus applied art.

Kuigi rakenduskunsti kui nähtust defineeritakse sageli materjaliga töötamise kaudu, on olulisel kohal ka kontseptuaalne ja kunstiline külg. Rakendus- ja tarbekunsti funktsiooniks peetakse sageli olla alternatiiviks massitarbekaubale, samas antakse näitustel edasi ideid ja kontseptsioone, mis ei ole kuigivõrd seotud eseme-objekti otstarbekuse või -tarbetusega. Niisiis ei viita rakenduskunst triennaalil niivõrd vormilistele joontele, pigem ühendab erinevaid erialasid siin ühine idee.

Vaikiva teadlikkuse mõtestamine

Triennaal soovib esile tuua ja julgustab maailma mõtestamist esemete kaudu. Vaatamata kontseptuaalsele lähenemisele ei saa rakenduskunsti puhul vähemoluliseks pidada siiski ka tugevat materiaalsuse ja käelisuse kohalolu. Rakenduskunstile omased praktikad ei olegi tihtipeale sõnades väljendatavad, pigem on tegu intuitiivsemate protsessidega. Raamatus „Vasar ja vaikus” on Jyrki Siukonen kirjutanud vaikivast teadlikkusest – mitteverbaalsest teadlikkusest, mis ühendab endas käelised oskused, meisterlikkuse ja tundlikkuse materjali suhtes. Töötamisel tekib teatav mindspace, milles kunstnik talle omaste vahenditega tegutseb. Kuigi seda protsessi võib olla kõrvalseisjale ehk isegi keeruline seletada, loob kunstnik eseme kaudu teadlikkuse ja teadmise. Siiski ei ole rakenduskunst hermeetiline valdkond, mille mõistmine väljaspool kunstniku enda tegevust ei ole võimalik. Otse vastupidi – näiteks Heideggeri käsitluses on käe töö kui miski, mis räägib inimese maailmasolemisest ja on ühtaegu ka midagi ühiskondlikku, käe sirutamine teise poole.

Samal ajal ei defineeri rakenduskunst ennast mitte ainult käe ja eseme suhte kaudu, vaid teadvustab tarbekunstniku intellektuaalset vastutust. Kui Roland Barthes pakkus täpselt pool sajandit tagasi „Autori surmas”, et teos tuleks vabastada autori „türanniast” ja lahutada mõte loojast, siis tarbekunstis on kunstniku roll ning „käejälg” siiani integraalsed teose olemuses, väljendudes üha uutes kohtades ja rollides. Need seisukohad kajastuvad jõulisemalt ka akadeemilises kontekstis, praktikapõhise uurimuse kui käelise ja vaimse mõtlemise sümbioosi aina kasvavas väärtustamises. Siiski on oluline leida viise, kuidas rääkida loodud rakenduskunstipraktikatest nii, et esmatähtis ei oleks tingimata esemete funktsionaalsus ja instrumentaalsus, vaid loomise protsessi mõtestamine ja püüd mõista vaikivat teadlikkust, eripärast ja teistsugust teadmist, mida rakenduskunstnikud loovad ja milles tegutsevad. Nimetatud temaatikate mõtestamine ja vahendamine on samuti triennaali üks eesmärk ja ülesanne.

Octave Vandeweghe „Kultuursed kombed"

Hea töö võtab aega

Rakenduskunstipraktikate üheks oluliseks komponendiks on aeg – näiteks aeg, mida kogetakse teisiti töö-flow’s, aeganõudvus loomeprotsessis, praktikate ja esemete muutumine ajas. Tänapäeval on aja kui piiratud ressursi väärtus järjest kasvanud. Rakenduskunst kui distsipliin panustab loomeprotsessi aega heldekäelisemalt kui paljud teised eluvaldkonnad – tegutsemise kiirus ei ole primaarne. Näiteks 2002. aastal kutsus Mole Leigh üles taas väärtustama aega kui investeeringut tarbekunsti loomisesse, viidates preindustriaalsele loomingule. Leigh lõi mõiste kronomanuaalsus, mis tähistab esemesse panustanud käelist tööd ja aega kui ressurssi.

Kui 20. sajandi modernismi iseloomustab ülemaailmselt kiirus, standardiseeritus ja masstoodetavus, siis rakenduskunst ei usu Adolf Loosi sõnu, et ornament on kuritegu. Pigem rõhutab see distsipliin praktikate paljusust, individuaalsust ja kohaspetsiifilisust. Less is a bore; one size does not fit all. Kvaliteedi eelistamist kvantiteedi üle näitab ka peanäituse teema, „Ajavahe. Time Difference”. Rakenduskunst eksisteerib kui omalaadses ruumis, kus aja kulg on erinev ning mis ei toimi välise maailma reeglite järgi. Niisuguse ruumi tekitamine ei pruugi olla vaid rakenduskunstiga tegelemise paratamatu kõrvalnähtus, vaid omaette eesmärk. Võttes ette eriliselt ajamahuka töö, võib kunstnik tekitada teadlikult ruumi, milles eespoolmainitud vaikivat teadlikkust luua ning edendada.

Seesama ajaline ümberorienteerumine, mis juhtub rakenduskunstnikuga tema igapäevases praktikas, toimub ka publikuga näitusesaalis. Publik peab igapäevastest mõtteraamidest väljuma ja ümber lülituma. Rakenduskunsti puhul lisandub veel üks nihe mõttemaailmas: igapäevaelust tuttavate vormide ja motiivide ümberpaigutamisel näitusesaali omandavad nad uusi tähendusi ja seoseid, mille tabamiseks ja kontekstualiseerimiseks peab vaataja uude ajalisse ruumi astuma.

Ajanihe keskuse ja perifeeria vahel

Lin Wang „Purskkaev"

Peanäituse pealkiri „Ajavahe. Time Difference” teeb mõttelise kummarduse ka kunstnike geograafiliselt laiale valikule. E-maili, Skype’i ja Instagrami ajastul on inimeste paiknemine erinevates ajavööndites ikka veel oluline faktor, mis mõjutab globaalse suhtluse tempot: neljanda dimensiooni lõhkumine ehk ajaränne pole hoolimata Isaac Asimovi unistustest siiski veel tõeks saanud. Ka geograafiline asukoht viitab „ajavahe” kaudu kaugusele keskusest, Eesti on alati kahe tunni võrra Greenwichi ajast ees. Triennaal näitlikustab üha enam levinud rahvusvahelise tähelepanu ümberjagunemist ka perifeersemate alade kunstile. Vähenenud on suurlinnade mõjuvõim ülejäänud maailma üle ja tendents hinnata kunsti ainult selle põhjal, kuivõrd see vastab piiratud hulga keskuste ideaalidele. Londoni, Pariisi ja New Yorgi kõrvale on tõusnud ka Ljubljana, Helsingi, Hong Kong. Tänapäeval on võimalik interneti kaudu tuua punktis x toimuv maailma huviorbiiti ja tänu odavlendudele sinna meelitada ka piisav hulk professionaale ja publikut.

Selleaastane rakenduskunsti triennaal ühendab ajavahe teema kaudu erinevate valdkondade esindajaid ja mõtestab distsipliini olemust ja suhestumist teiste erialadega. Läbi teatava vaikiva teadlikkuse loob rakenduskunstnik uue teadlikkuse ja teadmise, mis on ühtaegu nii intellektuaalsed kui ka taktiilsed. Rakenduskunstile omased eriline tempo ja individuaalsus lubavad nii vaatajal kui kunstnikul siseneda uude ruumi, kus aja kulg ei vasta harilikele reeglitele.

VII Tallinna rakenduskunsti triennaal toimub 21. aprillist 23. juulini Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis ning programmis leidub arvukalt lisaüritusi üle Tallinna.

Triin Jerlei on disainiajaloolane, kelle peamine uurimisteema on sotsialistlik tööstusdisain. Pärast 2016. aastal Brightoni ülikoolist doktorikraadi saamist annab ta loenguid Eesti Kunstiakadeemias. Ta kuulub 7. Tallinna rakenduskunsti triennaali korraldustiimi.

Keiu Krikmann on Tallinas tegutsev galerist, kirjutaja ja tõlkija. Ta juhib Eesti Kunstiakadeemia galeriid, projektruumi Konstanet ja on triennaali korraldustiimi liige.