Optimistlikumast vaatepunktist vaadatuna võiksime ristida oma aastaringse kehva suusailma Taani ja Hollandi eeskujul hoopis 12 kuud kestvaks rattahooajaks, kus vändatakse iga ilmaga.

„Viking biking” ehk rattasõit Taani moodi. Foto: Calville-Anderson (CC by 2.0)

On esimene advent. Sõidan jalgrattaga Tallinna linnas. Olen kergelt segaduses, sest ei mõista, kas see sündmus tekitab minus pigem rõõmu või nukrust. Jõulukuul liigun Eestimaa pinnal rattaga esimest korda. Tore küll, et saab kiiresti edasi ega pea auto parkimisega rassima, aga ikkagi on see kuidagi kummastav. Selline ilm. Detsembris!
Teine advent. Suur torm. Sõidan rattaga ja süütan küünla.
Kolmas advent. Vihm. Sõidan rattaga, süütan küünla ja langetan pea, leinates meie lumist talve.
Jõululaupäev. Õnneks olen maal ära. Kui aga oleksin linnas, siis ilmselt kasutaksin saani asemel ratast.

Amsterdam väntab

Ma ei ole kindel, kas oleksin söandanud ilma eelneva kogemuseta Amsterdamist ratta selga istuda. Olgugi et talvepimeduses on niigi pisut ohtlikud teeolud ratturitele veelgi ohtlikumad, tingib „rattahooaega” sageli harjumus „suvel rattaga, talvel müttan lumes”.

Aga Amsterdam väntab ka siis, kui taevast kallab pussnuge. Tuules, vihmas, tormis – Amsterdam väntab. Sest see on tõepoolest kõige efektiivsem transpordimeetod linnas. Lisaks pole tähtsusetu ka tõik, et ratas hoiab ökoloogilist jalajälge kontrolli all ning annab kehale mõnusat toonust.

On aeg pöörata pilk, millega oleme harjunud mõtlema maailma rattatranspordi pealinnadest Amsterdamist või Kopenhaagenist, Tallinna poole. Argument, et Eestis kestab rattahooaeg ainult viis kuud aastas ja seetõttu pole mõtet suuri ümberkorraldusi liikluses planeerida, ei pea enam paika. Vajame revolutsiooni!

IDFA õpetab

Nagu kohalikud, mässisin minagi salli tihedalt ümber pea ning väntasin läbi jõleda tuule ja tiheda vihm IDFA rahvusvahelisele dokumentaalfilmide festivalile (seejuures õnnelikult).

Dokumentaalfilm võib toimida hästi meediumina, mille kaudu tekitada põletavatele ideedele ja olulistele sõnumitele laiem sotsiaalne pinnas. Mind huvitas, kuidas on filmitegijad rakendanud selle meediumi jõudu keskkonnateemade puhul. Olgugi et kliimasoojenemine on üks meie aja fundamentaalseimaid probleeme, ei ole sihilikult keskkonnateadlikkusega tegelevaid filme IDFA üle kolmesaja filmiga programmis eriti palju.

Üks jõuliseimaid näiteid oli Naomi Kleini raamatul põhinev ja tema enda jutustusega film „See muudab kõik” („This Changes Everything”, režissöör Avi Lewis), mis linastus samal ajal ka PÖFFil. Sarnaselt raamatu keskse ideega vastandatakse filmis kapitalismi toimemehhanisme kliima normaalse jätkumise võimalikkusega. Ometi kannab film lootustandvat sõnumit. Kleini väitel on vajalik liikumine juba alanud. Peame lihtsalt selle erinevad osad omavahel kokku viima.

Veelgi otsesema suunitlusega (ja märksa mõnusam) tükk oli „Kuidas muuta maailma” („How to Change the World”, režissöör Jerry Rothwell). Film jutustab maailma suurima keskkonnaaktivismi organisatsiooni Greenpeace tekkeloo. Selle kogemuse põhjal esitletakse juhtnööre, kuidas revolutsiooni tegemine välja peaks nägema.

1. reegel: istuta vaimupomm
Mind-bomb või vaimupomm oli Greenpeace’i varajase liidri Robert Hunteri tööriist. See viitas meediasse paisatavale kujundile, mis lööb laineid ja seejuures nihestab inimeste maailmapilti. Nii näiteks võitsid Greenpeace’i algatajad laiema auditooriumi südamed veriste videoklippidega sellest, kuidas Nõukogude Liidu laevad küttisid vaalasid.

2. reegel: aseta oma keha sinna, kus on su suu
Ehk mine kohale ja seisa oma kehaga selles protestis, millest pajatad. Greenpeace’i vennad riskisid julgelt oma eludega, purjetades kangelaspiraatidena kuritööd peatama, ning andsid nii vaimupommidele omakorda hagu.

3. reegel: revolutsiooni ei saa korraldada
Revolutsioon ongi üks segane värk. See toimub mitmes kohas korraga, erineva kiirusega ja keerleb mitme liidri ümber. Greenpeace sai näiteks alguse hägusest sõpruskonnast Vancouveri hipiliikumises, keda ühendas lihtsalt natuke rohelisem ettekujutus patsifismimärgist. Nad ei saanud paberil välja rehkendada, kuidas nende revolutsioon peaks lõpuni toimima. Kuskilt tuleb lihtsalt algust teha, aga kogu stsenaariumit pole võimalik enne kirja panna.

4. reegel: pelga edu
Liikumise kiire edu tekitab uusi probleeme ja nõuab teistsuguseid oskuseid. Kujutate ju ette, mis juhtub, kui kamp visionääridest lillelapsi peab tegelema korraga üha paisuva rahvusvahelise organisatsiooni juhtimisega. Need olid raskused, millega Greenpeace’i algne tuumik ühtäkki silmitsi seisis, ja neil ei olnud kerge.

5. reegel: lase võimust lahti
Maailma ei muuda sellega, kui muutust tiivustav jõud istub kinni väikse seltskonna käes. Lase lahti! Greenpeace’i algsed aktivistid tegutsesid, kuidas jõudsid ja seni kuni jõudsid. Seejärel nad mitte ainult ei andnud oma teadmisi edasi uutele tegijatele, vaid olid tekitanud juba laiema arusaama keskkonnaaktivismi liikumisest ja selle vajalikkusest. Ilmselt ainult tänu sellele, et algne tuumik oma võimust õigel ajal lahti lasi, sai Greenpeace organisatsioonina jõudsalt edasi kasvada. Praegu on Greenpeace esindatud rohkem kui neljakümnes riigis ja seda toetavad miljonid kaasamõtlejad.

Nüüd peaks kõik selge olema. Aga enne veel kui tegudele asume, tasub pilk peale panna veel paarile dokumentaalfilmile. Esiteks „Planetaarne” („Planetary”, režissöör Guy Reid), mis läheneb keskkonnateadlikkuse küsimusele budistlikust perspektiivist – me kõik, kogu planeet, oleme üks elav organism.

Teiseks Fredrik Gertteni „Rattad vs. autod” („Bikes vs Cars”), mis tegeleb kliimasõjaga rohujuuretasandil. Oluline osa suurtest probleemidest algab ju justnimelt sellest, et sõidame ikka veel ja aina enam fossiilkütusel.

Rohkem inimesi → rohkem autosid → rohkem teid → rohkem liiklusummikuid → rohkem kütust → rohkem kaevandamist → rohkem kasvuhoonegaase → rohkem kuuma → ja nüüd kas nutta või rõõmustada, aga rohkem päevi, mil saame Eestis liikuda rattaga.

Kas teeme rattarevolutsiooni ära?


ÜKS KÜSIMUS
Kuidas on talvel Tallinna tänavatel rattaga sõita?

Laura Barbo. Foto: Marika Meos

Laura Barbo
graafiline disainer

Tallinna tänavatel on väga vaheldusrikas. On väikesed jalgrattaradade jupid, millel sõites ei või eal teada, kas suuremate masinatega liiklejad ikka järgivad neid jooni. Talvel langeb see küsimus muidugi ära – kui lumi tuleb, lükkavad sahad jalgrattarajad lõbusasti lund ja soppa täis ning ratturitel ei jää muud üle kui kõnniteel konarliku lume peal sõita. Lühemad sõidud saab enamasti ikka rahulikult ära teha.

Kindlasti peab käed hoolega mitme paari kinnastega ümbritsema ja korralikud saapad jalga panema. Käredama pakase ja tuulega tuleb kasuks suusamask – siis ei jäätu nina ja põsed esimese minutiga ära. Kaela ja põlvi ei tohi ka tähelepanuta jätta.

Kuna sõiduteedel on ruumi tavapärasest palju vähem, tasuks sõita kõnniteel. Vahel võivad äärekivid küll lume alt üllatada, aga see üllatus on tervislikum kui mõni suur masin, mille juht ei arvesta, et jalgratturil ei ole ruumi rohkem teeserva tõmmata.

Jalgrattale endale ei ole jää, lumi ja sool muidugi eriti kasulikud, nii et rooste on kerge tekkima.


Maria Derlõš

Maria Derlõš
Linnalabori urbanist ja Lasnaidee vedaja

Pilkupüüdev igatahes! Kui lumi veel maas pole, on rattasõit täiesti nagu muidu – mõnus ja hää. Küll aga nõuab ekstravõhma lumisel kuumaastikul väntamine. Külma on asjatu karta, sest energiat ja soojust genereerib keha ise piisavalt. Tihtipeale ongi soojem pigem rattaga kui jalgsi liigelda! Kõige suurem hirm on hoopiski libedad teed. Õnneks on täiesti võimalik ka oma rattale badass naeltega talverehvid panna ning ennast turvaliselt tunda.