Rando Arandi uus album, millel löövad teiste seas kaasa Helgi Saldo ja Mirtel Pohla, teeb pühenduse internetikultuurile.
★★★★★
„Child of the Internet” on nagu sõõm värsket Eesti kevadet: ühel päeval paistab soe päike, teisel tuleb maha 35 cm lund. Mõistagi on see metafoor. Tegelikult on album pühendatud internetikultuurile ja nutiproduktide kasutamisele. Rando Arand sünteesib seda kõike eemalt ja võtab üsnagi hästi kokku valitseva nuti-neti-meelsuse, mis on, ei tea kuidas, vormistatud kauamängivaks. Ja sedasi, et see ei mõju tüütult ega domineerivalt nagu mõni suvaline kommertsalbum. Sobib nii lasteaia- kui ka grillipeole, selles mõttes inimeste muusika.
Siin kuuleb nii katkeid Alan Oloneni ehk Kali Briisi meenutavast soulist-funk’ist („Slidin in Yo DM’s” ft. Hyrr IV) kui ka kummardust vanameister Uku Kuudi synthwave’ile („Refresh”, kus laulab Jon Mikiver). Albumil lööb kaasa keskmisest rohkem külalisi, alustades Kitty Florentine’ist ja Mirtel Pohlast ning lõpetades Maidukiga. Sama kirju on ka albumi žanriline ampluaa, millegi ees risti ette ei lööda. Deep house,hiphop, eksperimentaalne noise, acid, glitch ja drum’n’bass – pole probleemi, need on kõik olemas. Põhilugusid jagub siin palju, kuid välja võiks tuua „Nutiboi”, mille esteetika meenutab näiteks Spooky Blacki. Laamendamist jagub ka loos „Onlyfans”, kus Helgi Saldo enda sekstravagantse vokaaliga Detroidi techno-legendile Juan Atkinsile omaselt seinu läbistab, millele järgneb miniatuurne seikluslik rubriik à la „Uue aja asjad” loo „Data Harvesting” kujul. Funk’i jagub ka albumi kujundusse, mis räägib meiega ebakonventsionaalses, ehk isegi lapsikus keeles ja ütleb siiralt: tõsistel inimestel palun mitte kuulata. Näiteks oli albumi 25. aprilli esitluspeo plakat Tallinnas Krulli kvartali siserulahalli uksel.
