„Retsept” on rubriik, kus erinevad tuntud ja vähem tuntud inimesed jagavad oma teadmisi sellest, kuidas eluga toime tulla ja võtta sellest aeg-ajalt või ka pidevalt maksimumi.

Minult küsitakse nõu, aga mul ei ole, mida anda, on hoopis loidus ja melanhoolia nagu kevadel ikka, ühes päikesega silmisse lõikav tänavatolm, ühes tolmuga sõõrmeisse kippuv koerasitahais. Linn on alasti, nagu ta ühelgi muul aastaajal ei ole, asfaldiaugud, vettinud voodrilauad ja varisenud krohv, muul ajal see nagu ei paistakski, on siis nii palju, mida vaadata, või pole vaatamiseks mahti või on vaateväli ühtlaselt hall – nagu suvel, nagu talvel, nagu sügise sombus. Kõik on sama nagu kevadel ikka, kui sa just värskelt armunud pole. Aga kui oled, siis seegi on sama – sama nagu kevadel ikka.

Ja nõugi on sama, nõu on aastaajast sõltumata sisuliselt üks, sest vastab alati ühele ja samale küsimusele: kuidas ise hakkama saada? Iga eneseabiõpik on põhimõtteliselt nagu Wittgensteini redel, mis tuleks kõrvale heita, kui üles välja oled jõudnud. „Siit edasi lähed ise,” peaksid need sulle ütlema, aga tegelikult, nagu teada, ütlevad salalikult vastupidist: „Siit edasi jääd sa sedalaadi nõuandlusest igavesti sõltuma.” Ja see ongi paradoks: mida enam nad sulle sisendavad, et oled iseseisev, seda jõuetumaks sa nendeta jääd.

See on targasti öeldud, aga nõu sellest ei saa. Sest nõu ei ole, on kevad, on vitamiinipuudus ja vammuste küllus. Ja kohvikus mängib ikka The White Stripes nagu kümme aastat tagasi kevadel, nagu sada aastat tagasi, kui siin polnud veel kohvikutki, aga Queen Anne’i stiilis tapeet, mis katab kohviku seinu, oli esimest korda päriselt moes. Ja nagu tuhat aastat tagasi, pole menüüs ainsatki rooga, mis sisaldaks kartulit.

Nõuga on veel see täbar lugu, et nõu nõuab ressursse, ja kui nõuandjal neid pole, on seda otsekohe näha. Mul on janu, ma küsin nõu ja sa annad mulle nõu: joo! Aga nõus pole vett ja see on tühi nõu. Ja kes januneb nõu järele, januneb alati selle järele, mida see sisaldab, mida see sisaldada võiks või sisaldama peaks. Ja ükski nõuanne seda naljalt ei täida. Sul on sügis ja sa küsid nõu, aga tegelikult küsid sa lohutust. Sul on kevad, sa küsid nõu, aga tegelikult küsid sa armastust. Ja kes seda sulle annab?

Üks inimene läks targa juurde ja ütles: „Aita mind, anna nõu, kuidas selle kevadega toime tulla.” Ja tark ütles talle: „Võta seda kompleksvitamiini kord päevas kuu aja jooksul, see sisaldab ka ženšenni, tsinki ja seleeni. Toniseerivalt mõjub ka mõõdukas kehaline koormus. Liigseid piiranguid ei maksa endale seada, parem luba endale midagi head. Käi juuksuris, tuuluta end veidi. Ja üldse, palju on kinni ka suhtumises. Ei maksa olla nii õnnetu näoga. Rohkem positiivsust. Elu on lill.”

See inimene toimiski nõnda ja näe, ta sai terveks. Päike ei lõiganud enam noana talle silma, väljakutsuvad pilgud ei pannud enam ta selga higistama ja toomingate vina ei tekitanud enam magusat iiveldust. Ta magas rahulikult ja ta uni oli sügav nagu kaev. Ja näe, ta magaski selle kevade maha.

Sina aga oled ärkvel ega võta midagi ette. Ja selgi aastal tuleb kevad teisiti, tiu-tiu ja teisiti. Ja kui vähe on talle vaja! Talle piisab ainult tulemisest, et juba olekski teisiti. Ja seegi aasta ei suuda sa temaga sammu pidada. Ja jälle, ikka samamoodi, oled sa tema tuleku ees relvitu.